Vikipeedia

Viienda koalitsiooni sõda

Viienda koalitsiooni sõda, võideldud aastal 1809, kus Austria ja Ühendkuningriigi koalitsioon katsus jõudu Napoleoni Prantsuse keisririigi ja Baieri vastu. Suured kokkupõrked peamiste osavõtjate Prantsusmaa ja Austria vahel kandusid aprillist juulini üle kogu Kesk-Euroopa, väga suurte inimkaotustega. Suurbritannia, olles juba Euroopa kontinendil käimasolevas Poolsaare sõjas, saatis ühe ekspeditsiooni, Walchereni ekspeditsiooni, Madalmaadesse, et aidata austerlasi, kuigi sel oli vähe mõju konflikti tulemusele. Pärast kampaaniaid Baieris ja üle Doonau oru, lõppes sõda prantslastele soodsalt pärast verist võitlust Wagrami all juuli alguses.

Viienda koalitsiooni sõda
Osa Napoleoni sõdadest ja Koalitsioonisõdadest
Toimumisaeg 10. aprill – 14. oktoober 1809
Toimumiskoht Kesk-Euroopa, Itaalia ja Madalmaad
Hetkeseis Prantsuse keisririik annekteeris Illüüria provintsid
Baieri annekteeris Tirooli ja Salzburgi
Lääne-Galiitsia liidendati Varssavi hertsogiriiki
Venemaa Keisririik annekteeris Tarnopoli
Tulemus

Prantsusmaa võit, Schönbrunni rahu

Osalised
Viies koalitsioon:
Austria keisririik
* Tirool (mässu ajal Baieri vastu)
Ühendkuningriik
Hispaania
Sitsiilia kuningriik
Sardiinia kuningriik
Mustad braunschweiglased		 Prantsuse keisririik
Varssavi hertsogiriik
Reini Liit Itaalia
Napoli
Šveits
Holland
Väejuhid või liidrid
Ertshertsog Karl
Ertshertsog Johann
Hertsog Friedrich Wilhelm
John Pitt
Andreas Hofer		 Napoleon I
Maximilian I Joseph
Eugène de Beauharnais
Józef Poniatowski
Friedrich August I
Jõudude suurus
340 000 austerlast,
40 000 britti		 275 000
Kaotused
100 000+ 90 000+

Sõda lõpetav Schönbrunni rahu oli karmimaid, mille Prantsusmaa viimasel ajal Austriale peale surus. Metternich ja ertshertsog Karl säilitasid Habsburgide monarhia kui peamise eesmärgi, ja sel eesmärgil õnnestus esimesel panna Napoleon otsima paju tagasihoidlikemaid sihtmärke vastutasuks Prantsuse-Austria rahu ja sõpruse lubadustele. Siiski, kui enamus pärusmaid jäid Habsburgide territooriumide osaks, sai Prantsusmaa Kärnteni, Kraini ja Aadria mere sadamad, samas Galiitsia anti poolakatele ja Tirooli Salzburgi ala läks baierlastele. Austria kaotas nende territoriaalsete muudatuste tulemusel üle kolme miljoni alama, umbes ühe viiendiku oma kogurahvastikust. Kuigi võitlused Pürenee poolsaarel jätkusid, oli viienda koalitsiooni sõda viimane suur konflikt Euroopa kontinendil, kuni Prantsuse sõjakäik Venemaale aastal 1812 tekitas Kuuenda koalitsiooni.

Taust

muuda

Euroopa oli sõtta haaratud, kui revolutsiooniline Prantsusmaa oli sunnitud jõudu katsuma rea koalitsioonidega, aastast 1792 peaaegu vahet pidamata. Pärast viit aastat sõda alistas Prantsuse Vabariik aastal 1797 Esimese koalitsiooni. Teine koalitsioon moodustati aastal 1798, vaid alistamiseks. Märtsis 1802 leppisid Prantsusmaa (nüüd Napoleoni, kui Esimese konsuli juhtimisel) ja ainus allesjäänud vaenlane Suurbritannia kokku lõpetada vaenutegevus Amiensi rahuga. Esimest korda kümne aasta jooksul oli kogu Euroopas rahu. Siiski jäid paljud lahkarvamused kahe poole vahel lahendamata ja Amiensis kokkulepitu rakendamine näis üha suurema probleemina. Suurbritannia pani pahaks, et peab tagastama kõik oma koloniaalvallutused aastast 1793, kui Prantsusmaa võis säilitada enamuse oma vallutatud territooriume Euroopas. Prantsusmaa oli vahepeal pahane, et Briti väed pole lahkunud Maltalt.[1] Mais 1803 kuulutas Suurbritannia Prantsusmaale sõja.

Kolmas koalitsioon (1804–1805)

muuda

Taasalustatud vaenutegevuses plaanis Napoleon (aastal 1804 keisriks kuulutatud) sissetungi Inglismaale, kulutades suurema osa järgmisest kahest aastast (1803–1805) sel eesmärgil. Detsembris 1804 viis Inglise-Rootsi kokkulepe Kolmanda koalitsiooni loomiseni. Briti peaminister William Pitt veetis 1804. ja 1805. aasta tihedas diplomaatilises tegevuses, mis suunatud uue koalitsiooni loomisele Prantsusmaa vastu ja sissetungiohu kõrvaldamisele. Vastastikune usaldamatus brittide ja venelaste vahel leevenes mitmete Prantsuse poliitiliste vigade tõttu ja aprillis 1805 sõlmisid nad liidulepingu.[2] Häirituna Põhja-Itaalia konsolideerimisest Napoleoni poolt kuningriigiks tema valitsemise alla ja kättemaksuks viimasel kahel korral Prantsusmaalt saadud kaotuste eest ühines Austria mõni kuu hiljem koalitsiooniga.[3]

Augustis 1805 tungis Prantsuse Grande Armée Saksa riikidesse lootusega lülitada Austria sõjast välja enne, kui Vene väed saabuvad. 25. septembril, pärast suurt saladuseshoidmist ja palavikulist marssi, alustas 200 000[4] Prantsuse sõdurit 260 km rindel Reini ületamist.[5] Mack oli kogunud suurema osa Austria armeest Ulmi kindlusse Baieris. Napoleon lootis liigutada oma väed põhja poole ja teostas kaarja liikumise, mis viis prantslased Austria tagalasse. Ulmi manööver teostati hästi ning 20. oktoobril alistusid Mack ja 23 000 Austria sõdurit Ulmi all, tõstes Austria vangide koguarvu kampaanias 60 000-ni.[5] Prantslased vallutasid novembris Viini ja tekitasid detsembri alguses Vene-Austria armeele otsustava kaotuse Austerlitzi all. Austerlitz viis Vene vägede Kesk-Euroopast väljasaatmiseni ja Austria alandamiseni, mis fikseeriti Pressburgi rahuga 26. detsembril.

Neljas koalitsioon (1806–1807)

muuda

Austerlitz põhjustas olulise nihke Euroopa jõudude tasakaalus. Preisimaa tundis ohtu oma julgeolekule piirkonnas ja läks aastal 1806 koos Venemaaga Prantsusmaa vastu sõtta osana Neljandast koalitsioonist. 108 000 Prantsuse sõdurit tungis 1806. aasta sügisel läbi Tüüringi metsa Preisimaale, teadmata, kus preislased on, ning hõivas Saale paremkalda ja Elsteri vasakkalda.[6] Otsustavad sündmused leidsid aset 14. oktoobril: 90 000-mehelise armeega purustas Napoleon Hohenlohe Jena all, kuid III korpuse komandör Davout ületas kõiki, kui tema 27 000 meest pidasid kinni ja alistasid Braunschweigi ja kuningas Friedrich Wilhelm III juhitavad 63 000 preislast Auerstedti all.[7] Jõuline prantslaste jälitustegevus läbi Põhja-Saksamaa tegi lõpu Preisi armee riismetele. Siis tungisid prantslased Poolasse, mis oli aastal 1795 Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel jaotatud, et kohtuda Vene väega, mis ei olnud võimeline Preisimaad päästma.

Vene ja Prantsuse armeed kohtusid veebruaris 1807 metsikus ja kõhklevas Eylau lahingus, kuhu jäi kaotusi 30 000–50 000 meest. Napoleon grupeeris oma väed pärast lahingut ümber ja jätkas järgnevatel kuudel venelaste jälitamist. Tegevus Poolas kulmineerus lõpuks 14. juunil 1807, kui prantslased tuuseldasid oma Vene vastaseid Friedlandi lahingus. Juulis järgnenud Tilsiti rahu lõpetas kaks aastat verevalamist ja jättis Prantsusmaa domineerivaks jõuks Euroopa kontinendil. See nõrgendas oluliselt ka Preisimaad ja moodustas Prantsuse-Vene telje, mis mõeldud Euroopa riikide vaheliste vaidluste lahendamiseks.

Prantslased Pürenee poolsaarel (1807–1809)

muuda

Pärast Apelsinide sõda võttis Portugal omaks topeltpoliitika. Ühest küljest sõlmis Brasiilia prints João Portugali regendina Prantsusmaa ja Hispaaniaga Badajozi rahu, millega võttis kohustuse sulgeda sadamad Briti kaupadele. Teisest küljest, mitte tahtes rikkuda Windsori lepingut Portugali vanima liitlase Suurbritanniaga, lubas ta sellisel kaubandusel jätkuda ja säilitas salajased diplomaatilised suhted nendega. Siiski kogus João pärast Prantsuse-Hispaania kaotust Trafalgari lahingus julgust ning jätkas ametlikult diplomaatilisi ja kaubandussuhteid Suurbritanniaga.

Rahulolematuna Portugali valitsuse sellise poliitika muutuse pärast, saatis Napoleon armee Portugali ründama. 17. oktoobril 1807 ületas 24 000[8] Prantsuse sõdurit kindral Junot juhtimisel Hispaania loal Püreneed ja suundus Portugali jõustama Napoleoni Kontinentaalblokaadi. See oli esimene samm sellest, millest sai kuueaastane Poolsaare sõda, võitlus, mis kurnas ja nõrgendas palju Prantsuse keisririiki. 1808. aasta talve jooksul kaasati Prantsuse agente üha rohkem Hispaania siseasjadesse, püüdega õhutada lahkhelisid Hispaania kuningliku perekonna liikmete vahel. 16. veebruaril 1808 teostusid lõpuks prantslaste salajased mahhinatsioonid, kui Napoleon teatas, et ta sekkub vahendamiseks rivaalitsevate poliitiliste fraktsioonide vahel Hispaania kuninglikus perekonnas.[9] Marssal Murat viis 120 000 sõdurit Hispaaniasse ja prantslased saabusid 24. märtsil Madridi,[10] kus mõni nädal hiljem puhkesid metsikud rahutused okupatsiooni vastu. Vastupanu Prantsuse agressioonile ulatus varsti üle kogu riigi. Šokeeriv prantslaste kaotus Bailéni lahingus juulis andis lootust Napoleoni vaenlastele ja veenis osaliselt Prantsuse keisrit isiklikult sekkuma. Uus Prantsuse armee Napoleoni juhtimisel ületas Ebro sügisel ja tegeles löök löögi järel vastasolevate Hispaania vägedega. Napoleon sisenes Madridi 4. detsembril koos 80 000 sõduriga.[11] Siis saatis ta oma väed Moore'i Briti vägede vastu. Britid aeti kiiresti rannikule ja pärast viimast vastasseisu Coruña lahingus jaanuaris 1809 taandusid nad Hispaaniast täielikult.

