Vikipeedia

Tool

istumiseks mõeldud mööbliese
 See artikkel räägib mööbliesemest; ansambli kohta vaata artiklit Tool (ansambel)

Tool on ühele inimesele istumiseks mõeldud mööbliese, millel on jalad ja seljatugi (leen).

Tool neoliitikumi perioodist 4750–4700 a. eKr. Leitud Rumeeniast

Ajalugu

muuda

Tooli on kasutatud juba iidsetest aegadest, kuigi sajandeid oli see pigem riigivõimu ja väärikuse sümbol kui argimööbel. Tool ehk ing k chair tähistab endiselt võimu Ühendkuningriigi ja Kanada alamkojas ning paljudes muudes kohtades. Kooskõlas ajaloolise tähendusega "tool" kui võimu sümboliga, on komisjonidel, nõukogudel ja akadeemilistel osakondadel inglise keeles kasutusel juhataja ehk chairman või lihtsalt chair, Eestis on endiselt kasutusel näiteks õppetool, paavstiinstitutsiooni üks sünonüüme on Püha Tool.[1][2][3][4]

Toolid hakkasid laiemalt levima 16. sajandil, enne seda istusid inimesed kirstudel, pinkidel ja järidel.[5]

Toolid olid Egiptuses kasutusel vähemalt 3100 aastat enne Kristust. Need olid valmistatud nikerdatud puidust, iste kaetud riide või nahaga ning olid tunduvalt madalamad tänapäevastest toolidest.[6] Mida kõrgema staatusega isik oli, seda kõrgem ja uhkem oli talle pakutav tool. Valitsemisprotseduuridel istus vaarao troonil, sageli oli tema jalge ees väike pink.[6] Tavalisel Egiptuse perel reeglina toole polnud ja kui oli, siis istus sellel majaperemees.[6]

Varaseimad kujutised toolidest Hiinas pärinevad 6. sajandi budistlikelt seinamaalingutelt, kuid tol perioodil polnud toolide kasutamine kuigi tavaline, see komme levis Hiinas 12. sajandil. Erinevalt Koreast ja Jaapanist pole Hiinas enam tavaks põrandal istuda.[7]

Euroopas jõudis tool renessanssi perioodil aadlike kodudest lihtrahva sekka, kui neil selleks piisavalt raha oli. Üsna samal perioodil hakkas tool iga paari aasta järel järgima vastava perioodi stiile.[8]

Materjalid

muuda

Toole saab valmistada puidust, metallist ja muudest tugevatest materjalidest, näiteks kivist ja akrüülist. Mõnikord kasutatakse ühe tooli valmistamiseks mitut materjali.[viide?]

Tool Eestis

muuda
 
Pink, punutud põhjaga madal ja kõrged toolid ning kiiktool Eesti vabaõhumuuseumis
 
Kihnu tooli seljatugi, 20. sajandi algus (ERM, 2023). Seljatoepostidel on näha reljeefne taimornament
 
Läbilõigatud ornamendiga Ruhnu tool 20. sajandi algusest (ERM, 2023)

13. sajandil jõudsid Eestisse aadlikud, feodaalne linna- ja mõisakultuur, seetõttu on ka siinne mööbel kolonistide päritolumaa nägu. See muutus vastavalt Euroopas levinud moevooludele, mis jõudsid Eestisse mõningase hilinemisega. Alates 17. sajandist hakkas mööbel muutuma järjest olulisemaks mõisate ja jõukamate linnakodanike majade interjööris. Kuna nõudlus mööbli järele kasvas, tulid kasutusele uued tööriistad ja töövõtted: saag, treimine, vineerimine. Eesti talumööbel oli eelnevalt lihtne, praktiline ja väheste kaunistustega – peamiselt puulõike ja põletustehnikas. Põhilisteks mööbliesemeteks olid kirstud, lihtsad lauad ja pingid. Lihtsamat mööblit valmistati talus ise, keerukamaid esemeid valmistasid kohalikud puusepad, seetõttu oli mööbel piirkonniti erinev.[9] 19. sajandi keskpaigas toimusid talutoa sisustuses suured muutused seoses pärisorjuse kaotamise ja tööstuse arenguga, mis andsid talurahvale liikumisvabaduse ja võimaluse osta talusid päriseks või soetada linnamaja. Rehielamutele hakati ehitama korstnaid, tubadele tehti põrandad ja seetõttu tekkis ruum, mida sisustada. Kirstud asendati kummutite ja kappidega, pinkide kõrvale tekkisid toolid. Eestlaste jaoks uhkemat ja uut mööblit hakati kaunistama linna- ja mõisamööbli eeskujul. Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutusid kohalikud eripärad, talupojamööbel hakkas üha enam sarnanema linna- ja mõisamööbliga.[9]Kui 1877. aastal loodi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsiaselts A. M. Luther, hakkas see mööblitööstust üldisemalt ja ka toolide kujundamist mõjutama, talutoolidel asendati punutud põhjad sageli vineerpõhjadega[10] ning vabrikutoolid jõudsid eestlaste majapidamistesse.

 
Käina toolid, 19. sajandi I pool, Hiiumaa. ERM-i kogu

Talutool

muuda

Sarnaselt mujal ilmas valitsenud trendidele polnud ka talus tool esialgu tavaline tarbeese, see telliti esmajoones pidulikeks sündmusteks. Maailmas valitsenud stiilid jõudsid lõpuks talumööblisse, kohalikud meistrid kohandasid ja lihtsustasid ideid ning kombineerisid tehnilisi võtteid. Talutoolide stiilides on nähtavad mujal Euroopaski levinud stiilid: inglise rokokoo, biidermeier, klassitsism, Windsori toole, Sussexi toole. Üks levinumaid oli biidermeieri stiil.[10] Vormidena kombineeriti üldlevinud konstruktsioone looduslike vormidega, leidus nii redelseljatoega toole ja pinktoole, aga ka kõverast männijuurikast või jämedast oksaharust vormitud istmeid.[11] Algselt olid toolid üsna madalad, neid ei kasutatud arvatavasti laua ääres istumiseks, seal olid kasutusel endiselt pingid. Madalal toolil istudes oli hea majapidamistöid teha, samuti oli see allpool rehielamu suitsupiiri.[12][10]

Toolil oli talupoja elamises suurem tähendus kui tavalisel tarbeesemel, see oli konstruktsiooni mitmekesisuse ja kaunistuste poolest kõige eripärasem ese.[13] Mõned on lihtsad istmed, mille valmistas talumees kolde ees istumiseks, aga oli ka keerukamaid toole, mis telliti koduküla tislermeistrilt. Samuti oli selliseid, mis valmistati perekonna tähtpäevadeks, näiteks pruudile pulmakingiks või tütrele kaasavaraks.

Talutoolide konstruktsiooniks kasutati kohalikke puiduliike: kaske, saart, harvem okaspuud. Taimsest nöörist mustriliste toolipõhjade punumine on nüüdseks unustatud pärimus, kuna 20. sajandi esimesel poolel vahetasid kõva põhjaga laud- või vineeristmed traditsioonilise punutud põhja tasapisi välja.

Punutud põhja materjal sõltus palju sellest, mida saada oli, kõige enam oli selleks taimsest materjalist keerutatud ühe- või kahekordne nöör, sageli oli selleks õlenöör, aga levinud oli ka järvekõrkjas ehk kaisel, hundinui, samuti vits, niin ja juur.[10] Muhus valmistati näiteks keeruka mustriga lõhestatud ja kooritud vitstest punutud põhjasid. Osa neist olid ühevärvilised, osa kahevärvilised.[14]

Sel perioodil, mil mööblit valmistati enda tarbeks ja kohapeal, kujunesid välja ka mitmed kohalikud eripärad ehk koolkonnad, näiteks eristuvad teistest Muhu ja Kihnu toolid ning rannarootslaste toolid Pakril ja Ruhnus. Tööriistadeks olid valdavalt kirves, liimeister ja oherdi.[15] Talutoolid jagunevad laias laastus kaheks: on ühes tükis seljatoed ehk leenid, mis moodustavad eraldi osa, mis kinnitati toolipõhja külge (nt pinktoolid); teises rühmas on raamikujulised seljatoed (nt Kihnu tool).[10]

