Apekalnsi kihelkond
Apekalnsi kihelkond ehk Oppe kihelkond[1] (saksa keeles Kirchspiel Oppekaln, läti keeles Apekalna draudzes novads, vene keeles приход Оппекальн) oli haldusüksus Liivimaal Võnnu, Võnnu-Valga ja Valga kreisis.
.jpg)
Ajalugu muuda
Kihelkond eraldati Aluliina kihelkonnast aastal 1732.[2] Selle keskuseks oli Apekalnsi kirik (ehitati aastatel 1774−1779), mis on Läti kõige kõrgemal üle merepinna asuv kirik.[3]
Vabadussõja lõpul olid kihelkonna alad Eesti-Läti piiri korraldamisel Valga-Valka kõrval teiseks vaidlusaluseks kohaks. Võrumaa Rõuge kihelkonna piiril asunud Vana-Laitsna vald jagati kahe riigi vahel: 1/3 jäi Eestile, 2/3 Läti riigile.
Nüüdisajal kuuluvad endise kihelkonna alad peamiselt Läti Smiltene ja Alūksne piirkonda. Apekalnsis puudub oma kogudus; kihelkonna kogudus lagunes nõukogude ajal.[4] Kihelkonna aladel tegutseb tänapäeval kogudus Hopas, samuti on taas loodud kogudus kiriku juurde Jaunlaicene valda, mis kannab aga tänapäeval Opekalnsi koguduse nime.
Apekalnsi kihelkonna mõisad muuda
- Apekalnsi (Oppekaln Pastorat) kirikumõis
- Hopa ehk Ape (Hoppenhof) rüütlimõis
- Karva (Korwenhof) rüütlimõis
- Korneti (Schreibershof) rüütlimõis
- Lūši (Luxenhof) rüütlimõis, hiljem Vastse-Laitsna kõrvalmõis, fideikomiss
- Māriņkalnsi (Marienstein) rüütlimõis
- Repjekalnsi (Reppekaln) rüütlimõis, hiljem Vastse-Laitsna kõrvalmõis, fideikomiss
- Romeškalnsi, ka Auguli (Romeskaln) rüütlimõis
- Vana-Laitsna ehk Veclaicene (Alt-Laitzen) rüütlimõis
- Vastse-Laitsna ehk Jaunlaicene (Neu-Laitzen) rüütlimõis, fideikomiss
- Väike-Laitsna ehk Mazlaicene (Klein-Laitzen) riigimõis
Mellini atlases on selle kihelkonna territooriumil veel märgitud taoline mõis nagu Bolschak, ent see mõis puudub nii August Wilhelm Hupeli mõisanimistus, Eckardti tabelis kui ka veidi hilisemas postiaadresside raamatus.[5]
Viited muuda
- ↑ Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas (KNAB), Eesti Keele Instituut, vaadatud 19.06.2014
- ↑ Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch lk. 549
- ↑ Opekalnsi Evangeelne Luterlik Kirik
- ↑ http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/1113/
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
Kirjandus muuda
- Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 278-9 [1].
- Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 381 [2].
- Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 261-5 [3].
- Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 213-5 [4].
- Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.
- Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 81-2 [5].