Austria jääb üksi

muuda

Austria püüdles järjekordsesse vastasseisu Prantsusmaaga, et kätte maksta eelnevate kaotuste eest, ja arengud Hispaanias vaid julgustasid seda suhtumist. Austria ei saanud loota Vene toetusele, kuna viimane oli aastal 1809 sõjas Suurbritanniaga, Rootsiga (mis tähendas, et Austria ei saanud loota ka Rootsi toetusele) ja Osmanite riigiga. Friedrich Wilhelm III lubas alguses Austriat aidata, kuid taandus enne konflikti algust.[12] Britid olid olnud Prantsuse keisririigiga sõjas kuus aastat. Austria rahandusministri aruanne ütles, et raha saab otsa 1809. aasta keskpaigaks, kui otsustatakse mobiliseerida sama suur armee, millise austerlased moodustasid Kolmandas koalitsioonis.[12] Kuigi Karl hoiatas, et austerlased ei ole valmis veel üheks vastasseisuks Napoleoniga, hoiak, mis asetas ta niinimetatud "rahu partei" sekka, ei tahtnud ta näha armee demobiliseerimist.[12] 8. veebruaril 1809 olid sõjatoetajad lõpuks edukad, kui keiserlik valitsus otsustas salaja astuda sõtta Prantsusmaa vastu.

Austria reformid

muuda

Austerlitz ja järgnenud Pressburgi rahu aastal 1805 näitasid, et Austria armee vajas reforme. Napoleon oli pakkunud Karlile pärast Austerlitzi Austria trooni, tegu, mis tekitas sügavaid kahtlusi Karli vennas, Austria keisris Franz II-s. Isegi kui Karl lubati juhtima Austria armee reforme, käskis Franz sõjalisel nõuandekogul (Hofkriegsrat) Karli kui ülemjuhataja tegevusel silma peal hoida.[13]

Aastal 1806 andis Karl välja armee ja üksuse taktika uue juhendi. Peamine taktikaline uuendus oli mõiste "mass", ratsaväevastane moodustis, mis luuakse aukude sulgemiseks ridades.[13] Siiski ei meeldinud uuendus Austria väejuhtidele ja seda kasutati harva vaid Karli otsese järelevalve all.[13] Pärast nurjumisi Ulmi ja Austerlitzi all läksid austerlased tagasi kuus-kompaniid-pataljonis mudeli kasutamisele, loobudes neli-kompaniid-pataljonis mudelist, mille võttis sõja eelõhtul aastal 1805 kasutusele Mack.[13] Probleemid püsisid vaatamata reformidele. Austerlastel puudus arvukalt kähmlejaid, et edukalt võidelda oma Prantsuse vastastega, ratsavägi oli sageli jaotatud kogu armee üksikutesse üksustesse, takistades šokki ja löögijõudu, mis oli omane Prantsuse süsteemile, ja kuigi Karl imiteeris Prantsuse korpuste juhtimisstruktuure, olid Austria relvajõudude juhid initsiatiivi haaramisel sageli ettevaatlikud, sõltudes suuresti kirjalikest käskudest ja pikalevenivast planeerimisest enne otsuse tegemist.[14]

Veel üks reform oli, et Austria, olles kaotanud palju ohvitsere, veterane ja eliitsõdureid ning regulaarväelasi, ja olles võimetu kutsuma liitlasi, võttis kasutusele Levée en masse, mida varem kasutasid prantslased. Selleks ajaks olid prantslased Levée en masse jätnud ning moodustasid regulaararmee, mis põhines lahingus karastunute ja eliitveteranide tuumikul. Kummalisel ümberpööratud moel võrreldes varasemate Napoleoni sõdadega, kus vähese kogemusega ja sageli teenistusse sunnitud prantslased võitlesid professionaalse Austria armee vastu, saadeti suur hulk kogemusteta ja vaid baasväljaõppe ja varustusega Austria värvatuid lahinguväljale hästi väljaõpetatud, lahingus karastunud ja hästi varustatud Prantsuse Grande Armée vastu.

Austria ettevalmistused

muuda

Karl ja Hofkriegsrat olid jagunenud strateegia osas, kuidas prantslasi rünnata. Karl tahtis põhijõude Böömimaalt, mis olid mõeldud Prantsuse vägede isoleerimiseks Põhja-Saksamaal ja viinuks kiirele otsustamisele.[15] Suur osa Austria armeest oli juba sinna koondunud, nii et see näis loomuliku operatsioonina.[15] Hofkriegsrat ei nõustunud Doonau pärast, mis eraldas Karli ja tema venna Johanni vägesid.[15] Selle asemel soovitati, et pearünnak tuleb käivitada lõuna pool Doonaud, et säilitada turvalisemat sidet Viiniga.[15] Lõpuks said nad oma tahtmise, kuid väärtuslikku aega oli kaotatud. Austria plaan kutsus Böömimaa korpused (I Bellegarde juhtimisel, 38 000 meest, ja II Kolowrati juhtimisel, 20 000 meest) ründama Böömimaa mägedest Chami teed pidi Regensburgi, 66 000 mehest koosnev Austria tsenter ja reserv (Hohenzollerni III, Rosenbergi IV ja Lichtensteini I reservkorpus) pidid samal eesmärgil edenema läbi Schardingi ning vasak tiib (ertshertsog Ludwigi V, Hilleri VI ja Kienmayeri II reservkorpus, kokku 61 000 meest) pidi liikuma Landshuti suunas ja kaitsma tiivalt.[16]

Erfurdi kongress (1808)

muuda

Tilsitis tegi Napoleon Venemaa tsaarist Aleksandrist imetleja, kuid Erfurdi kongressi ajaks septembrist oktoobrini 1808 hakkasid prantslastevastased tunded Vene õukonnas äsja sepistatud liitu ähvardama. Napoleon ja tema välisminister Jean-Baptiste Nompère de Champagny püüdsid veel kord liitu kinnitada, et võimaldada Napoleonil lahendada Hispaania asju, samuti ette valmistada ähvardavat sõda Austriaga. Napoleonile töötas vastu tema endine välisminister Charles Maurice de Talleyrand-Périgord, kes oli selleks ajaks jõudnud järeldusele, et Napoleon ja tema sõjapoliitika viivad Prantsusmaa hävinguni, ja kes andis Aleksandrile salaja nõu seista vastu Napoleoni nõudmistele.

Väljaspool kohtumisi sündis Erfurdi kokkulepe (14 artiklit), milles kutsuti Suurbritanniat üles loobuma sõjast Prantsusmaa vastu, tunnistati Venemaa Soome-vallutust Rootsilt ja kinnitati, et sõja korral Austriaga abistab Venemaa Prantsusmaad "parimal võimalikul moel".[17] Kaks keisrit lahkusid oma kodumaale 14. oktoobril. Kuus kuud hiljem algas oodatud sõda Austriaga ja Aleksander aitas Prantsusmaad nii vähe kui võimalik (kuigi Schönbrunni rahuga sai Venemaa osa Austria Poola territooriumist, nimelt Tarnopoli piirkonna, vähemalt neutraliteedi säilitamise eest). Aastaks 1810 kaalusid mõlemad keisrid teineteisega sõda, tingitud peamiselt jõustunud Kontinentaalblokaadi majanduslikust survest. Erfurt oli viimane kohtumine kahe keisri vahel.

Prantsuse ettevalmistused

muuda

Napoleon ei olnud Austria plaanide ja kavatsuste suhtes täiesti kindel. Ta oli sel ajal Pariisis ja juhendas peamist Prantsuse välikomandöri Lõuna-Saksamaal, Berthier'd positsioonide ja koondumiste suhtes. Tema jämedad mõtted võimaliku saabuva kampaania suhtes sisaldasid otsust teha Doonau org peamiseks operatsioonide teatriks, nagu see oli aastal 1805, ja siduda Austria väed, mis võisid tungida Põhja-Itaaliasse, paigutades mõned oma väed, mida juhiksid Eugène ja Marmont.[18] Vigane luure andis Napoleonile mulje, et peamine Austria rünnak tuleb Doonaust põhjas.[19] 30. märtsil kirjutas ta Berthier'le kirja, selgitades oma kavatsust koguda umbes 140 000 sõdurit Regensburgi ümbrusse, kaugel põhjas, kuhu austerlased plaanisid teha rünnaku.[20] Need vääritimõistmised Austria mõtteviisi kohta jätsid Prantsuse armee halvasti paiknema, kui vaenutegevus algas.

Sõja käik

muuda
 
Euroopa strateegiline olukord veebruaris 1809.

Sõda viis reformitud Austria armee vastu Prantsuse veteranide ja värvatute kogumile. Suurte sõjakohustustega, mis kestis aprillist juulini aastal 1809, saavutas Napoleon kiire võidu, mis iseloomustas tema eelmisi kampaaniaid. Siiski tähistas Viienda koalitsiooni sõda ka viimast aega, kus Napoleon ja Prantsuse keisririik saavutasid nii otsustavaid võite.

Austria ründab esimesena

muuda
 
Üldine olukord 17.–19. aprillini näitas austerlaste liikumist strateegilise linna Regensburgi suunas, lootuses rünnata isoleeritud Prantsuse III korpust.

10. aprilli varahommikul ületasid Austria armee eelväed Inni ja tungisid Baierisse. Halvad teed ja jäine vihm aeglustasid Austria edenemist esimesel nädalal, kuid vastas olevad Baieri väed taganesid järk-järgult. Austria rünnak toimus umbes nädal enne Napoleoni ootusi ja tema eemalolekul muutus Berthier' roll väga kriitiliseks. Berthier (kelle põhitöö oli staabitöö) osutus mitte küllalt heaks välikomandöriks, iseloomujoont raskendas asjaolu, et mitmed teated Pariisist hilinesid ja mõisteti valesti, kui need lõpuks peakorterisse saabusid.[21] Samas kui Napoleon kirjutas Berthier'le, et Austria rünnak enne 15. aprilli võetakse vastu üldise prantslaste koondumisega ümber Donauwörthi ja Augsburgi, keskendus Berthier lausele, et Davout peaks oma III korpusega jääma Regensburgi ümber ja käskis Raudsel marssalil liikuda tagasi linna vaatamata suurele Austria survele.[21]

Grande Armée d'Allemagne oli nüüd ohtlikus seisus, kui kahte tiiba eraldas 121 km ja ühendas tilluke Baieri vägede kordon. Berthier, Prantsuse marssalid ning ohvitserid ja sõdurid olid kõik silmnähtavalt pettunud pealtnäha mõttetutest marssidest ja vastumarssidest.[22] 16. aprillil lõi Austria eelvägi baierlased tagasi Landshuti juures ja tagas õhtuks hea ületuskoha üle Isari. Pärast raevukat reisi Pariisist saabus Napoleon 17. aprillil lõpuks Donauwörthi. Karl õnnitles ennast kampaania eduka alguse eest ning plaanis hävitada Davout' ja Lefebvre'i isoleeritud korpused topelthaarava manöövriga. Kui Napoleon sai aru, et olulised Austria jõud on juba üle Isari ja marsivad Doonau suunas, nõudis ta, et kogu Prantsuse armee seataks 48 tunniga Ilmi taha üles bataillon carré rivistuses, kõik lootuses parandada Berthier' vead ja saavutada edukas koondumine. [23] Tema käsud olid ebarealistlikud, kuna ta alahindas Austria vägede arvu, mis suundusid Davout' poole; Napoleon uskus, et Karlil on vaid üks korpus üle Isari, kuid tegelikult oli austerlastel Regensburgi suunas vantsimas viis korpust, kokku 80 000 meest.[23] Napoleon vajas midagi kiiresti oma vasaku tiiva kaitseks kokkukukkumise eest.

Landshuti manööver

muuda
 
Landshuti manööver ja Austria vägede Baierist väljaajamine.

Davout aimas probleeme ja taganes oma korpusega Regensburgist, jättes kaitseks garnisoni vaid 2000 meest.[24] Põhja poole suunduvad Austria kolonnid sattusid 19. aprilli varajastel tundidel Kelheim-Abbachi piirkonnas neljale Prantsuse kolonnile, mis liikusid läänest Neustadti suunas. Austria rünnakud olid aeglased, koordineerimata ja kogenud Prantsuse III korpuse poolt kergesti tõrjutavad. Napoleon teadis, et Davout' sektoris võideldi, ja oli juba välja töötanud uue strateegia, millega ta lootis austerlasi lüüa: kui austerlased ründasid põhjasuunas, pidi Masséna korpus, hiljem täiendatud Oudinot' vägedega, ründama kagusse Freisingi ja Landshuti suunas lootusega kogu Austria liin tagasi tõrjuda ja leevendada survet Davout'le.[25] Napoleon oli küllaltki kindel, et Davout' ja Lefebvre'i ühendkorpused suudavad austerlasi kinni hoida, kuni tema teised väed liiguvad Austria tagalasse.

Rünnak algas hästi, kui Abensbergi kaitsev keskne Austria V korpus andis prantslaste edenemisele teed. Napoleon oli aga töötanud valedel eeldustel, mis tegi tema eesmärkide saavutamise raskeks.[26] Masséna edenemine Landshuti suunas nõudis liiga palju aega, mis võimaldas Hilleril põgeneda lõunasse üle Isari. Doonau sild, mis pakkus kerget ligipääsu Regensburgile ja idakaldale, ei olnud purustatud, võimaldades austerlastel minna üle jõe ja muutes asjatuks prantslaste lootused vaenlase täielikuks purustamiseks. 20. aprillil olid austerlased kandnud kaotusi 10 000 meest, kaotanud 30 kahurit, 600 laskemoonavankrit ja 7000 muud veokit, kuid olid veel tugev võitlusjõud.[27] Hiljem õhtul taipas Napoleon, et päeva võitlustes oli olnud vaid kaks Austria korpust. Karlil oli soovi korral veel hea võimalus põgeneda itta üle Straubingi.

21. aprillil sai Napoleon Davout'lt läkituse, milles räägiti suurest kokkupõrkest Teugen-Hauseni juures. Davout hoidis oma positsioone, ja kuigi Napoleon saatis abivägesid, seisis umbes 36 000 Prantsuse sõdurit 75 000 austerlase vastu.[28] Kui Napoleon lõpuks taipas, et Karl ei olegi itta taandunud, korraldas ta Grande Armée telje ümber operatsiooniks, mis sai tuntuks kui Landshuti manööver. Kõik võimalikud Prantsuse väed, välja arvatud 20 000 sõdurit Bessières'i juhtimisel, kes jälitasid Hillerit, paiskusid nüüd Eckmühli vastu püüda teisel katsel austerlased lõksu ja leevendada ümberpiiratud kamraadide katsumusi.[29] 22. aprillil jättis Karl 40 000 Rosenburgi ja Hohenzollerni juhitud sõdurit ründama Davout'd ja Lefebvre'i, kui eraldas kaks Kollowrati ja Lichtensteini juhitavat korpust marssima Abbachi ja saavutama vaieldamatu kontroll jõekalda üle.[29] Kell 1.30 pärastlõunal kuuldus aga lõunast kanonaad – Napoleon oli saabunud. Davout käskis kohe rünnata kogu rindejoonel, vaatamata arvulisele vähemusele; 10. kergejalaväerügement tungis edukalt Leuchlingi külla ja vallutas Unter-Leuchlingi kohutavate inimkaotustega.[30] Napoleoni abiväed kurnasid varsti Austria vasaktiiba. Eckmühli lahing lõppes veenva Prantsuse võiduga ja Karl otsustas taanduda üle Doonau Regensburgi suunas. Napoleon laskis siis Massénal vallutada Straubingi idas, kui ülejäänud armee jälitas põgenevaid austerlasi. Prantslastel õnnestus vallutada Regensburg pärast kuulsusrikast sööstu marssal Lannes' juhtimisel, kuid enamik Austria armeest põgenes edukalt Böömimaale. Napoleon pööras siis oma tähelepanu lõunasse Viini suunas, võideldes reas kokkupõrgetes Hilleri vägede vastu, enamasti suurepäraselt, Ebelsbergi lahingus 3. mail. Kümme päeva hiljem langes Austria pealinn teist korda viimase nelja aasta jooksul.

Aspern-Essling

muuda
  Pikemalt artiklis Asperni-Esslingi lahing
 
Strateegiline olukord ja Aspern-Esslingi lahing 22. mail 1809.

16. ja 17. mail saabus peamine Austria armee Karli juhtimisel Marchfeldi, tasandikule Viinist kirdes, kohe üle Doonau, mida kasutati sageli Austria sõjaväe õppeväljana. Karl hoidis suurema osa oma jõududest jõekaldast mitu miili eemal, lootuses koondada need sinna, kus Napoleon otsustab jõge ületada. 20. mail kuulis Karl oma vaatlejatelt Bissami künkal, et prantslased ehitavad silda Kaiser-Ebersdorfis,[31] just Lobau saarest edelas, mis viis Marchfeldi. 21. mail jõudis Karl järeldusele, et prantslased ületavad jõe Kaiser-Ebersdorfis ja käskis edeneda 98 000 sõduril koos 292 kahuriga, mis olid organiseeritud viide kolonni.[32] Prantslaste sillapead jäid kahte külla: Asperni läänes ja Esslingisse idas. Napoleon ei oodanud vastasseisu ning sildu, mis ühendasid Prantsuse vägesid Aspern-Esslingis ja Lobaus, ei kindlustatud palissaadidega, tehes need väga haavatavaks Austria pargastele, mis olid põlema süüdatud.[33]

Asperni-Esslingi lahing algas 21. mail kell 2.30 pärastlõunal. Esimesed ja halvasti koordineeritud Austria rünnakud Asperni vastu lõunas nurjusid täielikult, kuid Karl pidas vastu. Lõpuks õnnestus austerlastel vallutada kogu küla, kuid kaotada idaosa. Austerlased ei rünnanud Esslingit enne kella 6 õhtul, kuna neljas ja viies kolonn tegid pikema marsi.[33] Prantslased tõrjusid edukalt rünnakuid Esslingi vastu läbi kogu 21. mai. Võitlused algasid 22. mail kell 3 öösel ja neli tundi hiljem vallutasid prantslased taas Asperni. Napoleonil oli nüüd jõe teisel kaldal 71 000 meest ja 152 kahurit, kuid prantslased olid ikka ohtlikult vähemuses.[34] Napoleon käivitas siis massiivse rünnaku Austria tsentri vastu, mis andnuks rohkem aega III korpusele jõe ületamiseks ja võidu saavutamiseks. Lannes edenes kolme jalaväediviisiga ja liikus edasi miili, enne kui austerlased, innustatuna Karli isiklikust kangelaslikkusest koos tema koondunud visa jalaväerügemendiga (nr. 15), vallandasid turmtule prantslaste suunas, mis põhjustas viimaste taganemise.[35] Kell 9 hommikul purunes prantslaste sild taas. Karl käivitas veel ühe massiivse rünnaku tund hiljem ja vallutas Asperni lõplikult, kuid ei suutnud veel vallutada Esslingit. Mõni tund hiljem tulid austerlased siiski tagasi ja võtsid kogu Esslingi, välja arvatud vankumatult kaitstud viljaait. Napoleon vastas osa keiserliku kaardiväe saatmisega Jean Rappi juhtimisel, kes jultunult Napoleoni käske eirates ründas Esslingit ja ajas kõik Austria väed välja.[35] Karl korraldas siis järeleandmatu suurtükkidest pommitamise, mille paljudest ohvritest üks oli marssal Lannes. Võitlus vähenes varsti pärast seda ja prantslased tõmbasid kõik oma väed Lobaule tagasi. Karl oli tekitanud esimese suure kaotuse Napoleoni sõjaväelase karjääris.

Wagram

muuda
  Pikemalt artiklis Wagrami lahing
 
Strateegiline olukord ja Wagrami lahing juuli alguses 1809.

Pärast kaotust Aspern-Esslingi all võttis Napoleonil rohkem kui kuus nädalat planeerimist ja ettevalmistusi olukordadeks, enne kui ta tegi järgmise katse ületada Doonau.[36] Prantslased tõid rohkem vägesid, rohkem suurtükke ja algatasid paremad kaitsemeetmed, et kindlustada järgmisel jõeületusel edu. 30. juunist kuni juuli esimeste päevadeni ületasid prantslased taas Doonau, mitte vähem kui 188 000 sõdurit marssis üle Marchfeldi austerlaste suunas.[36] Vahetu vastupanu prantslaste edenemisele piirdus Nordmanni ja Johann von Klenau eelposti diviisidega; peamine Habsburgide armee paiknes 8 km eemal, keskusega Wagrami külas.[37] Pärast edukat jõeületust käskis Napoleon rünnakule piki kogu rindejoont, et takistada austerlaste põgenemist öösel. "Kohutava 57." jalaväerügemendi ja 10. eliitkergejalaväerügemendi raevukad võitlused Baumersdorfi küla vastu viisid peaaegu kohese prantslaste võiduni, kuid lõpuks austerlased ei nihkunud ja hoidsid prantslasi edasi surumast. Lakkamatud rünnakud Austria kangelasliku Vincent Chevaulegers' ratsaväe poolt sundisid 10. ja 57. taanduma, jättes prantslased saavutusteta. Edasised rünnakud Eugène'i ja MacDonaldi poolt rinde vasakule tiivale ei andnud samuti tulemust. Bernadotte'i väed ründasid hiljem sarnaste kehvade tulemustega ja paremal tiival otsustas Davout ööpimeduses taanduda. Esimene päev lõppes prantslastega Marchfeldil, kuid väheste tulemustega.

6. juuliks kavandas Karl topelthaaramist, mis nõudis kiiret marssi tema venna Johanni vägedelt, siis mõni kilomeeter lahinguväljast idas. Napoleoni plaan kavandas Austria vasaku tiiva haaramist Davout' III korpusega, kui ülejäänud armee hoiab Austria vägesid kinni. Klenau VI korpus, mida toetas Kollowrati III korpus, alustas teisel päeval võitlust kell 4 öösel hävitava rünnakuga prantslaste vasaku tiiva vastu, sundides viimased loobuma nii Aspernist kui ka Esslingist.[38] Vahepeal oli üleöö tekkinud šokeeriv areng. Bernadotte oli ühepoolselt käskinud oma vägedel taanduda kesksest Aderklaa külast, viidates raskele suurtükiväe rünnakule, tegu, mis kahjustas tõsiselt kogu Prantsuse positsiooni.[38] Napoleon oli vihast kaame ja saatis kaks diviisi Masséna korpusest, toetatuna mõningase ratsaväega, kriitilist küla tagasi saama. Pärast rasket võitlust esimeses faasis saatis Masséna Molitori reservdiviisi, mis aeglaselt kuid kindlalt võttis kogu Aderklaa tagasi prantslastele, et see taas kaotada pärast raevukaid Austria pommi- ja vasturünnakuid. Davout' rünnakule aja võitmiseks saatis Napoleon 4000 kürassiiri Nansouty juhtimisel Austria liinide vastu,[39] kuid nende jõupingutused ei viinud kuhugi. Oma tsentri ja vasaku tiiva kindlustamiseks moodustas Napoleon 112 kahurist massiivse suurtükiväe patarei, mis hakkas austerlasi tampima ja tekitas haigutavaid auke nende ridadesse.[40] Kui Davout' mehed edenesid Austria vasaku tiiva vastu, moodustas Napoleon kolm väikest MacDonaldi diviisi augutäiteks, pikliku kujuga, mis marssisid Austria tsentri vastu. Vantsiv faalanks laastati Austria suurtükiväe poolt, kuid sel õnnestus murda läbi tsentri, kuigi võitu ei saanud kasutada, kuna lähiümbruses puudus ratsavägi. Siiski, kui Karl oli olukorda uurinud, mõistis ta, et on vaid aja küsimus, enne kui Austria positsioonid täielikult murtakse, ja käskis mõni tund pärast keskpäeva taganeda Böömimaa suunas. Tema vend Johann saabus lahinguväljale kell 4 pärastlõunal, liiga hilja, et midagi mõjutada, ja käskis samuti taganeda Böömimaale.

Prantslased ei jälitanud austerlasi kohe, kuna nad olid kahepäevasest võitlusest kurnatud. Pärast kosumist jälitasid nad austerlasi ja püüdsid nad juuli keskel Znaimi juures kinni. Seal sõlmis Karl Napoleoniga vaherahu ja nõustus võitlust lõpetama. Sõjaline konflikt Prantsusmaa ja Austria vahel oli tõhusalt lõppenud, kuigi tulemuse ametlikuks tegemiseks läks vaja veel paar kuud diplomaatilist jagelust.

Teised sõjatandrid

muuda
 
Austerlaste poolt innustatuna, heitmaks Napoleoni liitlase Baieri iket, haaras Tirooli Alpi piirkonna rahvas aastal 1809 relvad vastupanuks, mis lõppkokkuvõttes nurjus.

Itaalias läks ertshertsog Johann Napoleoni kasupoja Eugène'i vastu. Austerlased lõid aprillis Sacile lahingus tagasi mitu äpardunud Prantsuse rünnakut, sundides Eugène'i taganema Veronasse ja Adige jõele, kuid Eugène grupeeris väed ümber ja käivitas palju küpsema pealetungi, mis ajas austerlased Põhja-Itaaliast taas välja. Wagrami ajal ühinesid Eugène'i väed Napoleoni peaarmeega.[41] Dalmaatsias võitles Marmont, nimeliselt Eugène'i käsu all, kindral Stoichewichi vastu. Marmont käivitas 30. aprillil mägipealetungi, kuid selle tõrjusid tagasi Grenzi jalaväelased.[42] Marmont ei lasknud siiski esimesel ebaõnnestumisel konflikti tempot dikteerida. Ta tuli pealetungile tagasi ja ühines Napoleoniga Wagramis.

Varssavi hertsogkonnas alistas Poniatowski 19. aprillil austerlased Raszyni all, hoides ära Austria vägede Wisła-ületuse, tungis Austriasse ja sundis austerlased okupeeritud Varssavist taganema (vaata Poola-Austria sõda). Tiroolis juhtis Andreas Hofer mässu Baieri võimu ja Prantsuse domineerimise vastu, mis alguses oli võidukas, kuid ülestõus suruti maha pärast Prantsuse võitu Wagramis.[43] Hofer hukati aastal 1810 mahalaskmise teel.

Saksimaal olid austerlaste ja braunschweiglaste ühendväed kindral Kienmayeri juhtimisel palju edukamad, võites kindral Junot juhitavat korpust Gefreesi lahingus. Pärast pealinna Dresdeni võtmist ja Napoleoni venna Jérôme Bonaparte'i juhitava armee tagasilöömist, kontrollisid austerlased tõhusalt kogu Saksimaad. Kuid selleks ajaks oli peamine Austria vägi juba Wagrami all võidetud ja Znaimi vaherahu sõlmitud.[44]

Madalmaades käivitasid britid Walchereni ekspeditsiooni, et leevendada survet austerlastele. Briti väed üle 39 000 mehega ehk suurema armeega kui Pürenee poolsaarel randusid Walcherenis 30. juulil. Siiski olid austerlased selleks ajaks juba sõja kaotanud. Walchereni ekspeditsiooni iseloomustas vähene võitlus, kuid palju inimohvreid. Üle 4000 Briti sõduri kaotati, ja ülejäänud taganesid detsembris 1809.[45]

Tagajärjed

muuda
 
Kõik viienda koalitsiooni sõja osalised. Sinine: Koalitsioon ning nende kolooniad ja liitlased. Roheline: Prantsuse esimene keisririik, selle protektoraadid, kolooniad ja liitlased.

Kuigi Prantsusmaa ei alistanud Austriat täielikult, kehtestas 14. oktoobril 1809 sõlmitud Schönbrunni rahu austerlastele siiski raske poliitilise lõivu. Rahu tulemusel sai Prantsusmaa Kärnteni, Kraini ja Aadria mere sadamad, samas Galiitsia anti poolakatele, Salzburgi ala Tiroolist läks baierlastele ja Venemaale loovutati Tarnopoli piirkond. Austria kaotas üle kolme miljoni alama, umbes 20% kogu rahvastikust. Keiser Franz nõustus maksma ka hüvitist peaaegu 85 miljonit franki, tunnistas Napoleoni venna Josephi Hispaania kuningaks ja kinnitas Briti kaubanduse väljajäämist tema ülejäänud valdustest.[46] Austria armee ei tohtinud Napoleoni sõdade kestmise ajal olla kunagi suurem kui 150 000 meest.[46] Austria kaotus sillutas teed Napoleoni abielule keiser Franzi tütre Marie-Louisega. Napoleon oletas ohtlikult, et tema abielu Marie-Louisega kõrvaldab Austria kui tulevase ohu, kuid Habsburgid ei olnud perekondlikest suhetest nii ajendatud, kui Napoleon arvas.

