Ava peamenüü
Elektrirong Saksamaal
Elektrirong PESA Varssavi ja Łódźi vahel

Elektrirong on elektri jõul sõitev rong. Elektrirongid (inglise k. electric multiple unit) koosnevad veomootoritega mootorvagunitest, juhikabiiniga juhtvagunitest ja veomootoriteta reisivagunitest.

Elektrifitseeritud raudtee ehk elektriraudtee kohal on kontaktliin, millest elektrirongid vooluvõtturite abil elektrivoolu saavad. Mõnes riigis saavad rongid elektrienergiat ka toiterööpast. Elektriahela teiseks pooluseks on üldjuhul rööbastee, mille rööpad on omavahel elektriliselt ühendatud ehk sillatud.

Elektrironge hakati kasutama 19. sajandi lõpul. Augustis 1883 avati elektriraudtee Brightonis. Saksamaa esimesed elektriraudteed avati 1895 liinil MeckenbeurenTettnang, 1900 Mansfeldi kandis ja 1903 Hamburgi kandis.

NSV Liidus olid kaks esimest elektriraudteed BakuuSurahhanõ (1926, pinge 1200 V) ja MoskvaMõtištši (1929, pinge 1500 V). 1950-ndatel mindi NSV Liidus üle pingele 3000 V, kuid kümnendi lõpus hakati paralleelselt tootma juba selliseid ronge, mille tööpinge on 25 kV.

Elektrirongi koguvõimsus on 700–1000 kW. Tänapäeva elektrongid suudavad arendada kiirust üle 200 km/h.

Elektriraudtee EestisRedigeeri

Eestis (Tallinnas ja Harjumaal) korraldab elektrirongiliiklust Elron.

Eesti esimene, 11,2 km pikkune regulaarne elektrirongiliin avati 1. oktoobril 1924 Tallinna (Balti jaam) ja Pääsküla vahel.

1941 lõpetati elektrirongiliiklus. Kogu veerem viidi Permi, mis sel ajal kandis nime Molotov. 19421944 demonteeriti elektriraudtee kontaktvõrk.

 
Eestis kasutatav elektrirong Stadler FLIRT

1946 elektriraudtee taastati. Liiklus algas 18. augustil. Kasutati sõjasaagiks saadud Berliini elektrironge, mille jaoks ehitati kõrged ooteplatvormid. Elektriraudtee pikendati 1958 Pääskülast Kloogani, (Keilani 1958, Kloogani 1960) 1960 Klooga-Rannale, 1962 Paldiskisse, 1965 Vasalemma, 1978 Aegviiduni (Kehrani juba 1973. aastal) ja 1981 Riisipereni.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri