Põletuskiri

Põletuskiri on eesti etnograafias puuesemeile tulise raudora või kindlat motiivi kujutava kirjarauaga sissepõletatud ornament.[1]

Põletuskirjadega kaunistati eriti 19. sajandil õllekanne, veimevakku, riidekirste jms. Kaunistused põletati esemetele põhiliselt kirjaraua või -templiga. Seda teostati üksikute väikeste elementide abil: ring(null), joon, täpp, kurvijoon(ussijoon), punktiirjoon, kõverik, tärn, kaar(kuusirp), härjasilm, nurk, rist, ärtu, risti, kaldrist, romb, veskitiivad, neljaleheline õis, tüüriratas, siksak, väädid jms. Mõned üksikmotiivid (nagu ring ja täpp) olid eriti laia levikuga. Osa motiividest oli piirkondliku levikuga: kapsaraua kujund oli levinud Eesti loodeosas, romb ehk sõelapõhjakiri Läänemaal jne.[2]

Ornamentika teostuseks valitud elemendid kujundas iga meister ise vastavalt oskustele.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri