Vikipeedia

Harald Tammer

Harald Tammer (9. jaanuar 1899 Tallinn – 6. juuni 1942 Suhhobezvodnoje vangilaager, Gorki oblast) oli eesti ajakirjanik, kergejõustiklane ja tõstja.

Harald Tammer

Ta võttis vabatahtlikult osa Vabadussõjast (ohvitseri asetäitja). 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis saavutas ta kuulitõukes 6. koha. 1922. aasta MM-il võitis ta tõstmise raskekaalus kuldmedali. 1923. aastal oli ta tõstmise raskekaalus Göteborgi mängude võitja. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis võitis ta tõstmise raskekaalus pronksi.

Aastatel 1921–1929 oli ta Eesti Spordilehe peatoimetaja ja 1933. aastast Eesti Olümpiakomitee liige. 1933–1940 töötas ta Päevalehe peatoimetajana. Ta oli ka Eesti Punase Risti juhatuse sekretär. 1937. aastal oli ta Rahvuskogu Teise Koja liige.

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941. aastal. Suri vangilaagris.

Haridustee muuda

 
Harald Tammer lapsena

Harald Tammer sündis 1899. aastal Tallinnas töölisperekonnas. Ta õppis Jakob Westholmi progümnaasiumis 1908–1911 ning Tallinna Linna Kaubanduskoolis 1911–1915.[1]

Harald Tammeri isiksust ning hilisemat ajakirjanduslikku loomingut mõjutasid kahtlemata tema ülikooliõpingud 1931–1933 Pariisis ning tutvumine Rahvasteliidu tööga 1933. aastal Genfis. Tammer õppis Pariisis poliitiliste teaduste ülikoolis L'Ecole des Sciences Politiques diplomaatilises sektsioonis ning ajakirjanduse ülikoolis L'Ecole de Journalisme-Hautes-Etudes Sociales. Pariisis õppimise ajal oli Tammer alates 1. septembrist 1930 tegev ka Päevalehe erikirjasaatjana.[2] 1933. aastal, ülikooli lõpetamise järel pälvis H. Tammer Rahvasteliidu peasekretäri poolt määratud stipendiumi, millega võimaldati tal töötada Rahvasteliidu sekretariaadis, täiskogus ja komisjonides. Stipendium oli mõeldud ajalehtede poliitilistele toimetajatele tutvumiseks Rahvasteliidu tööga ning selle juhtivate töötajatega.[3] Ülikooli astumise põhjuseks võis saada vajadus oma teadmiste süstematiseerimiseks ning toetuse otsimine teaduslikust süsteemsusest, sest seni oli Tammer õppinud suuresti omal käel. Ühes pikemas arutlevas kirjas abikaasale kirjutas ta: "Teised inimesed, kes tulevad ülikoolist on käinud läbi teatud tervikulise mõtlemisesüsteemi või omandanud mingi selgejoonelise kontsepti tulevikuks, neil on nende isiku hindamiseks diplom, toeks üliõpilasühingud, korporatsioonid, vilistlased, kõik on selgejooneline ja otse. Mul ei ole midagi. Tunnen ennast vast mõistuse poolest nendest üle, kuid elutihnikus ei oska seada enesele kindlat sihti."[4]

Sportlaskarjäär muuda

 
H. Tammer raskusheitel
 
Eesti olümpiavõistkond maadluses ja kergejõustikus VII olümpiamängudel Pariisis 1924. aastal. H. Tammer koos sildiga "Esthonie".

Sportimist alustas Tammer Pelgulinna heinamaal 1912. aastal.[1] Harald Tammer oli mitmekülgne ja andekas sportlane. Ta harrastas peamiselt tõstesporti ja kergejõustiku heitealasid. Võistlemist alustas juba esimese maailmasõja ajal, osaledes lisaks Tallinnas toimunud võistlustele veel Petrogradis ja Helsingis.[5] Hilisema pika sportlaskarjääri jooksul jõudis Tammer spordivõistlustele veel väga paljudesse Euroopa riikidesse. Ta võttis osa 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängudest, mille osaliselt võimaldas sportlaste esinduslik osavõtt ja teened vabadussõjas. Antwerpenis saavutas Tammer kuulitõukes 6. koha. 1923. aastal toimunud Göteborgi mängudel saavutas Tammer kuulitõukes pronksmedali. 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel olid Tammeri kohtadeks 12. kuulitõukes ja 3. raskekaalu tõstmises.[6] Tammer oli sõdadevahelisel perioodil Eesti ainus atleet, kes võistelnud olümpiamängudel kahel erineval alal (maadlejad välja arvatud).[1] Veel võitis Tammer 1922. aastal Tallinnas toimunud tõstmise maailmameistrivõistlustelt kuldmedali raskekaalus. Sealt alates alustas tõsisemalt tõstespordiga. Tammer kuulus Eesti tõstekoondisesse kolmel korral. Ta püstitas Bill Malloni andmetel üheksa olümpiarekordit ning tema isiklikuks rekordiks tõstmise viievõistluses jäi 502,5kg. Tegevsportlase karjääri lõpetas ta 1925. aastal.[7] Samal aastal korraldas Eesti Spordileht nn Eesti parima sportlase valimised, kus Tammer sai 1428 häälega kuuenda koha. Teda edestasid spordikuulsused: Aleksander Klumberg, Eduard Pütsep, Jüri Lossmann, Alfred Neuland ja Georg Lurich.[8]

Eesti sõjaväes ja Kaitseliidus muuda

Enne Eesti vabadussõja algust astus Tammer 1917. aastal vabatahtlikuna Vene sõjaväkke ja teenis I Svenborgi kindluse suurtükiväe polgus. Eestisse naasis ta 1918. aasta kevadel ning liitus Eesti sõjaväega. Sõjaväe teenistus algas Tammeri jaoks Eesti diviisi staabis, sõjaväelaste registreerimise büroos Tallinnas, mis kestis kuni tema liitumiseni Kalevlaste Malevaga.[9]

Kalevlaste Malev oli Eesti vabadussõjas Eesti sõjaväe koosseisus võidelnud väeosa, mis sündis peamiselt vabatahtlikult liitunud sõduritest. Üksuse omapärane nimetus tulenes sellest, et väeosa asutajate aktiiv ning liikmeskonna tuumik koosnes Spordiseltsi Kalev liikmetest. Kõrge moraali ning võitlusvõime tõttu oli Kalevlaste Malev Eesti sõjalise juhtkonna jaoks suure tähtsusega.

1918. aasta 29. detsembril käskis Johan Laidoner formeerida igas maakonnas vabatahtlike pataljon koos tagavararooduga. Lisaks paljudes linnades moodustatud pataljonidele tekkis kaitseliidu baasil Kuperjanovi partisanide pataljon ning eraalgatusel Scouts pataljon ja Kalevlaste Malev. Need vabatahtlikult moodustunud või vabatahtlikkuse alusel moodustatud väeüksused omasid tugevat ühtekuuluvustunnet ning näitasid end lahingutes heast küljest. Oluline faktor oli varasemate tutvuste olemasolu, mis lõi usalduslikuma õhkkonna. Vabatahtlikele väeosadele oli iseloomulik, et neis teenis väga vähe kaadriohvitsere.[10] Pärast 1918. aasta 20. detsembril ajalehtedes ilmunud üleskutset malevaga liituda ühinesid väeosaga paljud Kalevi spordiseltsi liikmed ja Tallinna haritlased.[11] Tammer liitus vabatahtlikuna esimeste hulgas. Boris Parmu kirjutatud "Kalevlaste Maleva" sünni ülevaate järgi saabus Tammer end malevasse registreerima 21. detsembril, esimesel päeval peale üleskutse avaldamist Tallinna lehtedes. Uute liikmete värbamisega tegeles vabatahtlike vastuvõtmise büroo, mis tegutses Reaalkooli ruumides. "Kalevi" seltsi liikmetele saadeti isiklikud kutsed.[12] Esimestel päevadel kogunes umbes 15 meest, kellele väljastati kohe varustus ning alustati sõjalisi õppusi, mida juhtisid Leopold Tõnson ja Bernhard Abrams.[13] Reaalkooli võimlas toimusid esimesed rividrillid, esimesed väliõppused toimusid Stroomi rannas või Seewaldi metsas.[13] Vabadussõjale oli iseloomulik, et formeerimise järel saadeti üksused rindele üpris kiires korras. Väljaõpe kujutas endast elementaarsete relvastuse ja taktika teadmiste edasiandmist.[11]

Harald Tammer tegi Kalevlaste Malevaga kaasa kõik väeosa olulisemad operatsioonid. Tammer jõudis rindele 1918. aasta detsembri lõpus. 27.–30. detsembril osales ta Kalevlaste Maleva dessandis Loksa ja Tsitre randadesse. Jaanuaris võitles Tammer ka Saka ja Fjodorovka küla juures toimunud lahingutes.[9] Saka küla hõivamine pidi moodustama külgkaitse Järve küla vallutamiseks, mis aga ebaõnnestus punaarmee suure ülekaalu tõttu. Järve lahing oli Kalevlastele üks vabadussõja raskemaid ning seal sai haavata ka Kalevlaste Maleva ülem lipnik L. Tõnson.[14] Veebruaris 1919. aastal osales Tammer Suur-Žerdjanka küla kaitsmisel, misjärel viidi väeosa Lõunarindele, kus opereeriti Marienburgi sihil.[9] 22. veebruaril alustas punaarmee pealetungi 1. diviisi rindel. Kalevlased kaitsesid Žerdjankade külasid.[14]

 
Kalevlaste Maleva ohvitserid Sangastes 1919. aasta juulis. Ohvitseri asetäitja H. T. seisab paremalt teisena.

Märtsis pidas Tammeri väeosa lahinguid Savira küla ja Mõniste mõisa juures.[9] Koos kolme soomusrongi, soomusautode ja Kuperjanovi partisanide pataljoniga pidid kalevlased vallutama 23. märtsil alanud operatsiooni käigus Mõniste. See neil ka 25. märtsil õnnestus ning enne Mõnistesse jõudmist liiguti läbi Tsooru ja hõivati Varstu. Peale operatsiooni saadeti Kalevlaste Malev Valka.[14] Aprillis võitlesid kalevlased Sagorje ja Bolšoi Beresnjuki küla juures, aprilli lõpus ja mais kaitsesid Mõniste mõisa ning malev osales ka Pihkva vallutamisel ja 19. juunini selle kaitsmisel. Pihkva alt saadeti Kalevlaste Malev võitlema Landeswehri vastu. Sakslastega kohtuti Skangali ja Bergschofi mõisate vallutamisel ning peeti lahingut Skragge silla lähistel. Viimast korda oli Tammer lahingus juuli lõpus, kui malev suunati tagasi Pihkva alla.[9]

Kalevlaste Maleva 1919. aasta 20. aprilli päevakäsuga ülendati Tammer tehnilise roodu nooremallohvitserist vanemallohvitseriks, ning ta hakkas täitma 1. rühma vanema tööülesandeid. 1. juuni päevakäsu järgi määrati Tammer tehnilise roodu noorema ohvitseri asetäitjaks.[9] Arvatavasti teenis Tammer enne edutamisi kuulipildujate roodus.[15] Rahvaväe ohvitseride hinnangute järgi oli Tammer lahingus julge ja külmavereline ning tal oli meeskonna peale suur mõju, samas oli ta iseloomult tagasihoidlik ja rahuarmastaja.[9]

1925. aastal asutati reaktsioonina 1924. aasta 1. detsembri mässule Kalevi nimeline Kaitseliidu üksus. 1925. aasta 4. veebruari Spordilehe numbris teatati Kaitseliidu Kalevlaste kaitsemaleva loomisest ning kutsuti üles sportlaskonda sellega liituma. Sportlisse erikaitsemalevasse koondusid paljud tuntud sportlased: Aleksander Klumberg, Jüri Lossmann, Eduard Pütsep, Johannes Villemson, August Lass, Harald Kaarmann ja Harald Tammer. Erikaitsemaleva loomist põhjendati sportlaste ühtekuuluvusega.[16] 1925. aasta 17. märtsil nimetati Kalevi kaitsemalev ümber Kalevi malevkonnaks.[17]

Spordifunktsionäär ja tegevus olümpialiikumises muuda

Kalevlaste Maleva Spordi Salk ja spordiinstruktoritöö muuda

Vabadussõja ajal, 1919. aasta augustis, formeeriti Kalevlaste Maleva Spordi Salk, mille eesmärgiks oli korraldada Eesti sõjaväes sportlikku liikumist. Salk pidi toimima erinevate väeosade spordiosakondi koondava keskorganisatsioonina. Vägede ülemjuhataja kinnitusel sai väeosa ülesandeks loengute pidamine spordist ning praktiliste harjutuste korraldamine sõjaväelise iseloomuga organisatsioonides.[18] Salga pealik Leopold Tõnson mõtles organisatsiooni asutamisel ka paremate sportlaste päästmise peale kaitselahingutest.[5]

 
Harald Tammer kuulitõukel 1920. aastal Tallinnas Tondil

Tammer osales Kalevlaste Maleva Spordi Salga formeerimisel ning selle töös alates 20. augustist 1919.[19] Tammeri peamisteks ülesanneteks olid inventari muretsemine, spordikursuste ja võistluste korraldamine ning igapäevane asjaajamine. Tammer komandeeriti ka Tartus ja Rakveres asunud väeosadesse sportlikke harjutusi läbi viima ning eri spordialade tehnikat õpetama. Lisaks aidati koos spordisalga instruktor Aleksander Klumbergiga võistluste läbiviimist korraldusliku poole pealt.[20] Salga koosseisus saadeti Tammer rahvusvaheliste võistluste korraldamist õppima ka Soome.[18]

1919. aasta 30. septembril, mil likvideeriti Kalevlaste Maleva Spordi Salk, määrati Tammer Sõjaväe Spordikursustele vanemaks ohvitseriks, adjutandiks ja majanduse ülema kohuste täitjaks.[19] Spordikursuste likvideerimise järel hoiti Tammer kroonu palgal, 1920. aasta sügisel viidi ta lühiajaliselt üle Sõjaväe Ringkonna Staabi likvideerimise komisjoni juurde.[21]

15. oktoobril 1920 määrati Tammer Saare Maakonna Rahvaväe ja Kaitse Liidu ülema asutuse spordi instruktoriks.[19] Sõjaväe Ringkonna Staabi ülemale saadetud Saare maakonna Rahvaväe ja Kaitse Liidu ülema asutuses teenivate ohvitseride ja ametnike nimekirja järgi oli Tammer Saaremaal teenistuses aga juba 1. oktoobrist.[22] Saaremaal tegeles ta spordi organiseerimisega, korraldades jalgpalli ja kergejõustiku treeninguid. Talvel hoolitses sportimistingimuste eest liuväljade ettevalmistamisega. Samuti korraldas võimlemis ja raskejõustiku treeninguid.[23] Ta otsis spordiürituste korraldamiseks toetust ka Eesti Spordi Liidult, kust võimalusel ka erineval kujul abi tuli. Näiteks pöördus Spordi Liit Kuressaare linnavalitsuse poole, et spordiüritused vabastada linnamaksust.[24]

Saaremaal teenis ta kuni 28. aprillini 1921, mil saabus luba jääda pikaajalisele puhkusele kuni sõjaväeteenistusest vabastamiseni. Lõplikult reservi arvati Tammer 7. juunil 1921.[19] Veel Saaremaal olles sai Tammer ettepaneku asuda Eesti Spordilehe toimetajaks, kuna lehe senine edasiviija Ado Anderkopp siirdus poliitikasse.[23]

Töö spordiõpetajana ja kohtunikuna ning tegevus olümpialiikumises muuda

Harald Tammer seisis väga lähedal Eesti spordi organiseerumisele 1920. aastate algul. Ning võttis sellest noore mehena aktiivselt osa. Esimene probleemküsimus, mille kohta ta sõna võttis, oli eesti spordikongressil tõstatunud elukutselise spordi temaatika. Tammer läks koguni nii kaugel, et nõudis "tsirkusespordi" keelamist võimude poolt.[23] Ta oli teada-tuntud amatöörspordi propageerija ja elukutselise spordi mahategija. Ta aktsepteeris vaid sellist progressi läbi teinud elukutselist sporti, mis rajanes amatöörspordi põhimõttel, mille järgi raskuspunkt oli asetatud pealtvaatajast "asjasse endasse, veiderdamispüüdest paremuspüüdesse, auahnusesse."[25]

Tammer töötas ka spordipedagoogina. Ta oli 1926. aastal 22. veebruarist kuni 25. juulini toimunud Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapitali (KKKS) Kehakultuuri instruktorite kursusel lektor, õpetades tõstmist. Kuuekuuliste spordikursuste lõppemisel osales Tammer eksamikomisjonis, hinnates oma õpetatava ala omandamist.[26]

Tammeril tegeles ka spordialaste käsiraamatute väljaandmisega, mille eeltöö hulka kuulus kirjatööde tõlkimine. 1926. aastal ilmus Tammeri toimetatud, eessõnastatud ja nn kodustatud Berliini kehalise kasvatuse ülikooli õppejõu Wilhelm Knesebecki "Jalgpalli õpetus. I. jagu". Eessõnas formuleerib Tammer õpperaamatu ülesande. Nimelt pidi õpperaamat fikseerima "tervikulise jalgpallispordi treeningumeetodi" ning "määrama ära piirid ja suunad, milles jalgpallimehe kasvatus sportlaseks ja inimeseks sünniks".[27]

 
Eesti-Läti maavõistlus raskejõustikus. H. Tammer istub teises reas paremalt neljandana.

Tammer oli spordivõistlustel ka kohtunik. Ta pidas arbiitriametit 1925. aastal "Estonia" kontserdisaalis toimunud Eesti-Läti maavõistlusel poksis ja tõstmises.[28] Viinis toimunud 1929. aasta tõstmise Euroopa meistrivõistlustel tehtud kohtunikutöö leidis head vastukaja.[29] Samuti juhtis ta rahvusvahelisi võistlusi tõstekohtunikuna Taani-Rootsi maavõistlusel ning oli kohtunikuks Amsterdami ja Berliini olümpiamängudel.[1]

Tammer oli nii mõnelgi korral eesti võistkonna esindaja rahvusvahelistel võistlustel. Ta oli Eesti võistkonna esindajaks 1928. ja 1936. aasta olümpiamängudel[7] ning tõstemeeskonna juhiks 1928. a kevadel toimunud Läti-Eesti tõstmise maavõistlusel.[30] Tammer kuulus ka Eesti Olümpiakomiteesse ning selle juhatusse, mille üldiseks ülesandeks oli suhtlemine Rahvusvahelise Olümpiakomiteega ning Eesti olümpia fondi haldamine. Olümpia fondi abil rahastati ettevalmistusi ning osavõttu olümpiamängudest.[31] 1936. a olümpiamängude eel osales Tammer olümpiamängude ettevalmistusi juhtiva kolmik-komitee töös, kuhu peale tema kuulusid veel Ado Anderkopp ja Konrad Maurits.[32]

Kaitseliidu spordi keskklubi muuda

1926. aastal loodi Kaitseliidu staabi poolt Kaitseliidu spordi keskklubi, mis pidi tegelema sporditegevuse ning spordiklubide tegevuse korraldamisega Kaitseliidus. Keskklubi juhatusse kuulusid kapten Freiberg, leitnant Ingermann, L. Tõnson, E. Idla, V. Sirotkin ja A. Sams, Tammer oli klubi kirjatoimetaja. Esimese ülesandena tegeles klubi malevkondade spordiriistadega varustamisega, saates laiali erinevat spordiinventari.[33] Kaitseliidu spordi keskklubi korraldatud suurem üritus oli 19.-20. juunil toimunud Kaitseliidu päev, mille raames toimusid spordivõistlused, kus osalesid ka tegevsportlased A. Klumberg, H. Tammer, G. Kalkun, J. Tiisfeldt jmt. Veel suudeti keskklubi esimese tegutsemise aasta jooksul luua paljusid spordiklubisid ning korraldada võistlusi ning parendada sportimistingimusi. Spordi keskklubi eesmärgiks oli spordialade harrastamise korraldamine nii, et see läbi sõdurite kasvatamise ja arendamise panustaks ka sõjalisse väljaõppesse. Kaitseliidu spordi keskklubi suuremateks saavutusteks olid Kaitseliidu päevade spordivõistluste ning hiljem Kaitseliidu meistrivõistluste korraldamine eri spordialadel.[34]

Tallinna Spordipressi Klubi muuda

Tallinna Spordipressi Klubi (TSK) asutati 28. mail 1932. Esimeseks esimeheks sai O. Lõvi. TSK oli esimene Baltimaade spordiajakirjanike koondis ning kuulus rahvusvahelisse spordipressi liitu. TSK tegeles iga-aastase parima sportlase valimise ja sellega kaasneva kuldmedaliballi organiseerimisega.[35] TSK eesmärkideks olid spordiajakirjanikkude vahel sidemete sõlmimine, kutsehuvidesse puutuvate küsimuste arutamine ning sidemete hoidmine Eesti spordiorganisatsioonide ja -liitudega, et spordikultuuri arendada. Peamisteks tegevusväljunditeks olid veel loengute, miitingute, võistluste, ekskursioonide jms korraldamine ning ajakirjade väljaandmine.[36] Samuti püüdles TSK selle poole, et kehaline kasvatus seataks Eestis riiklikele alustele, põhjendades, et kehalise kasvatuse arendamine on kõige parem viis rahvatervise tugevdamiseks.[37] TSK töös osales Tammer auesimehena.[38] TSK auliikmed moodustasid koos tegev- ja toetajaliikmetega üldkogu, mis otsustas hääletamise teel kuldmedali saaja aasta parima spordisaavutuse eest.[39]

Ajakirjanduses muuda

Harald Tammeri ajakirjanduslik tegevus sai alguse sporditeadete kirjutamist Tallinna Teatajale ja Päevalehele. Saaremaal viibimise ajal tegi Tammer kaastööd ajalehtedele Meie Maa ja Sõdur. Ta kuulus Ajakirjanike Liitu alates 1922. aastast alates, samuti osales liidu juhatuse töös 1928. aastal.[40] Juhuslik kaastöö ajalehtedele sai alguse 1912. aastal, 1921. aastast algas elukutselise ajakirjaniku karjäär.[41]

Eesti Spordilehes 1921–1929 muuda

 
Jalgpallivõistlus Pliiats palli vastu Tallinnas 1927. aasta jaanipäeval. H. Tammer, kes oli spordiajakirjanike võistkonna kapteniks, seisab paremalt neljandana.

Tammer asus Eesti Spordilehe toimetajana tööle vaid 21-aastasel, tegeledes veel aktiivselt spordiga.[42] 1922. aastal ilmus ajaleht mõnda aega nädalalehena, 1923. aastast ilmus leht jälle kahel korral kuus. Harv ilmumine võimaldas väljaandel muutuda sisukamaks ning avaldada enam sporditeaduslikke artikleid. 1924. aastal avaldati lehe abitoimetaja Oskar Lõvi algatusel Pariisi olümpiamängudest eritelegramme. Sama aasta augustist hakkas leht taas ilmuma nädalalehena, fookust asetati enam päevasündmustele, see tõstis ka Spordilehe populaarsust. Alates 1920. aastate keskpaigast tuli Eesti Spordilehel konkureerida üldise ajakirjandusega, kuna suuremad päevalehed arendasid oma sporditoimetusi.[43] Tammer tegi kaastööd Eesti Spordilehele ja Päevalehele ka ise 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võisteldes.[44]

Seoses 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisiga, vähenesid Eesti Spordilehele eraldatavad summad Eesti Spordi Keskliidu poolt ning ajalehe väljaandmine muutus raskemaks.[44] Kokkuhoiu eesmärgil tehti Tammerile ettepanek jätkata toimetamist kõrvalteenistusena, mis oli senise teenelise peatoimetaja jaoks solvav ning päädis loobumiseotsusega.[45] Tammeri loobumist saatsid aga konfliktid erinevates kattuvate ülesannetega spordi keskorganisatsioonides, mistõttu asuti 1928.–1930. aastal spordi juhtimist reorganiseerima.[46] Tammeri lahkumist mõjutasid ka konfliktid Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapitaliga.

Harald Tammeri peatoimetajaks olemise ajal muutus lehe sisu rikkamaks ja mitmekesisemaks, kujunes välja ajalehe nägu, mis püsis kuni 1930. aastate lõpuni.[44] R. Kurvitsa sõnul viis Tammer lehe juures läbi uuendused sisus, žanris ja keeles.[46] Ühtlasi pani Tammer Eesti Spordilehes aluse sporditeaduslikule ja filosoofilisele probleemikäsitlusele.[47] Debati spordi sotsiaalsete ja üldinimlike väärtuste üle algatas Kultuurkapitali asutamine, täpsemalt sellest osasaajate määramine. Nimelt olid paljud kultuuriinimesed seisukohal, et sporti ei tohiks Kultuurkapitali kaudu finantseerida, kuna "praeguse aja kultuurilises ühiskonnas peab vaimu eelistama kehale". Eesti Spordilehe toimetaja, kui spordiliikumise eestvedaja positsioon, sundis Tammerit oponentidele vastuseid otsima ning spordi eluõigust põhjendama.[48] Kultuuriinimesed ja kirjanikud nägid spordile sihtkapitali loomises oma positsioonide nõrgestamist. Ajakirjanduse veergudel puhkes äge diskussioon ning kujunes välja sarnase eesmärgiga kirjutanud kirjanike leer, kuhu kuulusid mh Artur Adson, Mait Metsanurk, A. H. Tammsaare ja J.-V. Barbarus, kes vastandusid Tammeri mõtetele. Kirjanike põhiargumentidena viidati rekordspordi kahjulikkusele, vaimu domineerimisele keha üle ning sportlaste vaimuvaesusele. Nende seisukohtade vastu üritas Tammer vaielda, rõhudes spordile kui eneseväljendusele, psüühika tähtsusele spordis ning spordi sotsiaal-hügieenilisele ja riigikaitselisele tähtsusele. Tammeri jaoks seisnes spordi mõte vaid selle tegijate eneseväljenduses. R. Kurvitsa hinnangul jättis Tammer oma kirjutistes "deklaratiivse ja saamatu mulje" ning tema "arglikud katsed midagi seletada äpardusid ja kutsusid esile vaid tigedaid pilkeid." Mõlemal osapoolel oli raskusi üksteise mõistmisega.[46]

Harald Tammeri tegevust Eesti Spordilehe juures on iseloomustanud Oskar Lõvi: "…eesotsas toimetaja H. T-ga on Eesti Spordileht ühe kõige esimesena astunud käsitluse mentaliteedilt ja tehnikalt neid samme, mis viimastel aastakümnetel kogu meie ajakirjandust on viinud edasi külalehtede laadilt lähemale rahvusvahelisele tasemele."[49]

Tammer on Spordilehes töötamist meenutanud järgmiselt: "Leht, mis kohati ilmus kord nädalas, tuli täita üksinda algusest lõpuni. Tuli kirjutada juhtkirju, arvustada sportlikke sündmusi, tõlkida üksikute spordialade õpetusi ja määrusi, vaielda spordivastastega, tuua välismaa kroonikat, teha ristsõnamõistatusi, korjata kuulutusi, muretseda pildimaterjali (milleks tuli ise ka fotograafiamet kuidagi ära õppida) jne. Kuid lehe sisulisest täitmisest üksinda oli vähe, tuli pidada ka ärilist kirjavahetust, pidada raamatuid, kasseerida lehemüüjalt raha jne." Veel korrastas Tammer oma spordiajakirjaniku karjääri jooksul eestikeelset sporditerminoloogiat, nuputades võõrapäraste oskussõnade asendamiseks eestikeelseid vasteid. Lisaks teiste spordialade sõnavara arendamisele töötas ta välja ka poksi sõnavara.[48] Eestikeelne sporditerminoloogia rajati toorlaenudele, tõlkelaenudele ja omaloomingule. Teatava ühtlustatuseni jõuti umbes 1924. aastal.[46] Palju materjali Eesti Spordilehe jaoks saadi väliskirjandusest. Tammer kasutas saksa, prantsuse, vene, inglise, soome ja rootsi kirjandust.[48]

Tagantjärele on nii mõnedki kaasaegsed tõstnud esile Tammeri suuri teeneid Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsuse tekkimisel. Oma sõna maksmapanemiseks ja spordi positsiooni õigustamiseks kasutas ta lisaks Spordilehe veergudele Päevalehte, millel oli ühiskonnas suurem kandepind ning rohkem lugejaid.[50]

Päevalehes 1923–1940 muuda

Päevaleht oli sõdadevahelisel perioodil suurim ajaleht Eestis ning selle tiraaž kasvas 45–50 tuhandeni 1930. aastate lõpuks.[35] Eesti Vabariigi perioodil ilmunud Päevalehele oli iseloomulik sõltumatus erakondadest. Üldiselt langesid Päevalehe arusaamad kokku Eesti Vabariigi valitsuste omadega. Kuigi ühegi erakonnaga otseselt seotud ei oldud, toetati enam kesk- või parempoolsete erakondade seisukohti. Ajalehe ülesandeks on lugejate poliitiliste veendumuste kujundamine. Päevaleht tahtis sellest hoolimata hoiduda parteilehe suunast ja mainest, juhtkirjades ja kommentaarides ilmnenud väikesed sümpaatiailmingud ühele või teisele erakonnale ei muutnud lehe erapooletut üldilmet.[51]

 
Ajalehe Päevaleht toimetus. Peatoimetaja H. T. istub keskmisel toolil

Tammer alustas koostööd Päevalehega juba 1923. aastal, esialgu spordiosakonnas ning hiljem päevauudiste osakonnas.[52] Päevalehe peatoimetaja ülesandeid hakkas koos Georg Eduard Luigaga jagama 1933–1934. aastal.[53] 1. jaanuarist 1935 lahkus aga G. E. Luiga tervislikel põhjustel Päevalehe toimetusest. TEK-Ü (Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus – ettevõte, mis Päevalehte majandas) juhatus otsustas, et dualismi ärahoidmiseks toimetuse juhtimises, jääb ainsaks pea- ja vastutavaks toimetajaks H. Tammer.[54] Peatoimetaja ametikoha puudumiseni oli vastutus vastutava toimetaja kanda, 1938. aastal ametikohtade piirid ja kohustused ähmastusid. Vastutavaks toimetajaks oli Tammer vaheldumisi G. E. Luiga ja Jaan Taklajaga.[53]

Peatoimetaja Tammer andis üldiselt toimetajatele üpris suure iseseisvuse artiklite kirjutamiseks. Samal ajal nõudis aga ranges korras operatiivsust, vahele ei tohtinud jääda ükski tähtsam teade. Peatoimetajana esindas Tammer TEK-Ü juhatuse huve. Voldemar Mettuse mälestuste kohaselt oli Tammer üpris ebakollegiaalne. Ta hoolis enam juhatuse, kui kaastoimetajate huvidest.[55]

Tammeri tööd Päevalehes on arvustatud väga erinevalt. Tammeri kolleeg, ajakirjanik Jaan Taklaja kirjutas materjalides Eesti biograafilise leksikoni jaoks, et sisepoliitika-alastes artiklites lähtus Tammer järjekindlalt demokraatlikest põhimõtetest. Ta süvenes probleemide tuuma, ning käsitlused olid mitmekülgsed ja asjalikud. Vorm oli tihe ning hoolikas, sõnastus selge.[56]

Roosmarii Kurvitsa sõnul olid Tammeri sise- ja välispoliitilised kommentaarid "tuntud asjalikkuse ja mitmekülgsuse, üksikasjaliku analüüsi, süvenemise, tasakaaluka vormi ning hoolika ja täpse sõnastuse poolest. Kommentaarid algasid ülevaatega olukorrast, järgnes analüüs ja prognoosid edaspidiseks." Midagi erakordset ta nendes aga ei näinud: "Sisukuselt jäid juhtkirjad ajalehelike hetkekommentaaride staatusesse – kõik oli küll professionaalne ja täpne, aga natuke väsinud, natuke vanamoeline, natuke säratu." Takistava asjaoluna peab aga rõhutama ametlikku tsensuuri ja TEK-Ü konservatiivsust.[46]

Peatoimetaja Tammeri keelekasutust on kommenteerinud tol ajal Päevalehes juures töötanud teatritegelane Voldemar Mettus. Ta leidis, et Tammer kirjutab küll hästi, kuid märkis ära teda häirinud stiililise iluvea: "Tema armastas millegi pärast tegusõna mitmuse esimesele pöördele lisandada "me", eriti, kui lause algas sõnadega "siis" või "nii", näit.: "…siis nägime me…", "…nii oleme me…"." Samuti mainis Mettus asjaolu, et peatoimetaja keelt muidu aktiivsed korrektorid ei redigeerinud.[55]

Tammeri ajakirjanduslik tegevus "vaikiva ajastu" kontekstis muuda

Roosmarii Kurvitsa uurimuse järgi kasutas Tammer oma seisukohtade esitamiseks erinevaid võimalusi. Ta ei avaldanud oma tegelikke seisukohti vaid üritas teatud hinnangut anda edasi läbi faktide järjestamise ja riigimeeste väidete artiklisse paigutamise. Veel koostas ta uurimuslikke ülevaateid parlamentarismi praktikatest teistes riikides. Nendega üritas ta tõmmata avalikkuse ning võimulolijate tähelepanu demokraatlikele võimalustele probleemide lahendamiseks. R. Kurvitsa sõnul Tammer aegamisi kohandus ametlike valitsuse seisukohtadega.[46]

Tammer nägi 1934. aasta kaitseseisukorra väljakuulutamist 12. märtsil kui paratamatust, et ära hoida kodusõda. Ta leidis, et valitsusel ei olnud teist paremat võimalust ning astutud sammudega lähtuti rahva julgeolekust. Vabadussõjalaste tegevuses nägi Tammer kodusõja õhutamist, rahva enamuse terroriseerimist ja mõnitavat, hävitavat arvustust kõigele sellele, mis meil saavutatud väheste iseseisvusaastate jooksul.[57]

Riigivanema kohusetäitja K. Pätsi avaliku kõne järel, kus ta selgitas toimunud sündmuseid, ilmus 17. märtsil ka H. Tammeri arvustus "Järeldusi riigivanema seletusest". Seal ilmutas Tammer ilmset usalduslikku hoiakut K. Pätsi suhtes ning enamuses oma artiklist piirdus vaid riigivanema kohusetäitja argumentide refereerimisega. Tammer kirjutas, et Pätsil ei ole kunagi tekkinud raskusi võimupositsioonist lahtiütlemisel ning selliste sammude astumisele viisid kaalukad põhjused.[58]

Baaside lepingu ja juunipöörde retseptsioon muuda

28. septembril 1939 sõlmiti Moskvas Eesti ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt. Pressiteated ning valitsuse seisukohad esitati NSV Liidu suhtes heatahtlikul toonil.[59] Järgmisel päeval ilmus Tammeri artikkel "Vastutulek Nõuk. Venele", kus ta püüdis rahvast rahustada, maalides sündmustest pildi, mille järgi Eesti valitsus tuli vastu ainult Nõukogude Vene soovile rajada Läänemerele parema asukohaga mereväebaasid. Tammer kirjutas: "On iseenesest täiesti loomulik Nõuk. Vene seisukohalt, et kui ta meie puutumatust ja julgeolekut peab tähtsaks, ta ka peab pidama silmas võimalusi, mis sellest seisukohast järelduvad."[60] Tiit Made on oma raamatus "Idüllist ahastuseni", seda artiklit kommenteerides väitnud, et Tammer olevat oma seiskohtadelt valitsejatele lojaalne ning hoidunud kriitikast, kartes kaotada töökohta.[61] Samas sõnab ajaloolane Küllo Arjakas, et Tammer oli ainuke sel teemal kirjutanud ajakirjanik, kes seostas lepingu sõlmimist otseselt Molotovi-Ribbentropi paktiga, rõhutades selle pakti tohutut mõju Läänemere ruumis.[59]

Tammer kirjutas poliitilisi sündmusi käsitlevaid juhtkirju ka juunipöördele järgnenud päevadel, millega püüdis rahvast rahustada ja toimunut selgitada.[53] Juunisündmuste ajal kirjutatud artikleid kiitis ka Made. 22. juunil ilmunud artiklit pidas ta heaks näiteks, "kuidas tippajakirjanik suudab poliitilistele muudatustele operatiivselt reageerida".[62] 22. juulil kirjutas Tammer, et kuigi ta pole maailmavaadetelt sotsialist, vaid demokraat, tundis ka tema, et Eesti demokraatia on jõudnud ummikusse. Kuna ka maailmas valitsesid sarnased tendentsid, siis varem või hiljem oleks eesti rahval tulnud teha valik fašismi ja sotsialismi vahel. Peamiseks motiiviks sotsialismi toetamisel oli Tammeri meelest inimese individuaalsuse tunnistamine.[63]

26. juulil 1940 sulgesid Nõukogude võimud Päevalehe.[46] Seejärel leidis H. Tammer töökoha ajalehe Rahva Hääl tehnilise toimetajana. 1940. aasta oktoobris ja novembris tõlkis ta eesti keelde "Leninismi küsimusi".[64] Harald Tammer lootis, et uue võimu kehtestamisega toimuvad muutused muudavad Eesti sotsialistlikuks vabariigiks, kus suudetakse säilitada ka rahvuslikke aateid. Tammeri kirjutistest võib aimata nö poole vahetust, kuid hilisemad säilinud ülekuulamise dokumendid tõestavad, et Tammer jäi lojaalseks demokraatlikele põhimõtetele, püüdes uue olukorraga kohaneda.

Poliitiline ja ühiskondlik tegevus muuda

Töö Rahvuskogus 1937. aastal muuda

 
Rahvuskogu II koja liige Harald Tammer

Harald Tammer oli uue põhiseaduse vastuvõtmiseks moodustatud Rahvuskogu Teise Koja liige, olles nimetatud peaministri riigivanema ülesannetes K. Pätsi 1937. aasta 26. jaanuari käskkirjas.[65] A. Ruusmanni hinnangul esinesid Rahvuskogus oponeerivate sõnavõttudega üle 20 saadiku, kelle hulgas oli ka riigivanema poolt nimetatud H. Tammer.[66] Eduard Laamani sõnul Rahvuskogus vastanduvaid saadikuterühmi ei tekkinud, hääletati südametunnistuse järgi ning juhtus ka opositsiooni ettepanekute vastuvõtmisi.[67] Tammer ise on Rahvuskogu kohta kirjutanud: "Rahvuskogu ei olnud poliitiline asutus selle sõna otseses mõttes, ta oli enam seltskondlik või üldrahvuslik kogu, (kuid selge on, et meie tulevane riigikogu peaks olema poliitiliselt korraldatud, juhitud ja distsiplineeritud, et suuta jagada seda poliitilist vastutust, mis viimastel aastatel on seisnud ainuüksi valitsuse õlgadel).[68]

Tammer oli Rahvuskogu Teise Koja Põhiseaduse eelnõu läbivaatamise II komisjoni abiesimees. Komisjoni töös osalesid veel Heinrich Gutkin, Karl-Robert Ruus, Jaan Soots, Viktor Neggo, Jaak Reichmann, Anton Palvadre, Aleksander Naeres, Johan Sepp, Hugo Kukke, Johannes-Leopold Antik, Johannes Orasmaa ning Ants Piip.[69] Tammeri tegevus Rahvuskogus juhindus tema arusaamast, et põhiseadus peab rajanema eelkõige rahvahääletuse otsusele, motiividele rahvahääletamise otsuse juures ning rahva tõekspidamistele. Nendest järeldas Tammer, et Eesti rahva sooviks on saada parlamentaarset korda. Samuti viitas ta, et ka riigivanem K. Päts olevat inglise parlamentarismi Eestile eeskujuks toonud. 1920. aastal Eestis vastu võetud põhiseaduslikku riigikorda pidas ta konventsionaalseks valitsusvõimuks, kus võim on täielikult parlamendi käes.[70]

Komisjonis esitatud põhiseaduse eelnõudes nägi Tammer olulisi puudusi. Diskussioonis valitsuse, riigipea ja parlamendi võimutasakaalu üle oli ta seisukohal, et valitsus ei tohiks oleneda presidendi tahtest, vaid president peaks arvestama ka parlamendi ja valitsuse suhteid. Kolme võimuesindaja tasakaalustatud koostöö pidi looma stabiilsuse ning samuti vastama rahvahääletamise otsusele. Tammeril olid mõned selged alustpanevad arusaamad põhiseaduslikest küsimustest: "Rahvas ei ole meil võimuallikas ainult suveräänsuse mõttes, vaid selles mõttes, et riigivõim tuletatuna rahvalt teotseks rahva nimel ning alluks rahvaesinduse kontrollile. See parlamentaarne element, mis peaks esinema eelnõus kandvama joonena, on tagaplaanile surutud."[69]

Tammer pidas oluliseks, et põhiseadus toetuks mingile varem välisriikide ajaloos läbiproovitud kogemusele. Kui Tammer tõi esile Inglismaa põhiseaduse, kostsid vastashääled, et Inglise põhiseaduse juurde kuuluvad ka konventsionaalsed toimimisnormid. Tammer viitas sealse põhiseaduse muutmise võimalikkusele seaduste abil. Ta sõnas: "Tundub, et siiski pole otstarbekohane ühe varema ajajärgu arenemisastme eeskujuks võtmine. Kui tahaksime Inglismaalt vedurit osta, kas ostaksime siis James Watti aegse vana veduri? Ei, meie võtaksime ühe uuema mudeli."[69]

Rahvuskogu üldkoosolekul 28. juulil 1937 käsitleti kodade koostatud põhiseaduse eelnõusid, mis sarnanesid üpriski riigivanema eelnõuga, ning võeti vastu uus põhiseadus.[71] Vastu hääletasid O. Koplus, O. Lõvi ja J. Post. A. Piip loobus hääletamast ja H. Tammer jäi erapooletuks.[72] Jaak Valge arvates oli uus põhiseadus siiski ebademokraatlik, kehtestatud ebalegaalsel teel. See oli koostatud väljavaadetega, et K. Pätsi positsiooni mitte kõigutada, samal ajal säilitades mingidki demokraatlikud vabadused.[71] Rahvuskogu olemusest ning selle töö tulemusest hoolimata oli see Eestis esmakordne, et põhiseaduse küsimusi käsitleti niivõrd põhjalikult.[67]

Harald Tammeri poliitilised seisukohad avaldusid tema ülekuulamiste protokollidest. Seal vastas Tammer tema poliitiliste veendumuste kohta käivale küsimusele järgnevalt: "Oma veendumustelt olen demokraat, ma olin parlamentaarse korra ja eraomanduse pooldaja. Eesti varasema riigikorra suhtes asusin ma opositsioonis, kuid pidasin selle korra muutmist õigeks evolutsioonilisel, mitte revolutsioonilisel teel. Ma arvan, et eraomand peab olema piiratud riigi huvidega. Teisalt olin ma eesti rahvuslane selles mõttes, et tegutsesin eesti rahva säilitamise ja arengu huvides, kuid ma ei olnud šovinist."[64]

Ühiskondlik tegevus muuda

 
Eesti ajakirjanikud Poolas Eesti saadiku juures 1935. aasta mais. H. T. seisab paremalt teisena.

Tammer kuulus Eesti Välissuhete Ühingusse, mille asutasid 1937 Ants Piip, Eugen Maddissoo ja Karl Zirkel. Ühingu eesmärgiks oli Eesti välispoliitilistele rahutagavatele sihtidele kaasa aitamine ning Rahvasteliidu ideede levitamine. H. Tammer oli ühingu esimeheks kuni selle töö lõpetamiseni 1940. aastal.[73]

Tammer kuulus Eesti eliidi seltskondliku klubisse Centum. See oli koht, kus tassi kohvi ja konjaki juures arutati päevasündmusi ning välispoliitika küsimusi. Ilmar Raamoti mälestuste kohaselt kuulus klubisse umbes 70 liiget, kellest pooled olid välismaa diplomaadid.[74]

Harald Tammer toimetas 1940. aastal ka prantsuskeelset ajalehte Revue Baltique.

Alates 30. novembrist 1940 võttis Tammer osa ENSV Punase Risti ajutise juhatuse koosolekutest. 6. detsembri koosoleku otsusega, mil jaotati ajutise juhatuse ametid, sai Tammerist organisatsiooni sekretär-juriskonsult ja üldosakonna juhataja. Punase Risti eesti organisatsioon tegeles lisaks allasutuste, nagu lastekodude ja sanatooriumite haldamisele, peamiselt meditsiinitöötajate täienduskursuste korraldamisega, samariitlaste ainelise toetamisega, elupäästjate tunnustamise jmt sarnaste heategevuslike ülesannetega.[75]

Tammer kuulus ka Eesti-Soome-Ungari Liitu, Eesti-Poola ja Eesti-Rootsi sõprusühingusse.[76]

Arreteerimine ja ülekuulamised NKVD-s muuda

Korralduse Tammeri arreteerimiseks allkirjastas rahvakomissar Boris Kumm 18. jaanuaril 1941.[64] Tammer arreteeriti 1941. aasta 7. veebruari õhtul.[64] Eesti Vabariigi perioodil ajakirjanikuna töötanud Jüri Remmelga andmetel, oli endine Vaba Maa ja Päevalehe tõlk Ada Koit esitanud pealekaebusi paljude tuntud ajakirjanike kohta, kelle hulgas olid ka Eduard Laaman, Harald Tammer, Evald Jalak, Aleksander Grünthal, Jaan Taklaja, Oskar Lõvi, Johannes Animägi, Henno Rahamägi jmt. Nende pealekaebuste mõjul nimetatud isikud väidetavalt arreteeritigi.[77] Arreteerimise järel pitseeritakse Tammeri elumaja kolm tuba, veranda ning kaks sahvrit.[64]

Arreteerimisele järgnenud esimesi ülekuulamisi juhtis julgeoleku nooremleitnant Vasjukov. Ülekuulamine keskendus üllatuslikult mitte Tammeri tehtud reisidele lääneriikidesse ja Saksamaale, vaid tema Venemaa külastustele. Nõukogude ametnikud kahtlustasid Tammerit Eesti Sõjavägede Staabi luureosakonna kaastöölisena.[64] Selle süüdistuse aluseks olid Eesti Vabariigi ajal põrandaaluses kommunistlikus tegevuses aktiivne olnud Richard Mirringu (1923. aastast Meering) ütlused NKVD ülekuulajatel 1937. aastal. Mirring väitis, et Tammer oli osaline väidetava Eesti kindralstaabi terroristlikku ja nõukogudevastase diversioonilise tegevuse juhtimisel. Süüdistuskokkuvõte valmib 20. juuniks 1941. Seal pannakse Tammerile süüks osalemist vabadussõjas, Kaitseliidu tegevuses, tema kirjutatud artiklite nõukogudevastasust ning Eesti kindralstaabi 2. osakonna teenistuses olemist. Tammer ühtegi süüdistust omaks ei võtnud. Tammer viibis Patarei vanglas, kuni ta evakueeriti sakslaste pealetungi eest Kirovi vanglasse, kus alustati uute ülekuulamistega. Kuna ülekuulamisprotokollid Tallinnast Kirovisse ei jõudnud, siis valmis 7. jaanuari 1942 uus süüdistuskokkuvõte.[78]

Pärast pikki ülekuulamisi NKVD-s mõisteti Harald Tammer kurikuulsa paragrahv 58 alusel 10 aastaks vangilaagrisse (otsus 17.03.1942). Ta suri Vene NFSV-s Gorki oblastis Suhhobezvodnoje asulas Unžlagis. 11. okt 1947 väljastatud surmatunnistus nr 2528 kinnitab, et Tammer, Harald Peetri poeg tunnistati surnuks 10. okt 1947. Surmatunnistusele on lisatud: Harald Tammer on surnud 6. mail 1942 (mõningatel andmetel on surmaajaks märgitud 6. juuni 1942, kenotaafil 2. juuni 1942) NSV Liidu Siseministeeriumi tööparanduslaagris.[7]

Isiklikku muuda

Fail:Maal Harald Tammerist.jpg
Harald Tammer; maali autor Felix Randel

Harald Tammeri viimaseks elupaigaks jäi Nõmmel Õie tänaval asunud maja nr 44.[79]

Harald Tammer abiellus enne 1920 novembrit Alide Emilie Ehrbackiga. 1921. aastal sündis tütar Lilian ja 1927. aastal tütar Evi-Ruth, kes aasta hiljem suri. Tütar Lilian Tõnisson (1921–2008) abiellus 1943. aastal Jaan Tõnissoni vennapoja Viktoriga. Samal aastal pärast ema surma põgenes ta koos abikaasaga Soome, hiljem Rootsi ning sealt 1951 Kanadasse. Neil sündisid pojad Peeter Toomas ja Andrus. Lilian Tõnisson oli ajakirjanik, aastatel 1989–1995 oli ta ajakirja Eesti Kirik tegevtoimetaja.[7]

Tunnustus muuda

Muu muuda

1934. aastal kohtus Tammer vene kirjameeste Aleksei Tolstoi, Mihhail Koltsovi, Ilja Ilfi ja Jevgeni Petroviga.[64]

Tammer käis 1937. aastal Eesti delegatsiooni liikmena tutvumas saksa kunsti ja saavutustega Königsbergis, Münchenis, Nürnbergis, Frankfurdis, Düsseldorfis, Oldenburgis, Hamburgis ja Berliinis. Münchenis külastas ta degenereerunud ja ametlikult soositud kunsti kujutavaid näitusi. Eesti delegatsioon leidis kokkuvõttes, et rahvussotsialistlik liikumine sobib Saksa rahva iseloomu ja maitsete põhilistele omaduste ning Saksa olustikuga.[80]

