Taani kirjandus
Taani kirjandus on taani keeles kirjutatud ilukirjandus. Laiemas tähenduses hõlmab see igasuguse taanlaste poolt ja Taanis kirjutatud kirjanduse.
Taani kirjanduse ajalugu ulatub tagasi ruunikivideni (näiteks Jellingi kivid), kuid algab tõsiselt keskajast. Tuntumate taani kirjanike seas on Saxo Grammaticus (ladina keeles kirjutanud kroonik), Søren Kierkegaard, Hans Christian Andersen ja Karen Blixen.
Osa taani kirjanikke kuulub ka norra kirjanduse klassikasse, neist on tuntuim Ludvig Holberg.
Taani kirjandus sai alguse 12. ja 13. sajandist tuntud muistendite ja muinasjuttude üleskirjutamisest. Osa taani kirjanduse algusest on seetõttu ka islandi saagad ja Snorre Sturlasson, sest Põhjala kultuuripärand ja jutustamiskunst oli sel ajal ühesugune.
Suuline kirjandus muuda
Pikemalt artiklis Taani rahvaluule
Metallehetel ja muudel esemetel olevate piltide järgi otsustades oli skandinaavia mütoloogia 5. sajandiks välja kujunenud. See on skandinaavia ühisaines, mis pandi esimest korda kirja Islandil 13. sajandi alguses ja Taanis (sageli väga moonutatuna) aastatel 1190–1210 Saxo Grammaticuse poolt. See on taani ja norra kultuuri alus.
Taani keskaegseid ballaade on teada umbes 500. Need on põhiliselt jutustavad luuleteosed, mida anti edasi suuliselt. Nende vanuse üle vaieldakse, kuid enamasti paigutatakse nad 13. sajandisse kuni 15. sajandi lõppu. Neil on rüütliromaani või muinasjutu sisu, ent on ka väga burleskseid laule. Neil on sageli märkimisväärne kirjanduslik väärtus. Keskaja kirjalikes allikates neid ei mainita, kuid juba 16. sajandil hakkasid aadlidaamid neid suulisi ballaade kirja panema; sellepärast on neil ühtlustatud kuju. Vaimulik ja ajaloolane Anders Sørensen Vedel andis 1591 välja nende ballaadide kogumiku "Hundredvisebog", mis oli esimene Euroopa rahvaluulekogumik. Aastast 1657 pärineb Mette Gøye kogumik "Tragica". Aastal 1695 andis vaimulik ja keeleteadlane Peder Syv välja Vedeli ballaadikogumiku uusväljaande "Kjempevisebog", kuhu ta lisas sada ballaadi. Raamat sai Taanis, Norras ja Fääri saartel väga populaarseks. Taani ballaade tõlkis Johann Gottfried von Herder oma rahvalaulude kogumikku (1778–1779), millest Johann Wolfgang Goethe leidis inspiratsiooni oma tuntud luuletusele "Der Erlkönig" ("Haldjakuningas", 1782).
Romantikud taasavastasid rahvalaulud, ning need avaldasid 19. sajandi taani luulekeelele suurt mõju. Ilmus nende jäljendusi ja ümberluulendusi.
Keskaeg muuda
Varaseimad säilinud tekstid Taanist on ruunides raidkirjad mälestuskividel ja teistel objektidel. Osa neist koosneb algriimis lühikestest luuletustest. Tavaliselt on need teated mõne sõjapealiku surmast ja ruunide kirjapanijast, mõnikord on seal ka loitse. Rahvusaare on Jellingi kivid 10. sajandist. Suurel Jellingi kivil on Kristuse figuur, paganlikud ornamendid ja Harald Sinihamba deklaratsioon, et ta on alistanud kogu Taani ning pööranud taanid ristiusku. Aastatel 1639 ja 1734 leiti kuldsarved. Suuremal sarvel on ornamendid ja ruunikirjad. Adam Oehlenschläger kirjutas pärast kuldsarvede varastamist 1802 luuletuse "Guldhornene", millest sai kirjanduslik müüt ja taanlaste kohustusliku hariduse osa.
Kristluse vastuvõtmine 10. sajandil viis Taani kokkupuutesse Euroopa kirjakultuuriga, sealhulgas ladina kirja ja ladina keelega, kuid alles 12. sajandi lõpus andis see tulemuseks Absaloni krooniku Saxo Grammaticuse auahne ladinakeelse ajalooteose "Gesta Danorum" (Taanlaste teod), mis räägib Taani ajaloost vanimatest muistenditest kuni kaasajani (13. sajandi algus). Saxot loetakse esimeseks suureks taani kirjanikuks. See on kaasajale orienteeritud poliitiline jutustus, kuid oma ulatuslike legendaarsete jutustustega esimestest Taani kuningatest on ta suurelt jaolt muinasjutulaadne ja põnevate lugudega. Autor pühendas teose Anders Sunesenile. Renessansiajal (1514) trükiti raamat esimest korda Pariisis ning edaspidi aitas see luua taanlaste identiteeti. Saxo teos oli allikaks legendile, mille põhjal William Shakespeare kirjutas näidendi "Hamlet". Saxo tekst on tähtis algallikas, kuid ka skandinaavia müütide ja legendide kohta, kuid ka elav jutustus Taani ajaloost kuni autori kaasajani. Kuigi Saxo oletatavasti kuulus kirikusse, on tema teos ilmaliku iseloomuga. Taani keelde tõlkis selle esimest korda 1570–1575 Anders Sørensen Vedel.
Lundi peapiiskop Anders Sunesen, Absaloni järglane, koostas ladinakeelse heksameetris teoloogilise poeemi "Hexaëmeron" (Kuuspäevak), mis koosneb 8040 värsist. See on kirja pandud kas 1200. aasta paiku või alates 1223. aastast enne autori surma 1228. See räägib loomisloost ja tõlgendab loodut teoloogilis-allegooriliselt. See teravmeelne ja väga õpetatud teos esitab keskaegse katoliikliku maailmavaate põhituuma. Teos trükiti alles 1892 ja selle luuletõlge taani keelde ilmus 1985.
Keskaegsest taanikeelsest kirjasõnast on keelemälestistena ja kultuuriloo allikatena märkimisväärsed kohalikud seadustikud "Jyske Lov" (1241), Sjællandske Lov, Skånske Lov).
Reformatsioon muuda
16. sajand tõi Taani Martin Lutheri reformatsiooni ja uue ajajärgu taani kirjanduses. Tolle aja olulised kirjanikud olid humanist Christiern Pedersen, kes tõlkis Uue Testamendi taani keelde, ja humanist Poul Helgesen, kes reformatsiooni ägedalt vastustas. Viimaselt pärineb ladinakeelne käsikiri "Skibbykrøniken", ajalooteos, milles ta käsitles oma kaasaega väga poleemiliselt.
16. sajandist pärinevad ka teaduslikud teosed, mille tuntumad autorid on ajaloolane Anders Sørensen Vedel, rahvusvaheliselt tuntud spekulatiivne arstiteadlane Petrus Severinus ehk Peder Sørensen ning kuulus astronoom Tycho Brahe.
Luteri kiriku standardlauluraamat pärineb Hans Thomesenilt (1569). Enamikul sealsetel lauludel oli saksa eeskuju. Esimene algupärane kirikulaulude autor oli Hans Christensen Sthen, kelle palveraamat "En liden Vandrebog" (umbes 1590) sisaldab hulga algupäraseid laule lihtsate rahvalaulupäraste viisidega. Paljusid neist lauldakse tänapäevalgi. Temalt pärineb ka vaimulik luuleteos "Lyckens Hiul", mis on maise elu suhtes optimistlikult häälestatud. 16. sajandil kirjutati esimesed näidendid Taanis. Nende seas olid Hieronymus Justesen Ranchi teosed "Kong Salomons hylding" (1584), "Samsons fængsel" (1599), "Karrig Niding" (1633) ja "Fuglevisen" (1876).[1][2]
Absoluutse monarhia vastane Ditlev Ahlefeldt pani umbes 1680 kirja oma "Memuaarid". Christian IV tütar Leonora Christina, kes oli abielus Corfitz Ulfeldtiga ning oli 22 aastat Blåtårnis vangis, oli absoluutse monarhiaga otseses konfliktis. Temalt pärineb "Jammers Minde", mida ta alustas 1673–1674 ning mis anti välja alles 1869.
