Vikipeedia

Tordesillase leping

Tordesillase leping (hispaania keeles Tratado de Tordesillas, portugali keeles Tratado de Tordesilhas) oli 7. juunil 1494 Tordesillases allkirjastatud leping, mis jagas väljaspool Euroopat avastatud uued maa-alad Hispaania ja Portugali vahel.

Tordesillase lepingu esilehekülg

Leping ratifitseeriti Kastiilias 2. juulil 1494, Portugalis 5. septembril 1494. Hispaania ei olnud sel ajal veel üks riik, vaid Aragóni ja Kastiilia valitsejate personaalunioon. Lepingu osapooleks oli ametlikult vaid Kastiilia, sest Aragóni huvid piirdusid Euroopaga. Nende kahe riigi ühinemisel Hispaania kuningriigiks jäi leping siduvaks ka Hispaaniale.

Tordesillase lepingu kohaselt jooksis Hispaania ja Portugali valduste piir põhjast lõunasse mööda meridiaani Roheneemesaartest 370 hispaania ljööd[1] lääne pool. See eraldusjoon asus enam-vähem võrdsel kaugusel Portugalile kuuluvatest Roheneemesaartest ja saartest, kuhu jõudis oma avastusretkel Christoph Kolumbus.

Maad sellest eraldusjoonest idas pidid kuuluma Portugalile, läänes Hispaaniale. Teine pool maailmast jagati 22. aprillil 1529 sõlmitud Zaragoza lepinguga, mis kehtestas teise eraldusjoone piki Tordesillase lepingus sätestatud eraldusjoone antimeridiaani ning määras kahe riigi kolooniate vahelise piiri Aasias, Austraalias ja Okeaanias. Nende lepingute originaale säilitatakse Hispaanias India peaarhiivis ja Portugalis Torre do Tombo riigiarhiivis.[2]

Lepingu allkirjastamine ja täitmine

muuda
 
Jooned, mis jagasid mittekristliku maailma Kastiilia (Hispaania) ja Portugali vahel: lillaga on märgitud Tordesillase meridiaan 1494. aastast ja rohelisega Zaragoza antimeridiaan 1529. aastast

Tordesillase leping pidi lahendama vaidlused, mis olid tekkinud pärast Kastiilia lipu all seilanud Christoph Kolumbuse ja tema meeskonna tagasipöördumist. Tagasiteel Kastiiliasse jõudsid nad esmalt Portugali pealinna Lissaboni. Seal soovisid nad audientsi Portugali kuninga João II juures, et näidata talle äsja avastatud maade kaarti.

Saanud teada Kastiilia rahastatud ekspeditsioonist, saatis Portugali kuningas Kastiilia ja Aragóni kaasvalitsejatele Isabel I ja Fernando II ähvardava kirja, milles rõhutas, et vastavalt Portugali ja Kastiilia vahel 1479. aastal sõlmitud Alcaçovase lepingule (mis kinnitati 1481. aastal paavsti bullaga "Aeterni regis") kuulusid kõik maad Kanaari saartest lõunas Portugalile ja nii olid ka Kolumbuse avastatud territooriumid Portugali omand. Kuningas teatas, et ta valmistab juba ette laevastikku, mis on valmis peatselt teele asuma ja võtma avastatud maa-alad Portugali võimu alla. Pärast kirja kättesaamist püüdsid Isabel ja Fernando leida diplomaatilist lahendust, sest nad teadsid, et ei suuda Portugali sõjaliselt takistada. 4. mail 1493 kuulutas Hispaaniast pärit paavst Aleksander VI oma bullas "Inter caetera", et kõik maad, mis jäävad Portugalile kuuluvatest Assooridest ja Roheneemesaartest 100 ljööd lääne poole, kuuluvad edaspidi Hispaaniale. Erandiks jäid need valdused, mis olid juba jõuludeks 1492 katoliiklike valitsejate võimu all. Bullas ei olnud üldse mainitud Portugali ja tema valdusi, nii et Portugal ei saanud eksklusiivset õigust ka ida pool eraldusjoont asuvatele aladele. Veel üks bulla, 25. septembrist 1493 pärinev "Dudum siquidem" andis kõik mandrialad ja saared, "mis on kunagi kuulunud või saavad isegi tulevikus kuuluma India koosseisu" Hispaaniale, isegi kui need asusid eelmises bullas kehtestatud eraldusjoonest idas.

Portugali kuningas João II ei olnud loomulikult sellise lahendusega rahul, tundes, et see jättis talle liiga vähe maad – sisuliselt takistas see tal vallutada tema uueks sihtmärgiks saanud Indiat. 1493. aastaks olid Portugali maadeavastajad jõudnud juba Aafrika lõunatippu, Hea Lootuse neemeni. Portugal ei oleks tõenäoliselt läinud sõtta Kolumbuse avastatud saarte pärast, kuid India eraldi mainimine oli neile suur probleem. Kuna paavsti ei õnnestunud veenda muutusi tegema, alustas Portugali kuningas Isabeli ja Fernandoga otseläbirääkimisi, mille eesmärk oli nihutada eraldusjoont lääne poole ja anda Portugalile eksklusiivne õigus sellest itta jäävatele maadele. Läbirääkimiste lähtepunktina oli João valmis aktsepteerima bullat "Inter caetera", kuid soovis eraldusjoone nihutamist 100 ljöölt 270 ljöö kaugusele. See kaitses Portugali mereteed Aafrika rannikul ning andis Portugalile õiguse Brasiilia koloniseerimiseks. Üks teadlane on neid tulemusi hinnanud nii: "Olukorras, kus mõlemad pooled pidid teadma, et nii ebamäärast piiri ei saa korralikult fikseerida ning arvasid, et on suutnud teist petta, oli see Portugalile diplomaatiline triumf, sest tagas portugallastele mitte ainult pääsu tegelikku Indiasse, vaid ka suuremale osale Atlandi ookeani lõunaosast."[3]

Leping läks vastuolu paavst Aleksander VI bulladega, kuid järgmine paavst Julius II ratifitseeris selle 24. jaanuaril 1506 oma bullaga "Ea quae pro bono pacis".[4] Kuigi uue eraldusjoone osas oli peetud läbirääkimisi paavstiga konsulteerimata, on mõned allikad seda siiski nimetanud ka paavstlikuks eraldusjooneks.[5]

Valdavat osa jagatud aladest ei olnud eurooplased oma silmaga veel näinudki. Hispaania sai enda valdusse suurema osa Ameerikast, millel 1494. aastal ei teatud veel olevat suurt väärtust. Tänase Brasiilia idaosa läks Portugali valdusse ja seda asuti koloniseerima pärast Pedro Álvares Cabrali randumist Brasiilia rannikul tema teekonnal Indiasse 1500. aastal. Mõned ajaloolased on arvanud, et portugallased olid juba varem teadlikud eraldusjoonest ida poole jäänud Lõuna-Ameerika rannikuosast, nii et Cabrali randumine seal ei pruukinud olla juhuslik esmaavastus.[6] Cabral jõudis Brasiilia rannikule 12 kraadi lõuna pool juhuslikule meresõitjale ette jääma pidanud São Roque neemest, mis muudab "tõenäosuse, et tegemist oli ilmastikuoludest või navigatsiooniveast tingitud randumisega väga väikeseks; on ülimalt tõenäoline, et Cabral oli saanud ülesande uurida rannikut, mille olemasolu ainult ei kahtlustatud, vaid juba teati."[7]

Lepingus määratud eraldusjoont ei järgitud rangelt – hispaanlased ei takistanud portugallastel ka meridiaanist lääne poole jäänud Brasiilia sisemaa koloniseerimist. Küll püüdsid hispaanlased piirata Portugali ekspansiooni Aasias, väites, et kindlaks määratud eraldusjoon jagab kogu maailma, mitte ainult Atlandi ookeani ja selle rannikualasid. Portugal ei olnud sellega nõus ja palus paavstil piirata eraldusjoone kehtivuse vaid Atlandi ookeaniga. Vastava otsuse tegi Portugali suhtes sõbralikult meelestatud paavst Leo X oma 1514. aastal väljastatud bullas "Praecelsae devotionis".[8]

Tordesillase leping ei kehtinud sisuliselt aastatel 1580–1640, mil Hispaania kuningas oli ühtlasi Portugali kuningas. Selle lepingu tingimusi muutis 13. jaanuaril 1750 sõlmitud Madridi leping, mis andis Portugalile õiguse kõigile tema poolt hõivatud aladele Lõuna-Ameerikas. Hispaania vaidlustas selle lepingu siiski kohe ja vaidluse lahendas San Ildefonso esimene leping, millega Hispaania sai enda valdusse alad Uruguay jõest idas ja Portugal hõivas kogu Amasoonia. Uued protestantlikud mereriigid, eelkõige Inglismaa ja Holland ei tunnistanud paavsti heakskiidetud maailma jagamist kahe katoliikliku riigi vahel. Prantsusmaa koloniaalhuvide laienedes ei sobinud see leping enam ka prantslastele.[9]

Tordesillase meridiaan

muuda
 
Tordesillase lepingu eraldusjooned Lõuna-Ameerikas (1495–1545)
 
Cantino planisfäär, millel on kujutatud Tordesillase meridiaani (1502)

Tordesillase leping määras kindlaks kahe riigi valduste vahelise eraldusjoone ljöödes arvestades Roheneemesaartest. See ei määranud eraldusjoone asukohta kraadides, ei täpsustanud ljöö pikkust ega konkreetset saart, millest alates kaugust arvestati. Lepingu kohaselt pidid hispaanlased ja portugallased korraldama ühise mereretke nende küsimuste lahendamiseks, kuid seda ei toimunud kunagi. Eraldusjoone asukoha sai Maa tegelikku suurust teadmata kindlaks määrata mereljööde ja kraadide suhte kaudu. Teine variant oli täpselt määratleda, millise pikkusega mereljööd silmas peeti.[10]

  • Varaseim hispaanlaste seisukoht selles küsimuses pärineb 1495. aastast Jaime Ferrerilt, kes avaldas selle Kastiilia ja Aragóni valitsejate soovil. Tema leidis, et eraldusjoon asub Roheneemesaarte saarestiku keskmisest saarest 18° läänes. Briti ajaloolase Henry Harrisse'i hinnangul oli tegemist Fogo saarega, mille koordinaadid on 24°25' lp, seega sai Ferrer oma maakeral eraldusjoone koordinaatideks 42°25' lp. Võrreldes meie tänaste teadmistega Maa suurusest oli Ferreri maakera 21,1% suurem. Harrisse'i andmetel andis Ferrer oma ljöö pikkuseks 32 staadioni ehk 6,15264 km, seega oli Maa tegelikku suurust teades Ferreri välja arvutatud eraldusjoon Fogost 2276,5 km läänes ehk koordinaatidel 47°37' lp.[11]
  • Varaseim portugallaste seisukoht on teada 1502. aastast pärinevalt Cantino planisfäärilt. Kuna seal on eraldusjoon märgitud São Roque neeme ja Amazonase jõe suudme (planisfääril kannab jõe estuaar nime Todo este mar he de agua doçe, 'kogu see meri on mage vesi'; jõge ennast on nimetatud Rio grande, 'suur jõgi') vahele, järeldas Harrisse, et meie maakeral asus portugallaste eraldusjoon koordinaatidel 42°30' lp. Harrisse uskus, et Cantino kaardil eraldusjoonest läänes asuv suur suudmeala oli Maranhão jõgi (see estuaar on tänapäeval tuntud kui Baía de São Marcos ja jõe enda nimi on Mearim), mille vool on nii nõrk, et selle lahes magevett ei leidu.[12]
  • 1518. aastal pakkus oma arvamuse välja hispaania meresõitja ja geograaf Martín Fernández de Enciso. Harrisse järeldas, et Fernández de Enciso eraldusjoon oli tema maakeral (mis oli meie maakerast 7,7% väiksem) koordinaatidel 47°24' lp. Meie maakeral asuks see Enciso arvandmeid aluseks võttes koordinaatidel 45°38' lp. Fernández de Enciso kirjeldas väga segaselt ka neid rannikualasid, mille lähedalt eraldusjoon kulges. Selle kirjelduse põhjal järeldas Harrisse, et Enciso joon võis asuda ka Amazonase suudme lähistel 49° ja 50° lp vahel.[13]
  • 1524. aastal esitasid Kastiilias Badajozi huntale oma arvamuse dominiiklasest teadlane Tomás Durán, maadeavastaja Giovanni Caboto poeg Sebastiano Caboto ja maadeavastaja Amerigo Vespucci vennapoeg Juan Vespucci. Nende hinnangul oli joone asukohaks 22° lp, millele tuli liita veel umbes 9 meremiili Roheneemesaarte kõige läänepoolsemast Santo Antão saarest. Harrisse'i hinnangul andis see nende (meie maakerast 3,1% väiksemal) maakeral koordinaatideks 47°17' lp, mis meie maakeral võrdub 46°36' lp.[14]
  • Samal aastal esitasid portugallased Badajozi huntale oma maakera, kus eraldusjoon paiknes Santo Antão saarest 21°30' lääne pool (meie maakeral oleks see 22°6'36" Santo Antãost läänes).[15]

Antimeridiaan

muuda
  Pikemalt artiklis Zaragoza leping
 
Hollandi kaart Maluku saartest (põhi asub paremal)

Tordesillase lepingu meridiaan või eraldusjoon ei ümbritsenud kogu Maad. Hispaania ja Portugal võisid vallutada kõiki uusi maid, mille nad esimesena avastasid, hispaanlased kindlaks määratud eraldusjoonest läänes ja portugallased idas, isegi kui nende teed ja vallutused maakera teisel poolel ristusid. Kui aga portugallased avastasid 1512. aastal väga väärtuslikud Maluku saared, hakkasid hispaanlased 1518. aastal väitma, et Tordesillase leping jagas Maa kaheks võrdseks poolkeraks. Pärast seda, kui Portugali meresõitja Fernão de Magalhãesi laevastiku riismed külastasid saari 1521. aastal, hakkas Hispaania kinnitama, et need saared kuuluvad hispaanlastele määratud läänepoolkerale. 1523. aastal sõlmitud Vitoria leping nägi ette 1524. aastal Badajozi hunta kokkukutsumise, kus kaks riiki püüdsid antimeridiaani osas kokkuleppele jõuda, kuid ei suutnud seda.[16]

Lõpuks leppisid kaks riiki 1529. aastal Zaragozas kokku, et Hispaania loobub oma nõuetest Maluku saartele ning saab Portugalilt vastutasuks 350 000 kuldtukatit. Vältimaks olukorda, kus Hispaania piirab oma valdustega Maluku saared ümber, lepiti kokku, et antimeridiaan kulgeb Maluku saartest 297,5 ljööd ehk 17° idas, läbi Las Velase ja Santo Thome saarte.[17] See oli veidi vähem kui de Magalhãesi välja arvestatud 300-ljööline vahemaa Maluku saartest kirdes asuvast Samari saarest Mariaanide saarestikuni.[18] Kui lepingus mainitud Santo Thome saart ei ole siiani identifitseeritud, siis Las Velase saared on samastatavad saartega, mida nimetati ka Los Ladrones ja mis kannavad tänapäeval Mariaanide nime.[19][20]

Kui tänapäeval Indoneesiale kuuluvate Maluku saarte all mõistetakse suurt saarestikku, siis 16. sajandi eurooplased nimetasid Maluku ehk Vürtsisaarteks väikest saarterühma Uus-Guineast läänes, mis oli sel ajal ainus koht maailmas, kus teati kasvavat nelki. Eurooplased pidasid nelki selle kasutusvõimaluste tõttu meditsiinis nii väärtuslikuks, et kaalult võrdus see kullaga.[21][22] Saarestiku peamise saare Ternate edelarannikule ehitasid portugallased aastatel 1522–1523 kivist kindlustuse (Forte de São João Baptista de Ternate).[23]