1990. aasta 1. veebruaril ilmuma hakanud Päevalehe esimesse numbrisse kirjutas lühikese tagasivaate ka Lennart Meri, kus ta meenutas Harald Tammerit järgmiselt: "Vähemalt korra esines ta Jõuluvana osas Pariisi Eesti Seltsis. Ta jäi õhtu keskseks kujuks ka pärast seda, kui oli vatthabeme eest võtnud ja laubalt pärlendavat higi pühkis."[81]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Saarmann, Henn (1996). "Ajakirjanik, maailmameister ja spordiorganisaator Harald Tammer". Koik, Lembit (toim). 100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk-d 108–109.
  2. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA F 194 m 61:39 – Harald Tammer
  3. ↑ "„Rahvasteliidu stipendium toimetaja H. Tammerile"". Päewaleht. 18. juuli 1933. Lk 3. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  4. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERAF - 130SM.1.6953.
  5. ↑ 5,0 5,1 Piisang, Eugen; Maidlo, Juhan (2001). Kalev. Läbi sajandi. Esimene osa, 1900–1944. Tallinn: Ilo. Lk 102.
  6. ↑ Teemägi, Erlend (2009). Eesti kergejõustik 100. Tallinn: TEA. Lk-d 35–37, 41.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Valdre, Jaak (2017). Eesti tõstespordi ajavaod. I. Põltsamaa: Vali Press. Lk-d 68, 234.
  8. ↑ "„Aleksander Klumberg – suurim Eesti sportlane"". Eesti Spordileht. 7. jaanuar 1925. Lk 1. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Rahvusarhiiv, ERA.495.7.5850.
  10. ↑ Kröönström, Mati (2008). Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk-d 35–44, 202.
  11. ↑ 11,0 11,1 Karelsohn, Agu (2015). Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918–1919. Tallinn: Grenader. Lk-d 12–17.
  12. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.2151.2.163.
  13. ↑ 13,0 13,1 Rõõm, A (23. mai 1936). "Kui isamaa kutsus… Mälestusi „Kalevlaste Maleva" sõjaretkilt". Päewaleht. Lk 4. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Vahtre, Lauri (2020). Eesti Vabadussõja ajalugu. I, Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Tallinn: Varrak. Lk-d 302, 433–435, 448–449, .{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  15. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA, f 193 m 47:14 – Tammer, Harald
  16. ↑ "Sportline kaitsemaleva". Eesti Spordileht. 4. veebruar 1925. Lk 1. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  17. ↑ "Malevkond". Kalevi Malevkond. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  18. ↑ 18,0 18,1 Rahvusarhiiv, ERA.504.1.249
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Rahvusarhiiv, ERAF.130SM.1.6953. TAMMER Harald Peeter (1899) – ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee uurimistoimik
  20. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.504.1.250
  21. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.504.1.255 – Sõjaväe Spordi Kursuste ülema päevakäsud 25. juuli – 1. oktoober 1920, lk 74p.
  22. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.813.1.33
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Tammer, Harald (1. veebruar 1940). "Paar mälestuskildu". Eesti Spordileht. Lk-d 42–43. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  24. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.1330.1.47 – Eesti Spordi Liidu juhatuse protokollid lk 54p.
  25. ↑ Tammer, Harald (28. oktoober 1922). "Auahnus, kui suurim tõukejõud spordis". Eesti Spordileht. Lk-d 434–436. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  26. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.1322.1.103
  27. ↑ Knesebeck, W (1926). Jalgpalli õpetus. I. jagu. Tõlkinud Tammer, Harald. Tallinn: Eesti Jalgpalli Liit. Lk 5.
  28. ↑ "Suurpäevad poksis ja tõstmises". Rahvaleht. 2. mai 1925. Lk 7. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  29. ↑ "Euroopa esivõistlused tõstmises". Eesti Spordileht. 21. september 1929. Lk 5. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  30. ↑ Kivi, Toomas (4. aprill 1928). "Raskete meestega Riias". Uudisleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  31. ↑ Luht, Albert (1. veebruar 1940). "Spordi juhtimise ja arendamise aparatuur". Eesti Spordileht. Lk-d 63–65. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  32. ↑ Luht, Albert, toim (1935). Eesti kehakultuuri aastaraamat. IX. Tallinn: Eesti Spordi Keskliidu Kirjastus. Lk 16.
  33. ↑ "Sport Kaitseliidus". Eesti Spordileht. 29. aprill 1926. Lk 7. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  34. ↑ Lell, Daimar (1998). „Sporditegevuse algus Eesti Kaitseliidus“, Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi toimetised. II. Tartu: Eesti Spordimuuseum ja Eesti Spordiajaloo Selts. Lk-d 21–26.
  35. ↑ 35,0 35,1 Teesalu, Margit (1993). Eesti ajakirjanduse ajalugu 1930-1937 ajalehe „Päevaleht“ põhjal. Diplomitöö. Tallinna Pedagoogikaülikool, infoteaduste osakond, Lk 28.
  36. ↑ Rahvusarhiiv, ERA.14.10.1200
  37. ↑ "Kehaline kasvatus riiklikule alusele. Tallinna Spordipressi Klubi tegevusest". Päewaleht. 23. oktoober 1933. Lk 5. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  38. ↑ "Pilt TSK esimeselt spordiballilt". Eesti Spordileht. 1. aprill 1934. Lk 79. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  39. ↑ "Parimat spordisaavutust hindama". Kaja. 25. november 1933. Lk 5. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  40. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA, f 193 m 47:14 – Tammer, Harald
  41. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA, f 193 m 121:62 – Tammer, Harald
  42. ↑ Karuks, Tiit (2011). 101 Eesti spordilugu. Tallinn: Varrak. Lk 30.
  43. ↑ "Eesti Spordilehe ajaloost". Eesti Spordileht. 17. aprill 1935. Lk-d 149–150. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  44. ↑ 44,0 44,1 44,2 Lõvi-Kalnin, Maie (2007). Oskar Lõvi: spordiajakirjanik. Tartu: Maie Lõvi-Kalnin. Lk-d 34, 110, 117.
  45. ↑ Adari, Aadu (1. aprill 1940). "Eesti Spordilehe arengu teekonnast". Eesti Spordileht. Lk-d 163–167. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 46,3 46,4 46,5 46,6 Kurvits, Roosmarii (1991). "Harald Tammer. Spordiajakirjanik. JMT.". Lauk, Epp (toim). Eesti ajakirjanduse ajaloost VII. Tartu: Tartu Ülikool. Lk-d 95–117.
  47. ↑ Schwede, Indrek (1989). „Eesti spordileht“ sporditeadusliku kuukirjana aastatel 1933–1940. Diplomitöö. Tartu ülikool, žurnalistika õppekava, Lk 4.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 Tammer, Harald (1. aprill 1940). "Mälestusi lehe toimetamisest". Eesti Spordileht. Lk-d 157–158. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  49. ↑ Lõvi, Oskar (17. aprill 2023). "E. Spordileht ja H. Tammer". Eesti Spordileht. Lk-d 146–147. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  50. ↑ Teemägi, Erlend (2009). Eesti kergejõustik 100. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 38.
  51. ↑ Kivimägi, S (1984). "„Eestikeelsed päevalehed 1891-1940 (I pool)"". Peegel, Juhan (toim). Eesti ajakirjanduse ajaloost IV. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk-d 48–70.
  52. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA. 4996.1.165 – Esmo Ridala ettekanne „Harald Tammer välispoliitilise mõtlejana“ Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis koosolekul Stockholmis 22.09.1968 (koopia masinkirjast)
  53. ↑ 53,0 53,1 53,2 Aru, Krista (2005). Kokk, A (toim). „Päevaleht“ 1905-1941“, „Päevaleht“ ja tema ajastu. Tallinn: Eesti Päevaleht. Lk-d 38–124.
  54. ↑ ERA.4052.1.1 - Peakoosolekute protokollid
  55. ↑ 55,0 55,1 Mettus, Voldemar (1967). Ainus paradiis: mälestusi meie iseseisvusajast. Stockholm: Eesti Kirjanike Koperatiiv AB. Lk-d 81, 227, 230.
  56. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA, f 194 m 61:39 – Harald Tammer.
  57. ↑ https://dea.digar.ee/?a=d&d=paevalehtew19340314.2.4 Tammer, Harald (12. märts 1934). "„Paratamatus"". Päewaleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  58. ↑ Tammer, Harald (17. märts 1934). "„Järeldusi riigivanema seletusest"". Päewaleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  59. ↑ 59,0 59,1 Arjakas, Küllo (29. september 2019). "Karl Soonpää päevik 29. septembril 1939. aastal". ERR uudisteportaal. Vaadatud 20. mail 2023.
  60. ↑ Tammer, Harald (29. september 1939). "„Vastutulek Nõuk. Venele"". Päewaleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  61. ↑ Made, Tiit (2009). Idüllist ahastuseni: 1939-1941. Tallinn: Argo. Lk-d 242, 430.
  62. ↑ Made, Tiit (2009). Idüllist ahastuseni: 1939-1941. Tallinn: Argo. Lk-d 242, 430.
  63. ↑ Tammer, Harald (22. juuli 2023). "„Sotsialistlik Eesti"". Päewaleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  64. ↑ 64,0 64,1 64,2 64,3 64,4 64,5 64,6 Lauri, Lembit (6. mai 1993). "„Hauatagune pealekaebus"". Päevaleht. Lk 6. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  65. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA.77.2.260.
  66. ↑ Ruusmann, Ants (1997). Eesti Vabariik 1920-1940. Tallinn: TPÜ kirjastus. Lk-d 131–132.
  67. ↑ 67,0 67,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :20 on ilma tekstita.
  68. ↑ Tammer, Harald (18. august 1937). "„Uus lehekülg"". Päewaleht. Lk 2. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  69. ↑ 69,0 69,1 69,2 Eesti Rahvusarhiiv, ERA.4408.1.100
  70. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA.77.3.85 – Rahvuskogu üldkoosolekute ja põhiseaduse eelnõu-osade komisjonide ühiste koosolekute stenograafilised aruanded; Harald Tammeri sõnavõtt,  Lk 23-24
  71. ↑ 71,0 71,1 Valge, Jaak (2019). Eesti parlament 1917-1940. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. Lk-d 494, 496–497.
  72. ↑ Pajur, Ago (2018). Konstantin Päts: poliitiline biograafia. II osa, Riigimees (1917-1956). Tartu: Rahvusarhiiv. Lk 547.
  73. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA.14.18.49 – Eesti Välissuhete Ühing
  74. ↑ Raamot, Ilmar (2013). "Mälestused". Tallinn: Varrak. Lk-d 532–533.
  75. ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA.2048.1.10
  76. ↑ Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA - f 193 m 121:62.
  77. ↑ Remmelgas, Jüri (2004). Tuline värav: sõjaraamat. Tallinn: Olion. Lk 22.
  78. ↑ Lauri, Lembit (7. mai 1993). "Hauatagune pealekaebus". Päevaleht. Lk 6. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  79. ↑ Lauri, Lembit (6. mail 1993). ""Hauatagune pealekaebus"". Eesti Päevaleht. Lk 6. {{uudiseviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend); parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)
  80. ↑ Pekka Erelt (26. juuli 2017). "Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2017.
  81. ↑ Meri, Lennart (1. veebruar 1990). "Kadunud poja tagasitulek". Päevaleht. Lk 1. {{uudiseviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harald_Tammer&oldid=6469293"