17. sajandil tekkis taas huvi Skandinaavia vanema aja vastu, mille üks algatajaid oli Ole Worm.
Kuigi renessansiajal võeti kasutusele trükikunst, jätkus nii ladina- kui ka taanikeelsete käsikirjaliste raamatute valmistamine 18. sajandini.
Barokk muuda
Barokile oli iseloomulik range reeglistamine. Alles 17. sajandil, kui sai alguse absoluutne monarhia ning kirjandust hakati teadlikult kultiveerima, normeeriti taani kirjakeel. Samuti normeeriti luule. 17. sajandil ilmus rida grammatikaid, meetrikaid ja poeetikaid, millest tähtsaim oli Peder Syvi "Nogle Betenkninger over det cimbriske Sprog" (1663).
Barokk tõi kaasa püüu arendada välja kirjanduslikult saavutusjõuline taani keel (seda püüdu näitlikustab Anders Arrebo "Hexaëmeron" (1661)).
Ilmalik kirjandus sisaldas muu hulgas suurejoonelisi ülistus- ja matuseluuletusi (Thomas Kingo), topograafilisi luuletusi ja karjaseluulet (Anders Bording). Need jäid enamasti trükkimata ja levisid ümberkirjutatuna.
Vaimulik Thomas Kingo oli selle aja suur kirikulaulude luuletaja. Tema esimene raamat oli luulekogu "Seeby-Gaards-koe-klage" (1655), ning alates 1665 andis ta välja luulekogusid ja ühtlasi kirikulaule. Mõned tema kirikulauludest olid kirjutatud ilmalikele viisidele. Kingo lauluraamatu, mille ametlik pealkiri oli "Dend Forordnede Ny Kirke-Psalme-Bog", autoriseeris kuningas 1699 kasutamiseks kõigis Taani-Norra kirikutes. Kingo suurimaks saavutuseks peetakse tema kogu "Aandelige Siunge-Koor" (1674 ja 1681). Norras kirjutasid kirikulaule Dorothe Engelbretsdatter ("Siælens Sang-Offer", 1678) ja Petter Dass. Kõrgbaroki kirikulaule kirjutas Elias Naur, kellelt ilmus ka eepos "Golgatha paa Parnasso" (1689).
Klassitsism ja valgustus muuda
Tõsine taani kirjandus algas valgustusajal rahvusvaheliselt tuntud Ludvig Holbergi komöödiatest, mis on tänini aktuaalsed. Taani kirjandusloolased on Holbergi nimetanud taani kirjanduse isaks. Bergenist pärit Holbergi kirjanduslik looming oli ulatuslik. Ta kirjutas farsse ning valgustuse vaimus ajaloolisi, juriidilisi, geograafilisi, üldarutlevaid ja moraalifilosoofilisi teoseid. Taani näitekunsti traditsioon sai alguse tema 25 komöödiast, mis ta kirjutas võimsas loomingulises puhangus teatrile Lille Grønnegadeteatret (1722–1728) ajal, mil taani lavakunst oli alles uus ja tundmatu. Mitmeid näidendeid, sealhulgas "Mäeküla Jeppet", mängitakse tänini. Holberg oli inspireeritud Molière'ist ja Plautusest, samuti commedia dell'arte'st, mida ta Roomas oli näinud. Kuigi Holberg propageeris valgustuse ideid, oli tema näidendite huumor pigem barokne, isegi renessanslik, mistõttu ta andis väga realistlikke elurõõmsaid elupilte. Temalt pärineb ka koomiline kangelaseepos "Peder Paars" (1719–1720).
Pietistlik kirikulaulude luuletaja H. A. Brorson asetas inimese keskmesse. Temalt pärineb luuleteos "Lissabons ynkelige Undergang", 1756). Ta vastandas maailma muutlikkusele müstilise kogemuse. Kirikulaulude kogus "Troens rare Klenodie" (1739) esitas ta sümboolse pildi hinge uuestisünnist. Postuumselt anti välja tema vaimulike luuletuste kogu "Svanesang" (1765).
Teine tolleaegne väljapaistev luuletaja oli Ambrosius Stub.
1750. aasta paiku tuli valgustus taani kirjandusse suure lainena. Uut kirjandust soosisid 1748 asutatud teater Den Danske Skueplads (Kuninglik Teater), mis jäi 19. sajandi teise pooleni Taani keskseks kultuuriasutuseks, ja 1759 asutatud Selskabet til de skiønne og nyttige Videnskabers Forfremmelse (Kaunite ja Kasulike Teaduste Edendamise Selts). Äratati taas ellu Holbergi testamendiga asutatud Sorø Akademi, millele toetudes sai J. S. Sneedorff prantsusmõjulise valgustusaja proosastiili eestvõitlejaks.
1760ndatel paistis silma maailma suurepärast korraldust ülistav Norra luuletaja Chr. Br. Tullin. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid kirikulaulude luuletaja Birgitte Boye, näidendite ja moraalsete jutustuste ("Moralske Fortællinger") autor Charlotte Dorothea Biehl ning humorist Johan Herman Wessel.
18. sajandi lõpul põimus valgustus läbi sentimentalismiga, mida esindasid Thomas Thaarup ja K. L. Rahbek. Viimase kodu Bakkehuset sai valgustusaja, romantismi ja algava "kuldajastu" piirile kuuluvate vaimuinimeste kohtumispaigaks.
1800. aasta paiku saadeti valgustuse ideede ja Prantsuse revolutsiooni vaimustuse pärast maalt välja kirjanikud Malthe Conrad Bruun ja P. A. Heiberg.
Eelromantism muuda
Johannes Ewaldi loomingus said kokku paljud kirjandusvoolud, kuid eelkõige rõhutas ta oma identiteeti kunstnikuna, kelle isik jääb kunsti varju. Ta kirjeldab seda oma mälestustes "Levnet og Meeninger (1770ndad). Oma luulekeeles püüdis ta tabada ülevat. Näidendites "Adam og Ewa" (1769) ja "Balders Død" (1773/1775) kujutas ta konflikti tunnete ja etteantud korra vahel. Kaasaegsed hindasid kõige rohkem tema näidendit "Fiskerne" (1779), mis ülistab rahva moraalset jõudu.
Valgustusaja ja romantismi vahelisel ajal sai rahvusvaheliselt tuntuks Jens Baggesen. Baggeseni esimesed luulekatsetused olid koomilised värsid Johan Herman Wesseli stiilis. Baggeseni peateos on reisiraamat ja luuletajapihtimus "Labyrinten" (1792–1793), mis on peaaegu varajane psühholoogiline romaan. Kolmandiku loomingust kirjutas Baggesen saksa keeles. Tema suurt eepilist luuleteost, heksameetris idülli "Parthenaïs oder die Alpenreise" (1802–1803) on palju tõlgitud, kuid taani keeles ilmus see alles 1965.
Romantism ja kuldajastu muuda
Romantism lõi Taanis läbi 19. sajandi algusaastatel ning selle erikuju kujundas Taani lüüasaamine Napoleoni sõdades. Taani kirjandus võttis kiiresti omaks saksa romantismi ideed ja ainestiku. Taani luuletaja Schack Staffeldt tõi kaasa inspiratsiooni 1790ndatel Saksamaal viibimisest, ning loodusuurija ja -filosoof Henrik Steffens tuli 1802 pikalt reisilt Kopenhaagenisse ning levitas sõnumit loengutes Elers Kollegiumis ja jutuajamistes Adam Oehlenschlägeriga, kes selle mõjul kirjanduslikult ärkas ning kellest sai varajase taani romantismi peategelane. Teda järgisid N. F. S. Grundtvig ja Carsten Hauch. B. S. Ingemann seisis lähemal Staffeldtile ja radikaalsemale saksa romantismile. Algse nägemusliku romantismi juurest liiguti rahvuslike, rahvalike, ajalooliste ja ühiskonnakriitiliste luuletuste, novellide, kroonikate ja romaanide suunas.
