Pietism (ladina sõnast pietas 'vagadus, jumalakartlikkus') oli saksa protestantismi vabadusliikumine 17.–19. sajandil. Pietism mõjutas ka kalvinismi ja roomakatoliiklust. Pietismi isaks nimetatakse Philipp Jakob Spenerit, kes rajas pietistliku teoloogia alustalad. Pietismi eelkäijaks võib aga lugeda Johann Arndti, kes tegutses umbes 1600. aasta paiku Braunschweigis ja kirjutas neli raamatut täiuslikuks kristlaseks olemisest.

Pietism vastandus luterlikule ortodoksiale, suunates pilgu tulevikku, kui kristluse helgemale ajajärgule. Pietismi peamine eesmärk oli uuenenud inimese loomine. Selle jaoks pidi iga inimene ise intensiivselt kristluse põhitõdedega suhestuma. Seega on pietismile omane individuaalsus, aga ka teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest.

Pietism ja vennastekogudused EestisRedigeeri

Kuigi juba oma eluajal oli Johann Arndt kirjavahetuses pastor Johannes Knopiusega Niguliste kirikust, leidis eestlaste hulgas pietism laiemat kõlapinda 18. sajandil, kui Eesti aladele jõudsid hernhuutlased. Nad tegid aktiivselt misjonitööd, mille läbi sai vennastekogudusliikumisest tõenäoliselt siiani suurim äratusliikumine Eestis.