Konflikti mõju ei olnud Prantsuse perspektiivist täiesti positiivne. Mässud Tiroolis ja Vestfaali kuningriigis konflikti kestel olid märgid sellest, et Saksa rahvastiku seas oli palju rahulolematust Prantsuse võimu suhtes. Vaid mõni päev enne Schönbrunni rahu sõlmimist lähenes 18-aastane Friedrich Stapß vägede ülevaatuse ajal Napoleonile ja püüdis keisrit pussitada, kuid ta peatati viimasel hetkel kindral Rappi poolt.[47] Saksa rahvusluse tärkav jõud oli selleks ajaks liiga tugevasti juurdunud ja Viienda koalitsiooni sõda mängis selle arengu kasvus tähtsat rolli.[47] Aastaks 1813, kui Kuues koalitsioon võitles prantslastega kontrolli eest Kesk-Euroopas, oli Saksa rahvastik ägedalt vastu Prantsuse võimule ja toetas suuresti liitlasi.

Sõda kahjustas ka Prantsuse sõjalist ülemvõimu ja Napoleoni mainet. Aspern-Esslingi lahing oli esimene suur kaotus Napoleoni karjääris ja võeti enamuse Euroopa poolt soojalt tervitades vastu. Austerlased olid ka näidanud, et strateegiline taip ja taktikaline võimekus ei olnud enam Prantsuse monopol.[48] Prantslased ise kannatasid tegelikult taktikaliste puuduste all; langus Prantsuse jalaväe taktikalistes oskustes viis üha raskematele jalaväelaste kolonnidele, arengut rõhutas kõige paremini MacDonaldi rünnak Wagrami all.[48] Grande Armée kaotas osaliselt oma kvalitatiivse külje, kuna värsked värvatud asendasid paljusid Austerlitzi ja Jena veterane, õõnestades taktikalist paindlikkust.[49] Lisaks koosnesid Napoleoni armeed üha enam mitte-Prantsuse kontingendist, mis õõnestas moraali.[49] Kuigi Napoleon manööverdas tavapärase säraga, mida tõendas esialgse kohutava Prantsuse positsiooni pea peale pööramine, ulatus tema armeede kasvav suurus isegi üle tema muljetavaldavate vaimsete võimete.[49] Sõjapidamise kaal kasvas liiga suureks, et isegi Napoleon sellega täielikult toime tuleks. See oli õppetund, mis kordus julmalt Venemaale tungimise ajal aastal 1812.[49]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Chandler, lk 304.
  2. ↑ Chandler, lk 328.
  3. ↑ Chandler, lk 331.
  4. ↑ Richard Brooks, Atlas of World Military History., lk 108.
  5. ↑ 5,0 5,1 Andrew Uffindell, Great Generals of the Napoleonic Wars., lk 15.
  6. ↑ David G. Chandler, The Campaigns of Napoleon., lk 469.
  7. ↑ Chandler, lk 479–502.
  8. ↑ Todd Fisher, Gregory Fremont-Barnes, The Napoleonic Wars: The Rise and Fall of an Empire., lk 197.
  9. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 198–99.
  10. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 199.
  11. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 205.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Fisher & Fremont-Barnes, lk 106.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Fisher & Fremont-Barnes, lk 108.
  14. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 108–9.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 David G. Chandler, The Campaigns of Napoleon., lk 676.
  16. ↑ Chandler, lk 676–77.
  17. ↑ "The Erfurt Convention 1808". Napoleon-series.org. Vaadatud 27. märts 2015.
  18. ↑ Chandler, lk 671.
  19. ↑ Chandler, lk 672.
  20. ↑ Chandler, lk 673.
  21. ↑ 21,0 21,1 Chandler, lk 678–79.
  22. ↑ Chandle, lk 679.
  23. ↑ 23,0 23,1 Chandler, lk 681.
  24. ↑ Chandler, lk 682.
  25. ↑ Chandler, lk 683.
  26. ↑ Chandler, lk 686.
  27. ↑ Chandler, lk 687.
  28. ↑ Chandler, lk 689.
  29. ↑ 29,0 29,1 Chandler, lk 690.
  30. ↑ Chandler, lk 691.
  31. ↑ Andrew Uffindell, Great Generals of the Napoleonic Wars., lk 174.
  32. ↑ Uffindell, lk 175.
  33. ↑ 33,0 33,1 Uffindell, lk 177.
  34. ↑ Uffindell, lk 178.
  35. ↑ 35,0 35,1 Uffindell, lk 178–79.
  36. ↑ 36,0 36,1 David G. Chandler, The Campaigns of Napoleon., lk 708.
  37. ↑ Todd Fisher, Gregory Fremont-Barnes, The Napoleonic Wars: The Rise and Fall of an Empire., lk 134.
  38. ↑ 38,0 38,1 Fisher & Fremont-Barnes, lk 139.
  39. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 141.
  40. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 142.
  41. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 122.
  42. ↑ Fisher & Fremont-Barnes, lk 123.
  43. ↑ 1809: thunder on the Danube, Jack Gill
  44. ↑ F. Loraine Petre, Napoleon and the Archduke Charles, lk 318.
  45. ↑ The British Expeditionary Force to Walcheren: 1809 The Napoleon Series, Kasutatud 27. märts 2015.
  46. ↑ 46,0 46,1 David G. Chandler, The Campaigns of Napoleon., lk 732.
  47. ↑ 47,0 47,1 Chandler, lk 736.
  48. ↑ 48,0 48,1 Richard Brooks, Atlas of World Military History., lk 115.
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 49,3 Brooks, lk. 114.

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Viienda_koalitsiooni_sõda&oldid=6690395"