 
Algelised toolid ERM-i kogus, eesplaanil ühes tükis põhja ja madala seljatoega iste Häädemeeste kihelkonnast, Tahkuranna vald, Rannametsa küla (19. sajandi teine pool)

Tooli kaunistamisel keskendutigi valdavalt selle seljatoele, rakendati erinevaid viise ja tehnikaid: pintlõiked, profiil- või läbilõigatud ornamendid. Kuna ülemine leeni laud oli reeglina laiem, keskenduti kaunistamisel ka peamiselt sellele.[10] Kaunistamisel olid kasutusel ennekõike geomeetrilistele ornamentidele, aga oli ka taimornamente, loomade ja lindude kujutisi, merendusega seotud vorme, samuti initsiaale, tähtpäevi jne.

Toolid olid tavaliselt värvimata, värvimustreid kasutati valdavalt põhjade punumisel. 20. sajandi vahetusel hakati toole värvima enamasti ookerkollaste ja punakaspruunide toonidega.[10]

Treitud toole tegid peamiselt vokimeistrid. Kiiktoolid levisid valdavalt saartel ja põhjarannikul.[10]

Algelised istmed

muuda
 
Looduslikku vormi järgiv pulmatool ligikaudu 1760. aastast. Valmistaja Jüri Kriisk. Jõhvi, Mäetaguse, Ratva küla. Tool on ERM-i kogus

Algsed istmed olid valdavalt kolmejalgsed, sest need seisid konarlikul muld-, savi- või kivipõrandal kindlamalt kui neljajalgsed. Valmistati need ühest puust (oksad toimisid jalgadena) või uuristati oherdiga jämedakoelisse plangutükki augud ja vesteti jalad alla.[10] Need olid üsna madalad, reeglina 30–35 cm põrandast, mis ühelt poolt tagas rehetares suitsupiirist allapoole jäämise, teisalt aga lihtsustas järil istudes (tavaliste tubaste) tööde tegemisi. Istuja mõningase toestamise jaoks tahuti istmelaud ise nõgusaks või tehti monoliitsest puidust koos istmega ka seljatugi. Seljatoeks kasutati ära ka puidu enda loomulikku kõverust, selle oksi, või painutati puitu vastavalt vajadusele. 19. sajandi alguses hakkasid eestlaste eluruumidesse jõudma keerulisema konstruktsiooniga toolid.[10]

Pakri tool

muuda
 
Peremärgi ja aastanumbriga Pakri tool 1874. aastast

Pakri toolid olid väikesed, kerged ja madalad. Enne 1940. aastaid elas saartel omanäoline rannarootsi kogukond, kes saarelt Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamise tõttu lahkuma sunniti. Pakri toonaste elanike seas levinud arhailist toolitüüpi iseloomustab trapetsikujuline seljatugi, toekad jalad ning madal, punutud põhjaga iste. Tooli korjulauad olid sageli lihtsalt, aga maitsekalt kaunistatud: valdavalt ažuursete lõikemotiividega, sageli balustraadi, südame- ja ristimotiividega, lisaks peremärgid. Vahel on kirjas ka toolitegija nimi ja valmistamisaasta. Madalad Pakri toolid polnud mõeldud söögilaua taga istumiseks. Meenutustes on märgitud, et “toolid olid väga mugavad: piisavalt kõrged, et istudes küünarnukid põlvedele toetada. Pealegi sobilikud neile, kelle ülesandeks oli toas või väliköögis tuld valvata”.[14]

Muhu tool

muuda
 
Muhu tool Lõetsa külast 1899. aastal, valmistaja Villem Tammeniit

Ühed huvitavamad näited eesti talurahva mööblist pärinevad Muhu saarelt, kus mööbel valmistati suurelt osalt koduse käsitööna, näha on nii traditsioonilised kaunistusvõtted kui ka valmistaja individuaalne maitse[16]. Eriti rohkesti on näha mitmekesisust just toolidel.[17] Muhu toolid on nikerdatud ornamentidega, põhjad punutud õlest või kaislast.[18][19][20] Muhu toolid olid talutoolidest ühed kõrgema kunstilise tasemega, selles piirkonnas tegutsesid parimad toolimeistrid (nt Jaan Rooleht, Andrei Tustit jt).[10]

Kihnu tool

muuda
 
Kihnu tool, Rootsiküla, arvatavasti valmistatud 1883

Kihnu toolidel on paks lõhestatud lauast põhi, süvistatud istmikujälg, all on tappkinnitusega kolm jalga, seljatoe postidel võib olla lõigatud ornament, mis sageli värvitud punaseks, siniseks või rohekaks. Mõnel toolil võib ka peremärk olla.[12] Massiivsel põhjal on kitsas seljatugi, mis on samas siiski valdavalt raamikujuline.[10] Sarnaneb Lõuna-Eesti pinktooliga. Kuna Kihnu tooli leen kinnitus põhja külge, mitte polnud seotud jalgadega, sai neid toole teha nii kolme kui nelja jalaga.[10]

Ruhnu tool

muuda
 
Ruhnu tool, valmistaja arvatavasti Friedrich Pass ligi 1870. aastal
 
Läti tool, valmistaja Villem Õispuu Neeruti külas, Otepääl, ca 1920

Ruhnu tool on Skandinaavia mõjudega. See on väike ja madal, redelja seljatoega, korjulauad nikerdustega.

Saaremaa kuurorttool

muuda
 
Saaremaa kuurorttooli stiilis valmistatud lapse potitool

Neid Windsori tooli sarnaseid painutatud korjupuu ja treitud balustritega toole hakati Saaremaal Kärla kihelkonnas 19. sajandi lõpul kuurortide kohvikutesse ja parkidesse valmistama. Kärla külas valmistasid talumehed neid talvel, üks meister tegi ligi 200 tooli talve jooksul.[12]

Läti tool

muuda

Suuresti treitud osadest koosnevat ning algselt kõrkja-, hiljem vineerpõhjaga tooli nimetatakse Läti tooliks. Lätis valmistatud punutud põhja ja pulkadest korjuga Läti toolid levisid 19. sajandi viimasel veerandil Lõuna-Eestis.[21] Algul veeti seda tüüpi toole Lätist sisse, hiljem hakkasid Avinurme meistrid sama tüüpi toole valmistama.[22][23] Lõuna- ja Kesk-Eesti olude hea tundja A. W. Hupel on kirjutanud, et eesti talupoeg seal 18. sajandi lõpul veel toole ei kasutanud. Ants Viires nimetab Läti toolide konkurentsi põhjuseks, miks pikka aega Avinurmes toole vähe toodeti.[24]

Pulmatool

muuda

Pulmades kasutati tooli pulmarituaali osana pruudi tanutamise ajal.[14]

21. sajand

muuda
 
Luterma virnastatavad toolid, mis pälvisid peaauhinna Pariisi maailmanäitusel 1900. aastal

Eesti 1920.–1930. aastate mööbliturg oli kirju. Kvaliteetset mööblit tootsid kaks suurt mööblivabrikut: Luterma ja Massoprodukt. Enamasti telliti uut kodu rajades mööbel kindlasse tuppa kellegi juurest, nii nagu ülikond lasti õmmelda rätsepal. Suurtööstuste kõrval tegutses mööbliturul sadu väikseid töökodasid, kus valmistati peamiselt tellimusmööblit. Mõnel neist oli ka oma kauplus.[25]

Lutheri toolid

muuda
 
Luterma haru Isokoni painutatud vineerist tugitool, disainer Marcel Breuer, London, 1935 (Museum für Angewandte Kunst Köln)

Christian Wilhelm Luther (1774–1841) õppis Ameerikas puidutehnoloogiat ning tõi sealt kaasa vineerist painutatud põhjaga tooli mudeli, mida hakati Lutheri vabrikus massiliselt tootma. Carl Wilhelm Luther (1859–1903) sai tehnilise hariduse ja ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest suundadest. Tänu uute mehhaniseeritud puidutöövõtete arendamisele nende perefirmas 1880. aastate keskpaigas toimus murranguliste uuenduste juurutamisele vineeri tootmise tehnoloogias. Ning ettevõttest kujunes 19. sajandi lõpul Eesti suurim mööblitootja.[9] See oli ka rahvusvaheliselt edukas, Luteri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhjad[26], ostsid tollased mööbli suurtootjad nagu Thonet jt.[27][28][29][30] Tänu materjali odavusele ja heale kättesaadavusele tarvitati palju kohalikke puidukiike. Heledat puitu peitsiti või see aaderdati mahagoni- või pähklipuidu sarnaseks. Viimistluses kasutati šellaklakki, šellakpoleeri ja vahatamist.[9]

Tallinna vineeri- ja mööblivabrik

muuda

Lutheri vabrik natsionaliseeriti 1940. aastal, 1945. aastal nimetati ettevõte Tallinna vineeri- ja mööblivabrikuks ning 1968. aastal Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadiks (TVMK). 1993. aastal TVMK erastati, see vahetas mitu korda nime ja omanikke, kuni viimane neist hävitas tootmise Tallinnas, viis selle Kohilasse.[26] 1945. aastal likvideeriti vabrikus seni olnud kartongivabrik ning asutati selle asemele Toolivabrik, kus toodeti siiski ka muud mööblit, samas valmis näiteks 1945. aasta esimeses kvartalis 4900 tooli ja 120 tugitooli, 1959. aastal valmistati eri liiki toole kokku 213 000. 1963. aastal laiendati valikut, senise paari-kolme toolimudeli asemel hakati tootma kümmet. 1975. aastal toodeti 333 655 tooli. Samal perioodil eksporditi toole Saksamaale, Norrasse, Rootsi, Austriasse, Iirimaale ja USA-sse.[30]

Vikeri tehas

muuda
 
Toolid Tartu Ülikooli peahoone aulas

1930. aastail tõusis Eestis esile rahvuslikkuse teema, tunti uhkust Eesti algupärase kultuuri üle. Frankonia tehase disainer Jaan Siirak kutsus üles tegelema originaalloominguga, kritiseeris ajale jalgu jäänud kohmakat mööblit, mis oli valmistatud välismaiste kataloogide eeskujul. Siiraku arvates pidi mööbel võtma materjalilt ja kujult seesuguse vormi, mis rahuldaks ka jõukama tarbija maitset.1937. aasta septembris esitati Frankonia juhatusele ettepanek Siirakuga koostöö lõpetamiseks. Tema nägemus modernsest mööblist oli arvatavasti sedavõrd oma ajast eest, et Frankonia polnud selleks valmis. Paar kuud hiljem asutas Siirak koos partneritega Vikeri tehase, kus hakati valmistama asutustele funktsionalistlikku torumööblit ning jõukatele väiketellijatele rahvuslikus laadis modernistlikku mööblit (nt Tartu Ülikooli Silmakliiniku toolid)[31].[32][25] Siirak pakkus oma versioone Bauhausiga seotud autorite disainitud torumööblile.[25] Funktsionalistlikke istmeid kasutati valdavalt avalikes asutustes.

Artell Standard

muuda

Artell alustas tegevust 1944. aastal, esimesed tooted olid kontoritoolid ja -lauad. Hiljem liitusid sellega teised artellid ja vabrikud ning 1956. aastal nimetati see ümber Mööbli Eksperimentaalvabrikuks, hiljem Tallinna Teaduslik Mööblitootmiskoondis Standard. Sellest sai Eestis masstoodetava mööbli kujunduskeskus, ligi 90% riigis toodetavast mööblist projekteeriti selles ettevõttes.[33]

Galerii

muuda
  •  
    Pinktool 1865. aastast, Kanepi, Kooraste
  •  
    Pakri tool 1876. aastast
  •  
    Klassitsistlikud talutoolid 19. sajandist. ERM-i kogu
  •  
    Biidermeieri mõjudega talutoolid 19. sajandist. ERM-i kogu
  •  
    Rokokoo stiilis, tööriistasahtliga tool. ERM-i kogu
  •  
    Restaureeritava rokokoo stiilis pähklipuust tooli detail
  •  
    Biidermeieri stiilis tooli restaureerimine
  •  
    Kuninganna Anne'i stiilis tooli väiksemate koopiate valmistamine
  •  
    Teatritoolid ERM-i ees 2017. aastal
  •  
    Barokkstiilis toolid Peeter I majamuuseumis
  •  
    Ratastega lapsetool Eesti vabaõhumuuseumis
  •  
    Algelised istmed pakk ja pink pliidi juures Eesti Vabaõhumuuseumis

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ "Architecture of the Palace". www.parliament.uk. Vaadatud 13. mail 2012.
  2. ↑ "Speaker's Chairs". The House of Commons. Vaadatud 13. mail 2012.
  3. ↑ "Professor". The Free Dictionary By Farlex. Vaadatud 13. mail 2012.
  4. ↑ "What is an "Endowed Chair?"". The University of Utah. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2012. Vaadatud 13. mail 2012.
  5. ↑ Cregan-Reid, Vybarr (26. oktoober 2018). "Anthropocene: why the chair should be the symbol for our sedentary age". The Conversation. Vaadatud 9. novembril 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Furniture". Ancient Egyptian Furniture. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2008. Vaadatud 13. mail 2012.
  7. ↑ Kieschnick, John. The Impact of Buddhism on Chinese Material Culture, Princeton University Press, 2003, pp. 222–248.
  8. ↑ "From Benches to Barstools: A History of Chairs, Posture, and Society". Random History. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuli 2012. Vaadatud 13. mail 2012.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 "Mööbel I. Ajalugu ja hooldus | Muinsuskaitseamet". www.muinsuskaitseamet.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2021. Vaadatud 27. novembril 2023.
  10. ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 Tihase, Karl (1974). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Kunst. Lk 204–215.
  11. ↑ "Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool". www.erm.ee. 8. detsember 2022. Vaadatud 27. novembril 2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 ERR (23. veebruar 2023). "Kuraator: eesti talutool on naiivne, leidlik ja maagiline". ERR. Vaadatud 29. novembril 2023.
  13. ↑ "Virumaa Teataja 8 aprill 2023 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 "Talutool – Eesti taluelamu kõige põnevam ese. ‹ Ajaleht KesKus koduleht". kes-kus.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2023. Vaadatud 29. novembril 2023.
  15. ↑ "100 unikaalset talutooli on jõudnud näitusele". www.erm.ee. 23. veebruar 2023. Vaadatud 27. novembril 2023.
  16. ↑ "Virumaa Teataja 31 juuli 2009 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  17. ↑ Muhu toole.
  18. ↑ "Virumaa Teataja 8 aprill 2023 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  19. ↑ "Keskus 9 veebruar 2023 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  20. ↑ "Pärnu Kommunist : EKP Pärnu Linnakomitee, EKP Pärnu Rajoonikomitee, Pärnu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Pärnu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja 22 aprill 1967 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  21. ↑ "Kommunist : EKP Valga Rajoonikomitee ja Valga Rajooni RSN häälekandja : ilmub alates 6. nov. 1944. a. 15 veebruar 1979 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  22. ↑ "Sakala 6 juuli 2021 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 3. detsembril 2023.
  23. ↑ Viires, Ants (2006). Eesti rahvapärane puutööndus. Ilo. Lk 235.
  24. ↑ Viires, Ants (2006). Eesti rahvapärane puutööndus. Ilo. Lk 241.
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 Vojdani, Maris (2022). "Jaan Siiraku tugitooli konserveerimine" (PDF). Vaadatud 09.12.2023.
  26. ↑ 26,0 26,1 OKIA. "Eesti vineerilegend tegi ilma". Sirp. Vaadatud 7. detsembril 2023.
  27. ↑ "Kirstumüüjaist suurärimeesteks | Muinsuskaitseamet". www.muinsuskaitseamet.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2023. Vaadatud 7. detsembril 2023.
  28. ↑ "Lutheri vineerpõhjaga toolid tegid ilma ülemöödunud sajandi vahetusel". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 7. detsembril 2023.
  29. ↑ "Lutheri vabrik kui Eesti mööblitööstuse teerajaja". Äripäev. Vaadatud 8. detsembril 2023.
  30. ↑ 30,0 30,1 "Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat 1877-1977 : [ülevaade tegevusest] | Digar". www.digar.ee (inglise). Vaadatud 8. detsembril 2023.
  31. ↑ OKIA. "Eesti tooli sada aastat". Sirp. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  32. ↑ "Kai Lobjakas: Sissejuhatus Eesti disaini". Tuglas-Seura. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  33. ↑ "Mööbel, mille keskel on üles kasvanud mitu põlvkonda". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 8. detsembril 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tool&oldid=6837605"