Aleksandr Suvorov

(Ümber suunatud leheküljelt Aleksander Suvorov)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib väejuhist; sõjaväelase ja riigitegelase kohta vaata artiklit Aleksandr Arkadjevitš Suvorov; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (jõelaev); Eesti poliitiku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (Eesti poliitik); kunstniku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (kunstnik).

Aleksandr Vassiljevitš Suvorov (vene keeles Александр Васильевич Суворов; 24. november 1729 Moskva, Venemaa Keisririik18. mai 1800 Peterburi, Venemaa Keisririik) oli Venemaa Keisririigi väejuht.

Aleksandr Suvorov
Suvorov Alex V.jpg
Aleksander Suvorov
Sündinud 24. november 1730
Moskva, Venemaa keisririik
Surnud 18. mai 1800
Peterburi, Venemaa keisririik
Teenistused Venemaa Keisririigi sõjavägi
Auaste generalissimus
Sõjad/lahingud Seitsmeaastane sõda
Vene-Türgi sõda (1768–1774)
Vene-Türgi sõda (1787–1792)
1794. aasta Poola ülestõus: Kościuszko ülestõus, Praga lahing
Napoleoni sõjad:
Teine koalitsioonisõda:
Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk
Autasud Püha Georgi orden

EluluguRedigeeri

Aleksandr Suvorov vormistati armeeteenistusse Semjonovski kaardiväepolku 1742. aastal 12-aastasena. Tegelikult alustas ta teenistust 18-aastaselt ja mitte reamehe, vaid kapralina. 1751. aastal ülendati ta kaardiväeseersandiks ning ta käis diplomaatilise kullerina komandeeringus Saksimaa Kuurvürstiriigis ja Saksa-Rooma riigis. 1754. aastal viidi ta porutšikuna üle Ingerimaa jalaväepolku, mis paiknes samuti Peterburis.

Seitsmeaastases sõjasRedigeeri

Aleksandr Suvorov osales seitsmeaastases sõjas Preisi Kuningriigi vastu aastatel 17561763 järgmistel tagala ametikohtadel:

  • oberproviantmeister;
  • kindral-audiitor-leitnant;
  • premjäär- ehk vanemmajor, kellena osales Liivimaal armeepolkude kolmandate pataljonide formeerimisel.

1757. aasta lõpus ülendati Aleksandr Suvorov alampolkovnikuks ja ta määrati Memeli (Klaipeda) komandandiks. Ta oli oma isa, général en chef' iVassili Suvorovi alluvuses, kes oli okupeeritud Ida-Preisimaa kindralkuberner. 1759. aastal viidi Aleksandr Suvorov teenistust jätkama riviväeossa, kus ta oli kindral Wilhelm von Fermori juures diviisikorrapidaja (vanemadjutandiks). Järgmiseks ülendati ta ober-kriegs-komissariks (varustus- ja palgaarvestuse ametikoht) ja kuna von Fermorist sai varsti Vene vägede ülemjuhataja, naasis Suvorov tema vanemadjutandiks. Augustis 1761 nimetati ta polgukomandöriks (esimest korda varustajast vastutavaks lahinguohvitseriks) ja 26. augustil (7. septembril) 1762 sai polkovnikuks.

Tema osalus sõjas Poolaga (vallutas 1768 Krakówi) sillutas teed Poola esimesele jagamisele. Poolas saavutatud võitude eest sai ta septembris 1768. aastal brigadiriks.

Vene-Türgi sõjadRedigeeri

Aastatel 17681774 sõdis ta Suvorov Vene-Türgi sõjas. Seal tehtu eest sai ta 1. jaanuaril (12. jaanuaril) 1770 kindralmajoriks.

Aastatel 17771783 teenis ta Krimmis ja Kaukaasias.

Aastatel 1786–1792 osales ta Vene-Türgi sõjas. 22. septembril (3. oktoobril) 1786 ja sai ta kindral en chef'iks. 11. detsembril (22. detsembril) 1790 vallutati tema juhtimisel tormijooksuga Bessaraabias asuva türklaste tugevaim, Izmaili kindlus, mis on tema sõjaväelase karjääri jooksul ainuke märkimisväärne sõjaline võit vaenlase regulaararmee üle. Kindluse vallutamisel oli tähtis osa Zaporožje kasakaväel (nende üks viimaseid lahinguid Venemaa teenistuses). Vallutamisele järgnesid tapatalgud, kus hukkusid peaaegu kõik kindluslinnas olijad, eri andmetel kuni 26 000–40 000 inimest[viide?].

Suvorovi juhtimise all toimus Ukrainas ja Krimmis tatarlaste ning Volga piirkonna nogaide hävitamine, küüditamine ja genotsiid.

1794. aasta Poola ülestõusu mahasurumineRedigeeri

Pärast rahulepingu allakirjutamist Türgiga sõdis Suvorov Poolas. Ta surus julmalt maha 1794. aasta Kościuszko ülestõusu. 24. oktoobril (4. novembril) 1794 toimus Praga lahing (Varssavi eeslinnas), milles Suvorov võitis ülestõusnute väge. Lahingu järel tapeti kuni 20 000 tsiviilisikut, mille tõttu lõpetasid ülestõusnud mujal vastupanu. Katariina II ülendas Suvorovi Poola ülestõusu mahasurumise eest kindralfeldmarssaliks.

Sõjad PrantsusmaagaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioonisõjad, Napoleoni sõjad

1798. aastal organiseerisid Suurbritannia ja Austria Prantsusmaa vastu uue II koalitsiooni, kaasates ka Paul I Venemaa. 1799. aastal korraldas koalitsioon Euroopas mitu sissetungi Prantsusmaa vastu, sealhulgas kampaaniad Itaalias ja Inglise-Vene sissetung Hollandisse. Aleksandr Suvorov saavutas prantslaste vastu Itaalias mitu väikset võitu, kuid Prantsuse väed surusid nad piiramisrõngasse.

Itaalia sõjakäik lõppes Prantsuse ülekaalukate vägede eest põgenemisega ehk "kuulsa Šveitsi sõjaretkega" ja järgnenud Zürichi lahinguga, kus Suvorov kaotas suure osa oma Itaaliasse tunginud Vene armeest (osa hävis, osa langes vangi ja haavatud jäeti maha). Selle järel tagandas keiser Paul Suvorovi ametist. Paul I (Pavel) muutis selle ebaõnnestunud sõjakäigu järel Vene Impeeriumi poliitikat, võttes suuna reformidele ja Prantsusmaaga liitlassuhete arendamisele, mistõttu ta tapeti.[1]

  Pikemalt artiklis Teise koalitsiooni sõda, Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk

Suvorov oli neljas ja ühtlasi eelviimane Venemaa generalissimus (aastast 1799) (esimene Šein, viies Stalin – kõik auastmed on saadud (üks erandina) ülestõusude-mässude mahasurumise eest). Auastme sai ta Paul I-lt (Katariina II poeg).

Suvorovi adjutandiks oli 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790) poeg Alexander von Rosen (1780–1832).[2]

IsiklikkuRedigeeri

Suvorov abiellus 16. jaanuaril 1774 vürstitari Varvara Ivanovna Prozorovskajaga (1750–1804). Neil sündisid tütar ja poeg.

1779. aastal algatas Suvorov abielulahutuse, süüdistades naist truudusetuses, kuid jättis asja pooleli. Pärast poja sündi katkestas Suvorov oma abikaasaga igasugused suhted.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Suvorovi järgi on nimetatud Stalini-aegne Suvorovi orden. Stalin pani teise maailmasõja ajal aluse Suvorovi-Kutuzovi isikukultusele, käsitledes neid Vene rahva kangelastena.

Aleksandr Suvorovi portree on Transnistria 1-, 5-, 10- ja 25-rublasel rahatähel.

Suvorovi auks oli Eesti NSV-s nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, muu hulgas kandis Suvorovi puiestee nime praegune Kaarli puiestee Tallinnas.

UkrainaRedigeeri

2022. aasta detsembri alguses eemaldati Izmailis Suvorovi skultpuur.[5]

ViitedRedigeeri

  1. Понасенков Е. Н. (2017, 2018, 2020.). Первая научная история войны 1812 года. Moskva. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  2. Rosenid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, Estland, Bd. 1, Görlitz, 1930, lk 222
  3. Zubovid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3, Estland, Bd.3, Görlitz, 1930, lk 294–295
  4. Marat Gainullin: Русский генералиссимус, Molodjož Estonii, 30. november 2000
  5. В Ізмаїлі знесли пам'ятник полководцю Суворову (vaadatud: 04.12.2022)

VälislingidRedigeeri