Müüt

jutustav pärimus, mis seletab maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust

Müüt (kreeka keeles mythos) on jutustav pärimus, mis seletab pärimusliku kultuuri teadmiste ja kogemuste põhjal kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust.

Francesco Hayezi maal "Demodokose laul saab Odüsseusest võitu" (1813–15) kujutab stseeni Homerose "Odüsseiast", mis on üks varasemaid kirjanduslikke jäädvustusi vanakreeka müütidest.

Müüdid esinevad lugudena, mille tegelasteks on tihti üleloomulikud olendid – jumalad, loom-inimesed, heerosed. Filosoof Tõnu Luik määratleb müüti järgnevalt: "Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega."[1]

Teaduse-eelsel ajastul oli müütide kompleks ehk mütoloogia maailmapildi raamistikuks. Ratsionaalse ja teadusliku maailmapildi valdavaks muutudes kaotasid müüdid senise tähtsuse ja vajusid unustusse või teisenesid muinasjuttudeks, mida jutustaja ega kuulajad tõepärasena ei võtnud.

Ülekantud tähenduses nimetatakse müüdiks laialt levinud olulise tähtsusega uskumust.

Müütide uurimine muuda

Lisaks müütide kompleksile võib nimetada mütoloogiaks ka müütide uurimist või teadusharu, mis müütide uurimisega tegeleb. Laiemad teadusharud, kus müütide uurimisega kokku puututakse, on etnoloogia või etnograafia ja kultuuriantropoloogia.

Müütide uurijad on märkinud, et väga erinevate rahvaste müütides esinevad tihti sarnased arhetüübid nagu esimene inimene, kultuurheeros, surev ja taassündiv jumalus, surnute teejuht, taevaisa, tembutaja (trickster) jt.

Bronisław Malinowski on juhtinud tähelepanu sellele, et müüdid on pärimuse kandjaile "elavaks tõelisuseks, mida usutakse"; nende tähendus on võrreldav sellega, kuidas suhtuvad usklikud Piibli lugudesse. 

Müütide teadusliku uurimise puhul on peamiseks probleemiks see, et uurija maailmapilt erineb uuritavate maailmas-olemise kogemusest ja uuritavast oleluskontekstist põhimõtteliselt; uurija ja uuritava vahel on kultuuriline lõhe. Selle lõhe ületamiseks püütakse rakendada mitmesuguseid hermeneutilisi kaalutlusi, mille eesmärgiks on eelkõige püüe vältida tänapäevase hoiaku, arusaamise ja mõistestiku sissetõlgendamist kultuuridesse ja ajastutesse, milles inimene mõistis end ilma selliste mõisteteta, teistsuguste mõistete abil või üldse mõisteid kui selliseid tundmata.

Kuna täielik lähenemine müüdilise olelusviisi mõistmisele on meie tänapäevasuse tõttu võimatu, püütakse minimeerida tänapäevasuse osakaalu tõlgendustes. Tavaline võte tänapäevasuse vältimiseks on eelarvamuste selge määratlemine uurimise alguses ning nende pidev tematiseerimine uurimise käigus, mille läbi loodetakse distantsist teadlikuna mõistmise horisonti järjekindlalt nihutada rikkalikuma ja terviklikuma mõistmise suunas.

Müüt eesti rahvausundis muuda

Müüti kui jutupärimuse liiki kohtab Eestis võrdlemisi vähe. Valdavalt on ülekaalus muinasjutud ja muistendid. Eestis ei ole ükski rahvajutt nii suure tähendusega. Nii öeldaksegi Eestis liikuvate müütide kohta pigem "kvaasimüüt", mis tähendab müüdiga sarnast pilkavat ja naljatledes asjade teket seletavat jutukest.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Filosoofiast kõnelda", lk 129–130
  2. Mare Kõiva. "Eesti rahvausundi allikad" (PDF). Folklore.ee. Vaadatud 27.10.2017.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda