AC/DC
AC/DC on Austraalia päritolu hard rock'i ansambel.
 | |
|---|---|
 AC/DC, vasakult paremale: Brian Johnson, Malcolm Young, Phil Rudd, Angus Young, Cliff Williams, kontsert Tacomas, 31. augustil 2009. | |
| Päritolu | Sydney, Austraalia |
| Stiilid | hard rock, heavy metal, blues rock, rock'n'roll |
| Tegev | 1973– |
| Plaadifirma | Albert, EMI, Columbia, Epic, Atlantic, Atco, Elektra, East West |
| Seotud esitajad | Geordie, The Easybeats, Fraternity, The Valentines, Marcus Hook Roll Band, Rhino Bucket |
| Veebileht | acdc.com |
| Koosseis | |
|
Angus Young Stevie Young Brian Johnson Cliff Williams Phil Rudd | |
| Endised liikmed | |
|
Bon Scott Mark Evans Malcolm Young Simon Wright Chris Slade Dave Evans Larry Van Kriedt Bob Bailey Colin Burgess Peter Clack Axl Rose | |
AC/DC rajasid vennad Malcolm ja Angus Young Sydneys 1973. aastal. Lauljaks oli siis Dave Evans. Septembris 1974 asus Evansi asemele Bon Scott. Pärast Boni surma 19. veebruaril 1980 asus tema kohale Brian Johnson.
AC/DC tegutseb tänaseni, nende albumeid on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.
Kuigi tavaliselt peetakse bändi hard rock'i ja heavy metal'i teerajajaks, liigitavad liikmed enda muusikat rohkem rock'n'roll'iks.
Nimi AC/DC tuleneb ingliskeelsetest sõnadest alternating current/direct current, mis tähendab vahelduvvoolu/alalisvoolu. Väidetavalt soovitas seda vendadele Youngidele nende õde Margaret, lugedes seda lühendipaari õmblusmasinalt.
Praegused liikmedRedigeeri
- Angus Young (soolokitarr) alates 1973
- Stevie Young (rütmikitarr) alates 2014
- Brian Johnson (vokaal) alates 1980-2016, alates 2020
- Cliff Williams (basskitarr) 1978–2016, alates 2020
- Phil Rudd (trummid) 1975–1983, 1994–2015, alates 2020
Endised liikmedRedigeeri
- Malcolm Young (rütmikitarr) 1973–2014
- Dave Evans (vokaal) 1974
- Larry Van Kriedt (saksofon) 1973
- Colin Burgess (trummid) 1973–1975
- Chris Slade (trummid) 1989–1994, 2015-2016
- Axl Rose (vokaal) 2016
Bändi logol on kaldkriipsu asemel kõrgepinge sümbol (AC⚡DC).
AjaluguRedigeeri
AlgusRedigeeri
Angus ja Malcolm ning nende vend George Young olid sündinud Šotimaal Glasgow's, kuid kolisid perega 1963. aastal Austraaliasse Sydneysse. Malcolm Young rajas 1973. aastal koos trummari Colin Burgessi ja basskitarristi Larry van Kriedtiga uue bändi, kuhu kaasati ka Malcolmi noorem vend Angus. Lauljaks võeti Dave Evans, kes oli varem olnud Malcolmiga samas bändis Velvet Underground (ei ole otseselt seotud samanimelise USA bändiga). Algselt mängis AC/DC põhiliselt kavereid esitajatelt, nagu näiteks Chuck Berry, The Beatles ja Rolling Stones ning ka mõningaid endakirjutatud laule.
1973. aasta viimasel päeval andis AC/DC oma esimese kontserdi Sydneys klubis The Chequers ja 1974. veebruaris salvestas esimese singli "Can I Sit Next To You Girl? / Rockin’ In The Parlour". Üsna peatselt vallandati trummar Colin Burgess, kuna ta kukkus laval kokku ja basskitarrist Larry van Kriedt. Trummari kohta täitis ajuti George Young.
Selleks ajaks oli Angus juba hakanud esinedes kandma tema tunnusmärgiks saanud koolivormi. Esialgu kasutas ta erinevaid kostüüme, näiteks gorilla, Zorro ja Super-Angi Supermani eeskujul. Samal aastal otsustasid vennad Youngid, et Evans ei ole neile sobiv laulja, kuna oli stiililt rohkem glämmroki poole, mis bändi suundumusega ei sobinud. Septembris paluti Evansil lahkuda ning asemele võeti Bon Scott, kes oli bändi esmakordselt näinud kontserdil kuu varem.
Koos Bon ScottigaRedigeeri
Scott, kel oli muuhulgas varasemast ajast mitmeid seaduserikkumisi, aitas luua bändile jõhkrat ja toorest kuvandit, mis on suures osas tänaseni säilinud. 1975. aastal anti välja album "High Voltage" ja samal aastal said bändi liikmeteks basskitarrist Mark Evans ja trummar Phil Rudd, kes lõpetas liikmete pideva vahetumise. Samal aastal ilmus ka teine album "T.N.T." – mõlemad anti välja ainult Austraalias. Järgmisel aastal pandi mõlema põhjal kokku album USA ja Suurbritannia turu jaoks, mis kandis samuti nime "High Voltage".
1976. aasta aprillis oli AC/DC esimene kontsert Euroopas – Londoni klubis The Red Cow. Sellest ajast hakkas bänd seal regulaarselt esinema ja sai populaarseks kohaliku publiku seas, kuna seostati punkliikumisega. Suurbritannias edu saavutamine pani aluse nende ülemaailmsele kuulsusele. Oktoobris tuuritas AC/DC Rainbow soojendusbändina Euroopas, mis sisaldas kontserte Taanis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hollandis. 1977. aastal anti esimesed kontserdid USAs, kus AC/DC esines endiselt veel soojendusbändina. Üles astuti koos selliste esinejatega nagu näiteks Moxy, Foreigner, Johnny Winter, KISS, Aerosmith, Styx ja Blue Oyster Cult.
1978. aastal anti välja album "Powerage", mis suurendas bändi edu ja kuulajaskonda veelgi. Sellel albumil astus esmakordselt üles uus basskitarrist Cliff Williams, kes asendas Mark Evasit, kuna Evansil olid vastuolud Angus Youngiga. Kontserte USAs oli võrreldes eelmise aastaga oluliselt rohkem. USAs, Miamis salvestati ka järgmine album "Highway To Hell", mis tuli välja 1979. aastal. "Highway To Hell" osutus bändi seni kõige edukamaks albumiks, mis USA edetabelites jõudis 17. ja Briti edetabelites kaheksandale kohale. See oli ka AC/DC esimene miljonilise läbimüügiga album.
Bon Scotti surmRedigeeri
1980. aasta 19. veebruaril Londonis jõi Scott ohtralt ja jäi pärast sõbra autosse magama. Samal ööl ta suri, kuna lämbus omaenda okse tõttu. Ametliku raporti kohaselt "jõi ta end surnuks". Scott maeti Fremantle'isse Lääne-Austraalias, kuhu ta lapsepõlves koos oma perekonnaga elama oli asunud.
Koos Brian JohnsonigaRedigeeri
Youngid hakkasid selle sündmuse järel kohe uue materjaliga töötama, et Scotti surmast paremini üle saada. Samal ajal hakati ka uut lauljat otsima. Mitmete kandidaatide seast valiti lõpuks välja Brian Johnson, kes seni oli olnud koos bändiga Geordie. Johnson oli ka Bon Scottile meeldejääva mulje jätnud – see oli ühes Londoni klubis, kus Johnson laulis Little Richardi laulu ja tegi seda täiest kõrist kuni ühel hetkel kokku varises. Scott arvas siis, et see oli osa etendusest, aga hiljem selgus, et tal oli pimesool lõhkenud.
AlbumidRedigeeri
- High Voltage (1975) (Austraalia)
- T.N.T. (1975) (Austraalia)
- High Voltage (1976)
- Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1976) (Euroopa & Austraalia)
- Let There Be Rock (1977)
- Powerage (1978)
- If You Want Blood You've Got It (1978); kontsertalbum
- Highway to Hell (1979)
- Back in Black (1980)
- Dirty Deeds Done Dirt Cheap (1981) (USA)
- For Those About to Rock (We Salute You) (1981)
- Flick of the Switch (1983)
- '74 Jailbreak (1984)
- Fly on the Wall (1985)
- Who Made Who (1986); filmi "Maximum Overdrive" soundtrack
- Blow Up Your Video (1988)
- The Razor's Edge (1990)
- Live (1992); kontsertalbum
- Ballbreaker (1995)
- Bonfire (1997); 5 plaadist koosnev kogumik
- Let There Be Rock: The Movie – Live in Paris (1997); kontsertalbum
- Stiff Upper Lip (2000)
- Black Ice (2008)
- Backtracks (2009); kogumik
- Iron Man 2 (2010); samanimelise filmi soundtrack
- Rock or Bust (2014)
- Power Up (2020)
