Ava peamenüü

Giovanni Battista Pergolesi

Itaalia helilooja
Oletatav Pergolesi portree, mille tema biograaf Francesco Florimo annetas 19. sajandil Napoli konservatooriumile

Giovanni Battista Pergolesi (pärisnimega Giovanni Battista Draghi; 4. jaanuar 1710, Jesi, Itaalia - 16. või 17. märts 1736) oli Itaalia barokkhelilooja, viiuldaja ja organist.

Pergolesi oli hüüdnimi, mille Ancona provintsis Jesis sündinud helilooja sai oma esivanemate päritolu tõttu Pergolast. Ta õppis muusikat algul Jesis, kohaliku muusiku Francesco Santini juures, ning hiljem Napolis Gaetano Greco ja Francesco Feo käe all. Konservatooriumist 1731. aastal lahkudes saavutas ta mõningase kuulsuse kaheosalise oratooriumiga "La fenice sul rogo, o vero La morte di San Giuseppe" ("Fööniks tuleriidal ehk Püha Joosepi surm") ning kolmevaatuselise vaimuliku näitemänguga (dramma sacro) "Li prodigi della divina grazia nella conversione e morte di san Guglielmo duca d’Aquitania" ("Jumaliku armu imed Püha Guillaume'i, Akvitaania hertsogi pöördumises ja surmas"). Suurema osa oma lühikesest elust veetis Pergolesi aristokraatidest patroonide teenistuses nagu Stigliano vürst Ferdinando Colonna ja Maddaloni hertsog Domenico Marzio Carafa. Helilooja suri 26-aastaselt tuberkuloosi.

Pergolesi tuntuim teos on 1736. aastal valminud "Stabat Mater" sopranile, aldile, keelpillidele ja tšembalole, mida Eestis on esitanud ka tütarlastekoor Ellerhein. Esimeseks koomiliseks ooperiks peetakse tema intermeediumi "Teenija-käskjanna" ("La serva padrona", 1733), mida Eestis on lavastatud näiteks Estonias 1966. ja 1992. aastal (lavastaja Neeme Kuningas).

Hiljuti taastasid Itaalia muusikateadlased tema "Missa D-mažooris".[1]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri