Georg Leets

Eesti ajaloolane

Georg Leets VR I/3 ja VR II/3 (7. august 1896 Pärnu18. oktoober 1975 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja sõjaväelane (kolonel, 1929).

Georg Leets
Sünniaeg 7. august 1896
Pärnu
Surmaaeg 18. oktoober 1975
Tallinn
Auaste kolonel
Juhtinud 1. Diviisi suurtükivägi (1924–1934)
Tartu Sõjaväeringkond (1934–1939)
Sõjad/lahingud Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/3
Vabadusrist I/3
Kotkaristi III klassi teenetemärk

Elulugu

muuda

Georg Leets võttis osa 1918. aasta 28. novembril alanud Eesti Vabadussõjast ning sai ka haavata 28. novembril 1918 (esimene Vabadussõjas haavata saanud Eesti sõjaväelane).[1]

1919. aasta kevadel oli G. Leets 2. Suurtükiväepolgu väljapatareis nr. 9, mille formeerimist alustati Tallinnas 17. märtsil 1919. aastal, patarei ülem, 1919. aasta novembris teenis leitnandi auastmes 2. Suurtükiväe polgus. Ülendati 7. novembril 1919 kiiduväärt teenistuse eest alamkapteniks, vanusega 18. juuni 1919.

Pärast Vabadussõja lõppu jätkas teenistust Eesti Rahvaväes, kus ülendati majoriks 24. veebruaril 1923. aastal.

Aastatel 19241934 oli G. Leets 1. Diviisi suurtükiväe ülem, ülendati kolonelleitnandiks 24. veebruaril 1926. aastal ja koloneliks 24. veebruaril 1929. aastal.

Aastatel 19311940 oli G. Leets Kõrgema Sõjakooli lektor ja kateedrijuhataja.

Aastatel 19341939 Tartu sõjaväeringkonna ülem[2] ning 15. novembrist 1939 kuni 1940. aastal Sõjavägede Staabi Suurtükiväe inspektor.

Eesti Vabariigi ajal uuris G. Leets ka Vabadussõja ajalugu.

1941. aastal arreteeriti ta NKVD poolt ja saadeti GULAGi vangilaagrisse, kust vabanes 1951. aastal, ent tagasi Eestisse lubati tal tulla alles 1956. aastal.

Seejärel uuris ta peamiselt Aleksandr Puškini vaarisa Abram Hannibali elu ja tegevust, eriti tolle Tallinna komandandiks oleku ajal. Ta sai oma uurimistulemused ka raamatu kujul avaldada, kuid see sai tuntuks alles pärast tema surma.[3] 1981. aastal sai ta postuumselt Juhan Smuuli kirjanduspreemia.

Georg Leets oli korporatsiooni Ugala liige.

Isiklikku

muuda

Tema isa Aleksander Leets (1870–1961) oli Rakvere Jumalaema Sündimise koguduse ülempreester, onu Dimitri Lebedev oli Venemaa keisririigi ja hiljem Eesti sõjaväelane, kindralmajor, vanaisa Kapiton Lebedev (1848–1911) oli Kergu Püha Suurkannataja Sinaiida koguduse preester.[4]

Georg Leetsi hobi oli relvade kogumine, enne GULAG-i vangistust andis Georg Leets oma relvakogu Tallinna Linnamuuseumi hoiule. 1953. aastal võeti see seal arvele kui peremeheta vara. 1957. aastal rehabiliteerituna Tallinna jõudes Leets kinkis oma relvakogu (70 külm- ja tulirelva) ametlikult muuseumile. 1975. aastal avati kuu enne tema surma Linnamuuseumis tema kogu põhjal näitus.[5]

Teenetemärgid

muuda

Viited

muuda
  1. Kes oli esimene haavatu Vabadussõjas? Kaja, 28. oktoober 1928, nr. 254, lk. 8
  2. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00058_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e8ccfe30dd6a3f8159131ebdf837db57
  3. "VE: Leets, Georg - sõjaajaloolane - www.virumaa.ee". www.virumaa.ee. Vaadatud 16. augustil 2024.
  4. Vladimir Iljaševitš. Eestimaa venelaste saatused. Tallinn 2013
  5. "Sõnumileht : SL 13 november 1996 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. augustil 2024.

Kirjandus

muuda
  • Georg Leets, "Kuidas algas Vabadussõda 15 aasta eest. Narva lahing 28. novembril 1918". K.-Ü.Põhja Eesti kirjastus 1933; 2. trükk Tartu: Elmatar 1988
  • Georg Leets, "A. Puškini vaarisa Abraham Hannibal Eestis" (autori lühikokkuvõte 1972 valminud venekeelse monograafia käsikirjast) – Keel ja Kirjandus 1974, nr 6, lk 356–363
  • Georg Leets, "Puškini vaarisa portree" – Keel ja Kirjandus 1975, nr 10, lk 609–615
  • Juri Lotman, "Hannibali imelik elu" (Georg Leetsi raamatu «Абрам Петрович Ганнибал», Tallinn 1980, arvustus) – Keel ja Kirjandus 1980, nr 10, lk 632–638
  • Georg Leets, "Kuusteist aastat Siberis" (Eesti kaadriohvitseri mälestused aastaist 1941–57; järelmärkus: Kaupo Deemant) – Looming 1989, nr 7, lk 948–962 ja nr 8, lk 1114–1136

Välislingid

muuda