Zaragoza leping ei muutnud ega täpsustanud Tordesillase lepingus sätestatud eraldusjoont, samuti ei rahuldanud see Hispaania nõudeid Maa jagamiseks kaheks võrdseks poolkeraks. Nii jagasid kaks eraldusjoont Maa ebavõrdselt: Portugalile kuulus kokku umbes 191°, Hispaania osaks jäi umbes 169°. Nende osade suuruse arvestamisel on üsna suur veamarginaal (±4°), sest Tordesillase lepingu eraldusjoone asukoha osas on mitmeid arvamusi.

Portugal sai õiguse kõigile maadele ja meredele, mis jäid Zaragoza eraldusjoonest läände, sealhulgas kogu Aasiale, jättes Hispaania võimu all suurema osa Vaiksest ookeanist. Kuigi Filipiine lepingus ei mainitud, loobus Hispaania nõuetest neile saartele, sest need jäid eraldusjoonest märkimisväärselt lääne poole. 1542. aastaks oli Hispaania kuningas Carlos I siiski otsustanud saarestiku koloniseerida: ta arvas, et kuna saartel vürtse ei leidu, ei hakka Portugali protesteerima. Reaalselt jõuti Filipiinide koloniseerimiseni alles 1560. aastatel Felipe II ajal ja 1565 rajati Cebul esimene Hispaania asundus.

Lisaks juba mainitud Brasiiliale, Maluku saartele ja Roheneemesaartele läksid aja jooksul Portugali koloniaalimpeeriumi koosseisu Aafrikas Angola, Mosambiik, Guinea, São Tomé ja Príncipe; Aasias mitmed alad ja asulad Pärsia lahe ääres Bahreinis ja Omaanis, samuti mitmed alad ja tugipunktid India rannikul (Goa, Mumbai, Daman ja Diu), Sri Lanka saar, Malaka, tänapäeva Indoneesias asuvad alad (Makassar, Solor, Amboni saar), Timor, Macau ja isegi Nagasaki Jaapanis.

Hispaania koloniaalimpeeriumi koosseisu läksid suured territooriumid Ameerikas, mis ulatusid tänapäeva Ameerika Ühendriikidest põhjas kuni tänapäeva Argentinani lõunas. Teises Vaikse ookeani ääres ulatus Hispaania impeerium Filipiinideni ja 17. sajandil hõivatud Ternate ja Formosa saarteni.

Portugali ja Hispaania koloniaalimpeeriumid
 
Portugali koloniaalimpeerium
 
Hispaania koloniaalimpeerium
 
Hispaania ja Portugali personaalunioon (1581–1640)

Mõju teistele Euroopa riikidele

muuda

Leping oli väga oluline täna Ladina-Ameerika nime all tuntud alade jagamisel, samuti Hispaania kohalolu tagamiseks Vaiksel ookeanil, mis kestis kuni 1898. aastani.

Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias kaotas leping peatselt tähenduse. Teised Euroopa riigid eirasid seda ning Hispaania ja Portugali allakäik ei võimaldanud ka lepingu osapooltel endil oma eksklusiivseid nõudeid kaitsta, rääkimata uute territooriumide hõivamisest. Nii said teised Euroopa koloniaalriigid hakata laiendama oma valdusi veel hõivamata alade või isegi Hispaanialt ja Portugalilt vallutatud kolooniate arvel. Kolmandate riikide suhtumist sellesse lepingusse näitab ka Prantsusmaa kuningale François I omistatud lause, kes olevat öelnud paavsti heakskiidu saanud maailma jagamise kohta: "Eks näidake mulle Aadama testamenti!"[24]

Tänapäevased nõuded

muuda

20. sajandil on Tordesillase lepingule oma territoriaalnõuete kaitsmisel viidanud paar Lõuna-Ameerika riiki.

Tšiili kasutas seda kaitsmaks oma seisukohta, et talle kuulub mööda Tordesillase meridiaani kuni lõunapooluseni üks sektor Antarktikast. Samuti osutasid Tšiili võimud lepingu sättele, mille kohaselt pidid kõik avastamata maad lõunas kuuluma Hispaaniale ja Portugalile. Tšiili ise pidas ennast selles kontekstis üheks Hispaania järglasriikidest.[25] Samuti viitas Tordesillase lepingule Argentina tülis Suurbritanniaga Falklandi saarte pärast.[26]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 370 hispaania ljööd võrdub 2193 kilomeetri või 1184 meremiiliga. 1 hispaania mereljöö (legua náutica) oli neli rooma miili ehk 5,926 kilomeetrit. Hispaanlased kasutasid 15.–16. sajandil just seda pikkusühikut meresõidul. Vaata: Chardon, Roland. The linear league in North America – Annals of the Association of American Geographers, 70 (1980), 142, 144, 151.
  2. ↑ Davenport, Frances Gardiner. European Treaties bearing on the History of the United States and its Dependencies to 1648 Washington, DC, Carnegie Institution of Washington, 1917/1967, 85, 171.
  3. ↑ Parry, J. H. The Age of Reconnaissance: Discovery, Exploration, and Settlement, 1450–1650. London, Cardinal, 1973, 194.
  4. ↑ Davenport, Frances Gardiner. European Treaties bearing on the History of the United States and its Dependencies to 1648 Washington, DC, Carnegie Institution of Washington, 1917/1967, 107–111.
  5. ↑ Marchant, Leslie Ronald. The Papal Line of Demarcation and Its Impact in the Eastern Hemisphere on the Political Division of Australia, 1479–1829 Greenwood, Woodside Valley Foundation, 2008.
  6. ↑ Crow, John A. The Epic of Latin America University of California Press, 1992, 136.
  7. ↑ Parry, J. H. The Age of Reconnaissance: Discovery, Exploration, and Settlement, 1450–1650. London, Cardinal, 1973, 198.
  8. ↑ Parry, J. H. The Age of Reconnaissance: Discovery, Exploration, and Settlement, 1450–1650. London, Cardinal, 1973, 202.
  9. ↑ Parry, J. H. The Age of Reconnaissance: Discovery, Exploration, and Settlement, 1450–1650. London, Cardinal, 1973, 205.
  10. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 194
  11. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 91–97, 178–190.
  12. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 100–102, 190–192.
  13. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 103–108, 122, 192–200.
  14. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 138–139, 207–208.
  15. ↑ Harrisse, Henry. The Diplomatic History of America: Its first chapter 1452–1493–1494. London, Stevens, 1897, 207–208.
  16. ↑ Blair, Emma Helen. The Philippine Islands, 1493–1803, Part 2
  17. ↑ Blair, Emma Helen. The Philippine Islands, 1493–1803, part 3
  18. ↑ Stanley, Henry. The first voyage round the world, by Magellan London, Hakluyt, 1874, 71
  19. ↑ Cortesao, Armando. Antonio Pereira and his map of circa 1545 – Geographical Review, 29/1939, 224.
  20. ↑ 100 Maps / ed. John Clark. New York, Sterling, 2005, 115.
  21. ↑ Andaya, Leonard Y. The world of Maluku: Eastern Indonesia in the early modern period. Honolulu, University of Hawaii Press, 1993, 1–3.
  22. ↑ Corn, Charles. The Scents of Eden. New York, Kodansha, 1998, XXIV.
  23. ↑ Andaya, Leonard Y. The world of Maluku: Eastern Indonesia in the early modern period. Honolulu, University of Hawaii Press, 1993, 117.
  24. ↑ Miller, James Rodger. Skyscrapers hide the heavens: a history of Indian-white relations in Canada University of Toronto Press, 1991, 20.
  25. ↑ Wilson, Robert E. National Interests And Claims In The Antarctic University of Calgary (vaadatud 05.04.2015)
  26. ↑ Laver, Roberto. The Falklands/Malvinas case Springer, 2001, 67–69.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tordesillase_leping&oldid=6631652"