Samburud
Samburud on rahvas Aafrikas Keenia põhjaosas. Nad on lähedases suguluses lõuna pool elavate maasaidega.[1]
Samburud on valdavalt kuival ja viljatul alal elavad rändkarjakasvatajad, kes elavad väikestes kogukondades ajutiselt püstitatud onnides. Enam-vähem kogu elatis saadakse kariloomadelt.
Samburute eluviis on väga traditsiooniline ja nad austavad oma muistseid tavasid rohkem kui naaberrahvad.
Rahvanimetused muuda
Nimetuse "samburu" päritolu kohta on mitu versiooni. Arvatakse, et see võib pärineda sõnast "samburr", mis tähendab maasai keeles muu hulgas mee ja liha kandmiseks kasutatud nahast kotti.[2] Teise versiooni järgi on nimetus tuletatud sõnast "o-sampurumpuri", mis tähendab liblikat.
Samburud ise kasutavad enda kohta ka nimetusi lokop ja loikop. Et "lo" tähendab omamist ja "nkop" maad, on arvatud, et nimetusega on algselt tähistatud maaomanikke.[1]
Samburute kohta on kasutatud ka nimetusi Burkeneji, Nkutuk, Sambur ja Sampur.[3]
Päritolu muuda
Pärimuse järgi on samburud pärit Niiluse orust, tõenäoliselt praeguse Sudaani alalt, kust nad 15. sajandil või hiljem koos maasaidega praeguse Keenia alale jõudsid. Seejärel nende teed lahknesid, samburud suundusid põhja poole ja maasaid lõunasse. Suurbritannia koloniaalvõim samburute eluolu eriti ei mõjutanud, sest nende maa ei tundunud brittidele ihaldusväärne, pealegi oli nende asuala raskesti ligipääsetav.[4][5]
Asuala ja naabrid muuda
Samburud elavad Keenia põhjaosas, eelkõige Samburu maakonnas, aga ka Isiolo ja Marsabiti maakonnas[3] ning vähesel määral ka mujal. Samburute asuala on aja jooksul märkimisväärselt kahanenud.[6]
Nende elupaigaks on valdavalt kuiv ja tasane savann, põhjaosas poolkõrb ja kõrb. Maastik on kohati autoga läbitamatu.[7] Samburute asuala piirneb põhja pool Turkana järvega. Nende asualale jäävad ka veidi viljakama mullaga mägised alad.
Põhja ja lääne pool on samburute naabriks turkanad, lõuna pool maasaid. Samburuid peetakse oma naabritest rahumeelsemateks.[7] Samburutest ida pool elavad võõraste suhtes vaenulikud somaali päritolu hõimud.[7]
Samburu maakonna elanikest umbes 80% moodustavad samburud ja umbes 15% turkanad.[8]
Läbi samburute maa voolab Ewaso Ng'iro jõgi, mille kaldale on loodud Samburu loodusreservaat, kus elab muu hulgas ohustatud seisundis kõrbesebra.
