Ava peamenüü

"Armujook" (itaalia keeles "L'elisir d'amore") on Gaetano Donizetti 2-vaatuseline koomiline ooper (melodramma giocoso). Ooperi aluseks on Felice Romani libreto Eugène Scribe'i teksti ainetel Daniel-François-Esprit Auberi ooperile "Le philtre" (1831). Ooper jõudis esmakordselt lavale Milano Teatro alla Canobbianas 12. mail 1832.

See on helilooja üks populaarsemaid ja armastatumaid oopereid. Peaosad: Adina (sopran), Nemorino (tenor), Belcore (bariton), dr Dulcamara (bass), Giannetta (sopran).

SaamisluguRedigeeri

Komponeeritud kiirustades umbes kahe nädalaga (on ka andmeid, et kuue nädalaga) enne väljakuulutatud esietendust. Kiirustamine oli seotud sellega, et helilooja, kellelt Cannobiana teatri impressaario oli tellinud uue ooperi kevadhooaja avamiseks, ütles ootamatult ära. Donizettil paluti olukord päästa, sest ta oli tuntud nobeda komponeerijana. Palju läks Donizettil Romaniga aega, et tegelastele nimesid välja mõelda. Need pidid olema seotud armastusega. Belcore tähendab itaalia keeles 'hea süda' või 'kaunis hing'. Adina nimi tuleneb heebrea keelest, tähendades 'õrna' või 'peent'. Dulcamara saadi ladina keele vahendusel, mis tähendab 'magusat' või 'haput'. Gianetta nime juuri leiab ka heebrea keelest, mis tähendab 'armulist'. Vaid Nemorino pole seotud armastusega, kuid tuleneb ladinakeelsest sõnast „nemo”, mis tähendab 'ei keegi'. Nemorino ongi tagasihoidlik ja silmatorkamatu ning võidab Adina tähelepanu alles ooperi lõpus.

Proovidega alustati 1. mai paiku ehk kümmekond päeva enne esietendust. Tsensorid andsid oma viimaseid näpunäiteid alles kostüümiproovide ajal, mida nad muidu tegid reeglina enne prooviperioodi algust. Muusika kukkus välja meloodiline ja vaimukas. Ooperis leidub lugu, kus on osavalt valatud muusikasse pikk medikamentide nimekiri. Dr Dulcamara tutvustab aarias „Udite, udite, o rustici” ("Kuulake, kuulake, talupojad") oma apteegi varusid. Nemorino romanssi „Una furtiva lagrima” („Üks salajane pisar”) on aga hinnatud üheks väljapaistvamaks Donizetti loominguliseks sähvatuseks. See aaria on tenorite populaarne kontsertnumber, mis helilooja kirjutatud redaktsioonis on jõukohane esitamiseks vaid ekstraklassi lauljatele.

EsmaettekanneRedigeeri

12. mail 1832 Milano Teatro della Cannobiana. Peaosade esmaesitajad: Sabine Heinefetter (Adina), Giambattista Genero (Nemorino), Henri-Bernard Dabadie (Belcore), Giuseppe Frezzolini (dr Dulcamara). Dirigeeris Alessandro Rolla. Nende osatäitjate kohta kirjutas Donizetti libretist Romanile: „Meil veab – trupis on saksa primadonna Sabine Heinefetter, puterdav tenor Gianbattista Genero, kitsehäälega määgiv koomik Giuseppe Frezzolini ja prantsuse bariton Henri-Bernard Dabadie, kes pole just suuremat väärt. Samas peame asjast auga välja tulema…”.

Kuid esietendus oli tohutult edukas. Kriitikud hindasid muusikat elavaks ja säravaks. Veel samal kevadhooajal mängis teater täissaalile seda tükki 32 korda. Donizetti meistriteoseks hinnatud ooper levis otsekohepaljudesse Itaalia, Saksamaa, Austria ja Inglismaa teatritesse. Oli aastatel 1838-1848 kõige rohkem esitatud ooper Itaalias. Seejärel langes Itaalias pooleks sajandiks tähelepanu alt välja. 1900. aastal võttis Milano La Scala maineka dirigendi Arturo Toscanini initsiatiivil repertuaari. Enrico Caruso Nemorino rollis pidi kordama tenori superaariat „Una furtiva lagrima” kaks korda. Tänapäeval kuulub ooperiteatrite standardrepertuaari.

Eestis esitas seda ooperit esimest korda Tallinna Töölisteater 1928. aastal. Estonias on teos olnud repertuaaris 1989, 2014 ja Vanemuises 1974. Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio kandis selle lavateose ette 2002. aastal.

TegevusRedigeeri

Ooperi sündmused rullusid originaalversioonis 18. sajandi Baskimaa külas. Hiljem on sündmuste aega ja kohta nihutatud vastavalt lavastajate maitsele. Erinevatelt kavalehtedelt on olnud lugeda, et armujooki juuakse 19. sajandi alguses Toscana külas või 1930. aastate Sitsiilia külas nagu oli 2014. aastal välja tulnud Estonia lavastuses.

Noore ja ujeda Adinasse armunud talupoisi Nemorino tegutsemist inspireeris libretisti Richard Wagneri Tristani ja Isolde lugu, kus armastusele aitas kaasa armujook. Adina on ilus ja kapriisne maaomaniku tütar, kellele meeldib koketeerida ja lükata tagasi nende armastust, kellele ta meeldib, ning saada ise tagasi tõrjutud nende poolt, kes talle sümpaatsed on. Nemorino avaldab talle armastust, kuid tüdruk teatab üleolevalt, et talle on vaja iga päev uut armukest. Adina tähelepanu köidab parajasti seersant Belcore. Adina laseb välja paista, et tolle sõjaväelase lähenemiskatsed hakkavad andma tulemusi. Belcore on seersant, kellele suurepäraselt istub selga munder ja kes on selle abil harjunud saavutama tüdrukute üle ühe võidu teise järel. Kuid Adina narritab ka Belcoret.

Külla tuleb soolapuhujast doktor Dulcamara. Nemorino küsib talt, et ehk leidub doktori varudes Isolde armujooki. Dulcamaral muidugi on seda „rohtu”, mis peab mõjuma 24 tunni jooksul. Nemorino ostab oma viimase raha eest imejooki, võtab lonksu ja tunneb kohe, et eliksiir hakkab mõju avaldama. Kasvab enesekindlus, mis väljendub Adina suhtes ükskõiksuse demonstreerimises. Kuna Belcore peab peagi lahkuma, on Adina nõus temaga kohe abielluma. Külarahvas kutsutakse pulmapeole.

Nemorino end pulmapeol ei näita, mis ärritab Adinat. Ta lükkab abiellumise edasi. Selle otsuse kannab Nemorino armujoogi arvele. Dulcamara oli müünud noormehele pudeli punast veini. Nemorino vajab kiiresti nüüd veel teist pudelit jooki, kuid tal pole raha. Nemorino küsib Belcorelt laenu. Belcore näeb Nemorinos konkurenti ja leiutab viisi, kuidas temast vabaneda. Ta soovitab Nemorinol hakata palgasõduriks ja küsida osa ettenähtud töötasust avansiks. Nii ka Nemorino toimib ja ostab saadud raha eest teise pudeli jooki. Nähes end ühtäkki tüdrukutest ümbritsetuna, on ta veendunud, et eliksiir toimib.

Külatüdruk Giannetta on aga saanud teada, et Nemorino onu on surnud ja jätnud noormehele kopsaka päranduse. Giannetta ja teised mõistavad otsekohe, kui nägusa ja tubli noormehega on tegemist. Onu saatus jätab Nemorino ükskõikseks ja ta pöörab tähelepanu taas armujoogile. Adina näeb, et sündmuste käik on muutunud. Ta on veendunud, et tema tõelised tunded kuuluvad Nemorinole. Adina organiseerib noormehe armeest vabanemise ning noored abielluvad. Belcore ei kurvasta eriti, sest maailm on ju kauneid tüdrukuid täis. Doktor Dulcamara on aga saanud uue äriidee ning jätkab oma kaubareise nüüd juba kelkides, et tema imeline rohi suudab inimesi armuma panna ja vaeseid rikkaks teha.

Peamised muusikaloodRedigeeri

  • Nemorino kavatiin „Quanto è bella, quanto è cara”
  • Adina kavatiin „Della crudele Isotta”
  • Belcore kavatiin „Come Paride vezzoso”
  • Adina ja Nemorino duett „Chiedi all’aura lusinghiera”
  • Dulcamara kavatiin kooriga „Udite, udite, o rustici”
  • Dulcamara aaria kooriga „Così chiaro è come il sole”
  • Adina, Gianetta ja Belcore ansambel kooriga „Fra lieti concenti”
  • Belcore, Dulcamara, Giannetta ja koori brindisi (joogilaul) „Cantimo, cantim”
  • Koor „Saria possibile?”
  • Adina ja Dulcamara duett „Una tenera occhiatina”
  • Dulcamara ja Adika barkarool „Io son ricco e tu sei bella”
  • Nemorino romanss „Una furtiva lagrima”
  • Finaal „Ei corregge ogni difetto”.