See artikkel räägib teraviljast; taimeperekonna kohta vaata artiklit Hirss (perekond); liigi kohta vaata harilik hirss.

Hirss on väikeste teristega üheaastaste teraviljade rühm, mis ei moodusta ühtset taksonoomilist gruppi. Kultuurtaimed kasvavad peamiselt kuivemas troopilises ja lähistroopilises kliimavöötmes.

Puhastatud hariliku hirsi terised
Neegri-hiidhirss
Zimbabwe viljakasvatajad keskenduvad kliimamuutuste tõttu rohkem hirsile, kuna see on ilmastikukindlam (2023. a)
Itaalia kukeleib
Korakaani sõrmhirss
Harilik hirss
Abessiinia lembehein

Ajalugu muuda

Hirss kuulub vanimate kultiveeritud teraviljade hulka, mille liigid pärinevad peamiselt Aafrikast ja Aasiast. Harilikku hirssi on Hiinas teraviljana kultiveeritud ligi 10 000 aastat.[1]

Perekonnad ja olulisemad liigid muuda

Perekonnad muuda

Teraviljana kasvatatavad hirsiliigid kuuluvad järgmistesse taimeperekondadesse:

Olulisemad liigid muuda

Neegri-hiidhirss muuda

Neegri-hiidhirss ehk neegrihirss (Pennisetum glaucum, P. typhoides, P. tyhpideum, P. americanum) on hirsiliikidest kõige rohkem kultiveeritud (ligi 55% kõikidest liikidest[2] ). Neegri-hiidhirssi kasvatatakse traditsiooniliselt Lääne-, Kesk-, Ida- ja Lõuna-Aafrikas, Indias, Pakistanis ja Araabia poolsaare lõunaosa rannikupiirkonnas. Samuti on seda liiki introdutseeritud USA edelaosas. Selle liigi taimed võivad kasvada väheviljakatel liivmuldadel, mis ei sobi maisi, sorgo või korakaani sõrmhirsi kasvatamiseks. Neegrihirss on kõige suurema potentsiaaliga hirsiliik põuastes ja kuuma kliimaga piirkondades. Viljapead moodustuvad tihedatest pööristest, mille pikkus võib olla 10–150 cm.[3] Liik pärineb suure tõenäosusega Lääne-Aafrikast, kus kasvavad nii metsikud taimed kui ka kultivarid. Umbes 2000 aastat tagasi levitati liik ülejäänud Aafrikasse ja Indiasse.[4]

Itaalia kukeleib muuda

Itaalia kukeleib (Setaria italica) on tähtsuselt järgmine liik, mille osakaal maailma kogutoodangust on ligi 20%.[2] Viljapead moodustuvad pikkadest silinderjatest või hargnenud ja harjaselistest pööristest. Seda liiki kasvatatakse enim Hiinas, samuti Indias, Indoneesias, Korea poolsaarel, Ida-Aafrika mägismaadel ja mõningates Lõuna-Euroopa piirkondades.[3]

Korakaani sõrmhirss muuda

Korakaani sõrmhirssi (Eleusine coracana) kasvatatakse peamiselt Ida-Aafrikas, Indias ja Nepalis. See liik on teistest teraviljana kasvatatavatest hirsiliikidest veidi nõudlikum pinnase niiskusesisalduse suhtes ning kasvab meelsamini ka veidi jahedamas lähistroopilises kliimas, 0–2000 m kõrgusel merepinnast. Liigile on iseloomulikud hargnenud viljapead ehk nn sõrmed ja väiksed (läbimõõt 1–2 mm) terised.[3] Maailmas toodetavast hirsi kogutoodangust on korakaani sõrmhirsi osakaal umbes 12%.[2]

Harilik hirss muuda

Harilik hirss (Panicum miliaceum) kasvab soojemas parasvöötme kliimas ning seda liiki kultiveeritakse kõige rohkem Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis, USA-s, Argentinas ja Austraalias. Taimel on avatud, hargnevad ja rippuvad viljapead ning nad taluvad üsna suurt õhutemperatuurivahemikku.[3] Liigi osakaal maailma kogutoodangust on ligi 9%.[2]

Abessiinia lembehein muuda

Abessiinia lembehein ehk teff (Eragrostis tef) on väga väikese terisega kõrreline, mida kasvatatakse teraviljana Etioopia mägismaal. Taim kasvab halvasti vett läbilaskvatel rasketel muldadel. Mõned selle liigi sugulased on poolkõrbealadel kõrgelt hinnatud teraviljataimed.[3] Osakaal maailma hirsitoodangust on umbes 1%.[2]

Regionaalse tähtsusega liigid muuda

Ülejäänud liigid on peamiselt regionaalse tähtsusega:[3]

  • nälja-paelhirss (Digitaria exilis) – kultiveeritakse peamiselt Mali lõunaosas, Nigeeria kirdeosas, Nigeri lõunaosas, Burkina Faso lääneosas, Senegali idaosas ja Guinea põhjaosas;
  • india keehirss (Paspalum scrobiculatum) – kultiveeritakse peamiselt Lääne-Aafrikas ja Indias, kus ta kasvab sagedasti teede ääres, kraavides ja madalamates kohtades. Liik kodustati Indias umbes 3000 aastat tagasi;
  • söödav kukehirss ehk paisa (Echinochloa frumentacea) – kasvab Indias, troopilises ja subtroopilises kliimavöötmes.