Adam Oehlenschlägeril on kaks peateost: "Digte" (1803, ilmus juba 1802) ja "Poetiske Skrifter I–II" (1805) luuletusega "Aladdin". Tema kõige tuntum luuletus "Guldhornene" pärineb kogust "Digte". Oehlenschlägerit peetakse Taani esimeseks suureks romantiliseks kirjanikuks, ja tema kuulsaim teos on Taani hümn "Der er et yndigt land". Oehlenschläger oi Euroopas ja eriti Saksamaal tuntud.
Oehlenschläger pani aluse nii romantismile kui ka Taani kuldajastule ehk Kopenhaageni koolkonnale. See on periood Taani kunsti- ja kultuurielus, eriti Kopenhaagenis, ajavahemikul umbes 1800–1850. Selle algus on seotud kahe sündmusega: Oehlenschlägers luuletusega "Guldhornene" ning Stavangeris sündinud loodusfilosoofi Henrik Steffensi tagasipöördumisega õppereisilt ja ettekandest selle kohta. Perioodi lõpp paigutatakse tavaliselt umbes aastatesse 1848–1850, mil kõige tähtsamad tegelased olid juba surnud või ei tegutsenud enam. Steffens oli taani romantismi ämmaemand.
Kõige kuulsam taanlane on küllap Hans Christian Andersen, kes hakkas kirjutama romantismiajal ja kes on tuntud oma muinasjuttude järgi. Ta märgib üleminekut romantismilt varajasele realismile. Ta kaotas noorelt isa ning sai hariduse vaestekoolist. Juba 1830. ja 1840. aastatel saavutasid tema romaanid ja muinasjutud paljudes maades läbimurde, algul saksakeelses ja hiljem ingliskeelses tõlkes. 1859. aastal nimetas Louis Gustave Vapereau teda ühes prantsuse biograafilises leksikonis üheks kõige algupärasemaks poeediks 19. sajandi Euroopa kirjanduses. Hoolimata Anderseni muust loomingust mäletatakse teda eelkõige muinasjuttude järgi. Need on tõlgitud sadakonda keelde, sealhulgas "Keisri uued rõivad" (1837), "Inetu pardipoeg" (1843) ja "Tüdruk tuletikkudega" (1848). Hiljem on ta muinasjuttude pärast taandatud idealistlikuks lastekirjanikuks, kuid neil juttudel on kihte, mida kõigis vanustes ei mõisteta ühtemoodi, ja paljud neist polnud üldse lastele mõeldudki (mida Andersen ise jõuliselt rõhutas), nagu teisedki tema teosed, sealhulgas neli autobiograafiat. Andersen on kõigist taani kirjanikest saanud kõige märgilisemaks.
Realism muuda
Steen Steensen Blicher kirjutas realistlikke novelle. Seoses Georg Brandese kirjanduskriitikaga ja "moodsa läbimurdega" said tooniandvateks kirjanikud Henrik Pontoppidan ja Jens Peter Jacobsen. Henrik Pontoppidan sai koos Karl Adolph Gjellerupiga 1917 Nobeli kirjandusauhinna (kaasaegse Taani elu autentsete kirjelduste eest). Pärast Teist maailmasõda sai sama au osaks ühele 20. sajandi tähtsamatest taani kirjanikest Johannes V. Jensenile.
Tuntud taani kirjanike seas on ka Søren Kierkegaard, Gustav Wied, Martin Andersen Nexø, Tom Kristensen, Karen Blixen, Peter Høeg, Herman Bang, Jens Christian Hostrup, Peter Høeg, Ole Lund Kirkegaard, Poul Martin Møller, Klaus Rifbjerg, Hans Scherfig, Johan Herman Wessel ja Christian Winter.
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Bibliograafia: "Taani kirjandus eesti keeles ja eesti kirjandus taani keeles = Dansk litteratur på estisk og estisk litteratur på dansk". Tekstide autorid: Lise Bostrup, Tove Hansen, Anne Möller; bibliograafia koostaja: Maire Liivamets; Taani Kirjandusteabekeskus, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 1992, 32 lk; ISBN 8789686071
- Anne Kalling, "Pilk taani kirjandusse" – Looming 1992, nr 12, lk 1688–1695; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis