Aleksandr Suvorov

(Ümber suunatud leheküljelt Aleksandr Vassiljevitš Suvorov)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib väejuhist; sõjaväelase ja riigitegelase kohta vaata artiklit Aleksandr Arkadjevitš Suvorov; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (jõelaev); Eesti poliitiku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (Eesti poliitik); kunstniku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (kunstnik).

Aleksandr Vassiljevitš Suvorov (24. november 1729 Moskva Venemaa keisririik18. mai 1800 Peterburi) oli Venemaa Keisririigi väejuht.

Aleksandr Suvorov
Suvorov Alex V.jpg
Aleksander Suvorov
Sündinud 24. november 1730
Moskva Venemaa keisririik
Surnud 18. mai 1800
Peterburi
Teenistused Venemaa keisririigi sõjavägi
Auaste generalissimus
Sõjad/lahingud Seitsmeaastane sõda
Vene-Türgi sõda (1768–1774)
Vene-Türgi sõda (1787–1792)
1794. aasta Poola ülestõus:Kościuszko ülestõus, Praga lahing
Napoleoni sõjad:
Teine koalitsioonisõda:
Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk
Autasud Püha Georgi orden

EluluguRedigeeri

Aleksandr Suvorov vormistati armeeteenistusse Semjonovski kaardiväepolku 1742. aastal 12-aastasena, tegelikult alustas aga teenistust 18-aastaselt ja mitte reamehena, vaid juba kapralina. 1751. aastal ülendati ta kaardiväeseersandiks ning käis diplomaatilise kullerina väliskomandeeringus Saksimaa kuurvürstiriigis ja Saksa-Rooma riigis. 1754. aastal viidi ta lõpuks porutšikuna üle Ingerimaa jalaväepolku, kuid see paiknes samuti Peterburis.

Seitsmeaastases sõjasRedigeeri

Aleksandr Suvorov osales Seitsmeaastases sõjas Preisi kuningriigi vastu 17561763 tagalaametikohtadel: oberproviantmeistrina, kindral-audiitor-leitnandina ja premjäär- ehk vanemmajorina, kellena osales Liivimaal armeepolkude kolmandate pataljonide formeerimisel. 1757. aasta lõpus ülendati Aleksandr Suvorov alampolkovnikuks ja määrati Memeli (Klaipeda) komandandiks, oma isa général en chef Vassili Suvorovi alluvuses, kes oli okupeeritud Ida-Preisimaa kindralkuberner. 1759. aastal viidi A. Suvorov teenistust jätkama riviväeossa, kus ta oli diviisikorrapidaja (vanemadjutandiks) kindral Wilhelm von Fermori juures. Järgmiseks ülendati A. Suvorov ober-kriegs-komissariks (varustus- ja palgaarvestusametikoht) ning kuna Wilhelm von Fermorist sai varsti Vene vägede ülemjuhataja, naasis A. Suvorov tema vanemadjutandiks. Augustis 1761. aastal nimetati ta polgukomandöriks (esimest korda varustajast vastutavaks lahinguohvitseriks) ja 26. augustil (7. septembril) 1762 sai ta polkovnikuks.

Tema osalus sõjas Poolaga (vallutas 1768 Krakówi) sillutasid teed Poola esimesele jagamisele. Poolas saavutatud võitude eest sai ta septembris 1768 brigadiriks.

Vene-Türgi sõjadRedigeeri

Aastatel 17681774 sõdis Vene-Türgi sõjas. Seal tehtu eest sai ta 1. jaanuaril (12. jaanuaril) 1770 kindralmajoriks.

Aastatel 17771783 teenis ta Krimmis ja Kaukaasias, 1786–1792 osales sõjategevuses Vene-Türgi sõjas. 22. septembril (3. oktoobril) 1786 sai ta kindral en chef'iks. 11. detsember (22. detsembril 1790 vallutati tema juhtimisel tormijooksuga Bessaraabias asuva türklaste tugevaima Izmaili kindluse, mis on ka ainuke märkimisväärne võit tema sõjaväelase karjääri jooksul. Kindluse vallutamisel omas tähtsat rolli Zaporožje kasakavägi (nende viimastest osavõttudest Vene Impeeriumi teenistuses). Vallutamisele järgnesid tapatalgud, kus hukkusid peaaegu kõik kindluslinnas olijad, kokku eri andmeil kuni 26 000 – 40 000 inimest[viide?].

Suvorovi juhtimise all toimus Ukrainas ja Krimmis tatarlaste ning Volga piirkonna nogaide hävitamine, küüditamine ja genotsiid.

1794. aasta Poola ülestõusu mahasurumineRedigeeri

Pärast rahulepingu allakirjutamist Türgiga sõdis Suvorov Poolas: surus julmalt maha 1794. aasta Kościuszko ülestõusu. 24. oktoobril (4. novembril) 1794 toimus Praga lahing (Varssavi eeslinn), milles Suvorov võitis ülestõusnute väe. NB! Lahingu järel tapeti kuni 20 000 tsiviilisikut, mispeale ülestõusnud lõpetasid vastupanu mujal. Katariina II ülendas Suvorovi Poola ülestõusu mahasurumise eest kindralfeldmarssaliks.

Sõjad PrantsusmaagaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioonisõjad, Napoleoni sõjad

1798. aastal organiseerisid Suurbritannia ja Austria Prantsusmaa vastu uue II koalitsiooni, kaasates ka Paul I Venemaa. 1799. aastal korraldas koalitsioon Euroopas mitu sissetungi Prantsusmaa vastu, sealhulgas kampaaniad Itaalias ja Inglise-Vene sissetung Hollandisse. Aleksandr Suvorov saavutas Itaalias rea väikseid võite prantslaste vastu, kuid suruti Prantsuse vägede poolt piiramisrõngasse.

Itaalia sõjakäik lõppes "kuulsa Šveitsi sõjaretkega" ja järgnenud Zürichi lahinguga, kus Suvorov kaotas suure osa Itaaliasse saadetud Vene armeest (osalt hävis, osalt langes vangi, haavatud jäeti maha), mille järel keiser Paul ta ametist tagandas.

  Pikemalt artiklis Teise koalitsiooni sõda, Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk

Suvorov oli neljas ja eelviimane Venemaa generalissimus (aastast 1799) (esimene Šein, viies Stalin - kõik auastmed on seotud-saadud ( 1 erandina) ülestõusude-mässude mahasurumise eest). Auastme sai ta Paul I -lt (Katariina II poeg).

Suvorovi adjutandiks 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal oli Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790; ru) poeg Alexander von Rosen (1780–1832; ru).[1]

IsiklikkuRedigeeri

Suvorov abiellus 16. jaanuaril 1774 vürstitar Varvara Ivanovna Prozorovskajaga (1750–1804). Neil sündisid tütar ja poeg:

Aastal 1779 algatas Suvorov abielulahutuse, süüdistades naist truudusetuses, kuid jättis asja pooleli. Pärast poja sündi katkestas Suvorov oma abikaasaga igasugused suhted.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Suvorovi järgi on nimetatud Stalini-aegne Suvorovi orden. Stalin lõi II maailmasõja ajal Suvorovi-Kutuzovi isikukultuse kui Vene rahva kangelastest, mis kestab tänini.

Tema portree on Transnistria 1-, 5-, 10- ja 25-rublasel rahatähel.

Suvorovi auks on olnud Eesti NSV-s nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, muude hulgas kandis Suvorovi puiestee nime praegune Kaarli puiestee Tallinnas.

ViitedRedigeeri

  1. Rosenid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,Estland, Bd.1, Görlitz, 1930, lk.222
  2. Zubovid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,3,: Estland, Bd.:3, Görlitz, 1930, lk.294–295
  3. Marat Gainullin: Русский генералиссимус, Molodjož Estonii, 30. november 2000

VälislingidRedigeeri

Kaldkiri