Hirsi tähtsus muuda

Hirss on tähtis energia-, valgu-, vitamiinide ja toiteelementide allikas eelkõige maailma vaesemates regioonides. Hirss kasvab hästi seal, kus muud teraviljad kasvaksid halvasti ebasoodsate kliimatingimuste tõttu, sh vähese kasteveega paikades. Hirssi kasvatavad sageli väikefarmerid, kel pole vahendeid väetiste muretsemiseks ning nende kasvatatud hirss ei jõua sageli ei maailma- ega kohalikule turule.[4]

Kasutamine muuda

Hirssi kasvatatakse eelkõige toidu- ja söödateraviljana. Teristest keedetakse peamiselt putru, valmistatakse jahu ja helbeid või need söödetakse koduloomadele ja -lindudele.

Toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis muuda

2012. aastal toodeti maailmas kokku 30,2 miljonit tonni hirssi ja hirsipõldude kogupindala oli 31,7 miljonit hektarit.[5] 2017. aastal maailmas kokku 27,6 miljonit tonni hirssi.[6] Toiteväärtus ja biokeemiline koostis on antud lisanditeta keedetud hirsi kohta.

Suurimad tootjad 2012. ja 2017. aastal[5][6]
Riik Toodang 2012,
tonnides
Osakaal 2012,
%
Toodang 2017,
tonnides
Osakaal 2017,
%
  India 10 750 000 35,6 10 280 000 37,2
  Niger 3 862 155 12,8 3 886 079 14,1
  Mali 1 772 275 5,9 1 806 559 6,5
  Nigeeria 5 000 000** 16,6 1 552 576 5,6
  Sudaan 1 449 000 5,2
  Hiina 1 600 000* 5,3 1 394 090 5,0
  Etioopia 742 297 2,5 1 017 059 3,7
  Burkina Faso 1 078 374 3,6 905 071 3,3
  Tšaad 847 000** 2,8 725 677 2,6
  Venemaa 333 574 1,1 629 632 2,3
  Senegal 661 673 2,2 606 853 2,2
Maailm kokku 30 197 305 100 27 656 359 100
* – FAO hinnang
** – mitteametlik väärtus
Toitained[7]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 71,41 g
Kalorsus 119,0 kcal
Valgud 3,51 g
Lipiidid 1,00 g
Tuhk 0,41 g
Süsivesikud 23,67 g
Tärklis 23,54 g
Suhkrud 0,13 g
Kiudained 1,3 g
Toiteelemendid[7]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 3,0 mg
Raud (Fe) 0,63 mg
Magneesium (Mg) 44,0 mg
Fosfor (P) 100,0 mg
Kaalium (K) 62,0 mg
Naatrium (Na) 2,0 mg
Tsink (Zn) 0,91 mg
Vask (Cu) 0,16 mg
Mangaan (Mn) 0,27 mg
Seleen (Se) 0,90 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[7]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C mg
B1 0,106 mg
B2 0,082 mg
B3 1,330 mg
B4 11,2 mg
B5 0,171 mg
B6 0,108 mg
E 0,020 mg
K 0,30 μg
Luteiin+
zeaksantiin
70,0 μg
Foolhape 19,0 μg
Aminohapped[7]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,768 g
Leutsiin 0,446 g
Alaniin 0,314 g
Proliin 0,279 g
Aspartaamhape 0,231 g
Seriin 0,205 g
Fenüülalaniin 0,185 g
Valiin 0,184 g
Isoleutsiin 0,148 g
Arginiin 0,122 g
Treoniin 0,113 g
Türosiin 0,108 g

Viited muuda

  1. ""Earliest domestication of common millet (Panicum miliaceum) in East Asia extended to 10,000 years ago"". www.ncbi.nlm.nih.gov (inglise). Vaadatud 30.12.2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 ""Annex II: Relative importance of millet species, 1992–94"". FAO Corporate Document Repository (inglise). Vaadatud 30.12.2010.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 ""Annex I: Types of millet"". FAO Corporate Document Repository (inglise). Vaadatud 30.12.2010.
  4. 4,0 4,1 ""Sorghum and millets in human nutrition"". FAO Corporate Document Repository (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.10.2018. Vaadatud 30.12.2010.
  5. 5,0 5,1 ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2016. Vaadatud 12.01.2015.
  6. 6,0 6,1 ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat.fao.org (inglise). Vaadatud 04.11.2019.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.03.2015. Vaadatud 30.12.2010.