Keeled muuda
Samburud kõnelevad samburu keelt, mis on Niiluse-Sahara keelte hulka kuuluv Ida-Niiluse keel. See on lähedases suguluses muu hulgas maasai keelega.[9] Samburud ja maasaid saavad enamasti teineteise jutust aru, kui aga kaaluti ühist piiblitõlget, selgus, et otstarbekam on siiski Piibel eraldi kummassegi keelde tõlkida. Teised lähemad sugulaskeeled on turkana ja karamodžongi keel. Osa samburuid kõneleb tšamuse murret.[1]
Suahiili keele oskus on laialt levinud, eriti noorte hulgas. Kooliharidus on enamasti suahiili või inglise keeles.[1]
Kirjaoskajaid on samburute seas 15–25%, tšamuse murde kõnelejate seas umbes 40%.[3]
Tegutsevad samburukeelsed raadiojaamad. Samburu keeles kirjutatakse luulet ja valminud on filme. Samburu keelde on hiljuti tõlgitud osa Piiblist.[3]
Arv muuda
Samburu keele kõnelejate arvuks hinnatakse kuni veerand miljonit inimest. 2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli neid 237 000.[3] Teise allika väitel on samburu keele kõnelejaid kokku 249 300.[1] Kõnelejate arvukus kasvab.[3]
Usk muuda
Samburu uskumuse järgi lõi maailma jumal Nkai.[10] Jumal kaitseb kõigi ohtude eest, kuid võib vajaduse korral ka karistada, näiteks siis, kui vanematesse suhtutakse lugupidamatusega. Inimesed on samburu uskumuse järgi pärit Veenuselt, kust nad laskusid Maa peale redeli[7] või köiega.[11] Sama köit mööda laskusid Nkai kingitud kariloomad, kelleta samburud oma elu ette ei kujuta. Jumal keelas loomade üle arvet pidada. Uskumuse järgi tabab inimest katastroof hetkel, mil ta teada saab, mitu looma tal on. Samburutel on omapärane müstiline side loomadega.[7] Samburu noored olevat aegamööda hakanud kaotama austust vanemate vastu ja sellega jumalat pahandanud ning Nkai saatnud oma raevus maa peale äikesetormi, mis Veenuse ja Maa vahelise köie igaveseks purustas.[11]
See lugu rõhutab hõimuvanemate olulist positsiooni ja kinnitab uskumust, et neil on võime noortele sõdalastele lugupidamatu käitumise korral needus peale panna. See omakorda toob kaasa jumala karistuse. Needmist siiski kergekäeliselt ei kasutata, samas talitseb hirm karistuse ees sõjakaid noori.[11]
Nkai elab samburute uskumuse järgi mõne mäe otsas, näiteks Marsabiti mäel. Seetõttu on mäed samburutele pühad.[1]
Kohati on hakatud pühapaikadeks pidama kiviringe, mis on arvatavasti kunagiste karjaaedade varemed. Esialgu sai sellisest kohast kohtumispaik, hiljem aga pühapaik, kus klanni vanemad käivad palvetamas ja otsuseid tegemas. Tähti peetakse väga oluliseks. Linnutee tähistab samburute jaoks kõiki maailma inimesi. Arvatakse, et vanemas eas peaksid kõik samburud tähti vaadeldes mediteerima. Samburud usuvad, et maa sees on erilised sooned, mis pühakohti omavahel ühendavad ja mida tunnetavad vaid üksikud inimesed.[7]
8–9% samburutest on kristlased, valdavalt katoliiklased, kuid on ka protestante.[1]
Et osa vaenulikke (eelkõige somaali päritolu) naabreid on muslimid, ei kipu samburud islamit omaks võtma.
Eluviis muuda
Samburud on poolrändava eluviisiga karjakasvatajad. Tänapäeval on nad küll hakanud ka maad harima, kui pinnas seda vähegi võimaldab. Viljakat maad on siiski vähe ja kunstlik niisutus on harva kättesaadav.
Suurema osa samburute asualast moodustab kuiv ja väheviljakas poolkõrb, kus toitu kasvatada pole võimalik. Kõrgematel aladel, sealhulgas Ng'iro ja Kulali mäe ümbruses ja Lorogi platool lubab pinnas kasvatada muu hulgas maisi ja juurvilju ning seal elavad samburud on omaks võtnud paiksema eluviisi.[12]
Samburute ajutise küla manyatta moodustavad viis kuni kümme perekonda, kes jäävad samasse paika keskmiselt viieks-kuueks nädalaks.[1] Kogukond vahetab elupaika eelkõige siis, kui kariloomadel enam toitu ei jätku. Liikvele võidakse minna ka vee otsingul. Ajutine küla jäetakse maha ka siis, kui keegi selle elanikest sureb.[13]
Samburute kogukonnas on väga selge hierarhia, iga vanuserühm teab oma rolli ja peab sellest rangelt kinni.[7] Kogukonda puudutavate otsuste tegemisel osalevad ainult vanemad, ehk abielus mehed, kelle seas omakorda on tähtsaimal kohal vanimad mehed. Mehed ja poisid hoolitsevad karja eest ja kaitsevad vaenlaste rünnaku korral. Enam-vähem kõik ülejäänu on naiste töö. Nad ehitavad onnid, hoolitsevad laste eest, lüpsavad lehmad, käivad vett toomas ja tulematerjali korjamas ning valmistavad söögi. Kui neil aega üle jääb, meisterdavad ehteid. Ka tüdrukud osalevad varakult kõigis naistetöödes.[1]
Samburute suurim rikkus on kariloomad. Karja moodustavad enamasti kaamelid, veised, kodukitsed, lambad ja eeslid, kellelt saadud piim (ja ka veri) on läbi aegade olnud samburute põhitoidus. Peetakse ka kodulinde.
Nii haridus kui ka arstiabi on halvasti kättesaadav. Vaid üksikud lapsed käivad regulaarselt koolis, kuigi vanemad peavad üha olulisemaks, et iga laps õpiks lugema ja kirjutama.[14] Poisid veedavad tavaliselt kogu päeva loomi karjatades, tüdrukud majapidamistöid tehes. On lapsi, kes võtavad sõpradelt laenatud õpikud karjamaale kaasa. Õpetajatest on suur puudus. Tunde peetakse kõige sagedamini mõne suure puu all.[15] Kui hiljuti on esinenud naaberrahvaste rünnakuid, käivad lapsed koolis vabatahtlike püssimeeste kaitse all.[16] Koolis käiakse tihti õhtul pimedas. Õppetöö käib enamasti kas suahiili või inglise keeles.[17] Mitmesugused abiorganisatsioonid on rajanud ka koole naistele.[18]
Loodusest saadakse rohud kõigi hädade jaoks ning spirituaalsed juhid ja nõiad-ravitsejad loiboni'd on suure au sees.[7][10] Paljude samburute puhul torkab silma alumiste esimeste hammaste puudumine. Haigestumise korral tõmmatakse hammas välja ja selle kohale pannakse rohtu.[14]
Paljud samburud on tuttavad lääne elustiiliga, osa neist on ka ülikoolis käinud. Paljud võiksid vabalt linna tööle minna, kuid nad eelistavad traditsioonilist eluviisi.[7]
Traditsioonid muuda
Kogukonna elukorraldus muuda
Samburute kogukond jaguneb vanuse ja staatuse põhjal selgepiirilisteks rühmadeks. Otsustajad on mehed. Sotsiaalse staatuse määrab vanus, teatud juhtudel ka inimesele omistatud salapärased võimed ning karja suurus.[11]
Levinud on mitmenaisepidamine. Abikaasade arv sõltub mehe jõukusest, seetõttu on vanematel meestel tavaliselt rohkem naisi. Noorte abielu korraldavad nende vanemad. Abielluda tohib ainult teise klanni liikmetega.[19]
Nii tüdrukuid kui ka poisse hakatakse juba väga noorelt nende tulevaseks rolliks ette valmistama. Tüdrukud hoolitsevad emaga koos majapidamise eest, poistele õpetatakse aga loomade karjatamist ja relvade kasutamist.[6] Naiste elus on kaks staadiumi – tüdruk ja abielunaine. Meeste elu jaguneb aga kolmeks etapiks. Poisipõli kestab umbes esimesed 14 eluaastat, seejärel pühitsetakse ta meheks ja temast saab noorsõdalane (moran). Sõdalaste rühm jaguneb omakorda nooremateks ja vanemateks. Sõdalase staatuses on samburu mees kuni abiellumiseni, üldjuhul vähemalt 30. eluaastani. Et saada õigus abielluda, peab moran läbima mitmeastmelise mehekspühitsemise.[20] Pärast abiellumist saab temast vanem ning tema positsioon kogukonnas tugevneb pidevalt kuni surmani.[19]
Sõdalased on ilusad, uhked ja edevad. Oma kireva riietuse ja tantsuga taotlevad nad tüdrukute tähelepanu ja väljendavad oma poolehoidu helmekeede kinkimisega. Tüdrukutest saavad nende ajutised pruudid, kuigi mõlemad osapooled teavad, et tulevane abielu samasse klanni kuuluvate meeste ja naiste vahel on välistatud. Tüdrukute jaoks valib isa hiljem välja teise klanni kuuluva mehe.[19] Ka tüdrukud ei saa abielluda enne, kui nad on ümberlõikamisega naiseks pühitsetud.[21] Sõdalane teeb oma ajutisele partnerile rohkelt kingitusi ja võtab kohustuse tema eest igal viisil hoolitseda. Tüdruku ema ehitab noorpaarile onni, kus nad kohtumas saavad käia. Kui tüdruk peaks sellisest suhtest rasedaks jääma, tuleb rasedus katkestada, sest ümberlõikamata naise abieluvälist last peetakse ebapühaks ja halva õnne toojaks. Aborti võidakse esile kutsuda taimsete vahenditega, aga sagedamini kasutatakse julmemaid meetodeid, tüdruku kõhtu võidakse näiteks põlvega pressida või see kinni nöörida. Sageli kaasnevad sellega eluohtlikud vigastused. Emad, kes on ise sellise protseduuri kunagi läbi elanud, ei luba tavaliselt oma tütardega seda teha. Mõned aga peavad seda traditsiooniks ja kultuuri osaks. Kui ajutisest suhtest siiski laps sünnib, jäetakse ta tavaliselt abituna surema. Mõnikord antakse lapsed ära teise klanni liikmetele. Leidub naisi, kes mahajäetud imikud ära päästavad ja üles kasvatavad.[22]
Olulisemate tseremooniate hulgas on noorukite mehekspühitsemine ja pulmad. Mehekspühitsemist alustatakse pühas paigas, näiteks üks klann alustab seda püha järve ääres, mis kunagi ei kuiva. Poisid peavad allikast võtma neli pisikest kivi ja viima need erilisse tseremoniaalsesse külla, kus toimub ümberlõikus. Tseremoonias osalevad ainult mehed. Samas järves on püha kivi, mille juures käivad naised põua ajal palvetamas.[7]
Pulmadele eelnevad põhjalikud ettevalmistused. Valmistatakse spetsiaalsed rõivad ja sandaalid, noorpaari jaoks ehitatakse onn. Suur ja piinarikas tseremoonia on pruudi ümberlõikamine. Peigmees peab pruudile ja tema perele tegema rohkelt kingitusi. Kohustuslike kingituste loetelu võib klanniti erineda, aga see sisaldab enamasti loomi, nahku, ehteid ja jooke (piima, meeõlut). Pulmatseremoonia kulminatsiooniks on pruudi ema majja sisenenud pulli rituaalne tapmine.[6]
Kõigi rituaalide juures kasutatakse piima, mida näiteks valatakse inimestele pähe.[7]
Kalender muuda
Aastaaegade arvestamiseks ja eriti põua- või vihmahooaja ennustamiseks peavad samburud oma kalendrit. Klannivanemad oskavad kogemusele ja sisetundele tuginedes iga töö ja rituaali jaoks õige aja määrata. Enne mis tahes ürituse planeerimist käiakse teadjameeste käest nõu küsimas.[4]
Suuline pärimus muuda
Samburutel on tugev lugude jutustamise traditsioon. Lugude ja mõistatuste kaudu antakse pärimus edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Samburute ajaloost ja kommetest kõneldakse lastele lõkke ääres või kuupaisteses kõrbes. Kõige olulisemaks peetakse lugupidamise kasvatamist samburute maa, loomade ja hõimuvanemate vastu.[4]
Tants, laul ja mängud muuda
Samburutel on palju rituaalseid tantse. Tantsu saateks on laul, milles kõlavaim roll on mehehäälel. Levinuim meeste tantsu element on koha pealt võimalikult kõrgele õhku hüppamine. Noortel meestel on kombeks hüppamises võistelda ja sellega tüdrukutele muljet avaldada. Mehed ja naised tantsivad enamasti eraldi, moodustades omaette ringid.[19] Naised hüpitavad ja võbistavad tantsides oma rikkalikku kaelaehet.[14] Laulavad nii naised kui ka mehed. Muusikariistu samburud ei kasuta, isegi mitte trumme.[19]
Levinud on mancala-tüüpi mäng bao, mida mängivad ainult abielus mehed.[13]
Käsitöö muuda
Samburud valmistavad mitmesuguseid tarbeesemeid ja iluasju muu hulgas puidust, nahast, karusnahast, luust, sarvest ja helmestest.[23]
Käsitööga tegelevad nii mehed kui ka naised, viimased siiski rohkem. Samburu naised valmistavad pudelkõrvitsatest anumaid, teevad savinõusid, meisterdavad ehteid, pargivad loomanahku ning valmistavad neist rõivaid ja muid vajalikke esemeid. Mehed valmistavad odasid, nuiasid, mõõku ja nende käepidemeid, kilpe ning puidust kellukesi loomadele.[23]
Käsitööesemeid müüakse turgudel turistidele avatud külades, kus tihti etendatakse ka kohalikku laulu ja tantsu ning pakutakse traditsioonilist toitu.[23]
Eluase muuda
Püsivaid kapitaalseid elamuid samburud ei ehita. Nad elavad enamasti kumera vormiga veidi pikerguse põhiplaaniga onnides. Onni karkassi moodustavad maasse püsti pandud jämedamad oksad, millest on tihenduseks ja katuse toeks läbi punutud peenemaid oksi. Seinu võidakse tihendada pinnasematerjali ja sõnnikuga. Katus on traditsiooniliselt kaetud loomanahkadega, tänapäeval ka mitmesuguste kangaste või kiledega, mis on nööriga kinni tõmmatud. Tavaliselt on onnis üks madala laega tuba. Põrandaks on kohevad oksad, mille peale on laotatud kitsenahad. Elamuid ümbritseb okkalistest akaatsiaokstest aed, mis hoiab karja eemal.[14][1][20]
Onne ehitavad naised. Mehe iga abikaasa ehitab endale ja oma lastele eraldi onni. Naiste onnid paiknevad sõõrikujuliselt mehe onni läheduses.[19]
Riietus ja ehted muuda
Levinuim värvus riietuse, kehamaalingute ja ehete juures on erkpunane, sest usutakse, et see kaitseb kõige halva eest. Kantakse ka kirgassinist ja kollast värvi rõivaid. Meeste riietuse moodustab tavaliselt punane seelikutaoline rõivaese, naised kannavad lisaks seelikule teist kangatükki ümber rindkere. Naised kannavad ka kleite.[7][1]
Samburud kannavad rohkelt värvilisi ehteid nii kaelas, peas, ümber käte ja jalgade kui ka näo küljes. Eelkõige noored mehed kasutavad näomaalinguid. Naistel on kaelas tohutu hulk helmekeesid, mille raskus võib ulatuda kümne kiloni. Ehete abil näidatakse oma jõukust ja noorte naiste puhul ka populaarsust. Kogenud silm oskab keede põhjal naise staatuse üsna täpselt ära määrata. Noortel naistel ja tüdrukutel otsa ees metalne ripats, mis sümboliseerib Veenust, kust nad legendi järgi pärit on. Kauneid rõivaid ja ehteid kantakse iga päev ja igasuguse töö juures. Jalas kantakse nahast sandaale.[7][1]
Mehed hoolitsevad väga oma välimuse eest. Enamasti ripub noortel meestel vööl väike taskupeegel, millest nad sageli ennast imetlevad.
Piimaga seostuv valge värv sümboliseerib samburute jaoks puhtust ja tervist, must tähistab eluraskusi. Kollane ja oranž meenutavad voodile laotatud loomanahku ning tähistavad külalislahkust. Punane sümboliseerib hädaohtu, vaprust ja ühtsust.[24]
Naised ajavad tavaliselt pea paljaks. Pärast abiellumist ajavad ka mehed tavaliselt juuksed maha. Noored mehed kannavad peenikesi punutud patse, mis tihti ookriga punaseks värvitakse. Ka loomanahku ja ehteid kaetakse tihti punase ookriga.[7] Ka kõrvarõngaid kannavad nii mehed kui ka naised. Juba umbes nelja-aastasel lapsel torgatakse või põletatakse augud nii kõrvalesta üla- kui ka alaossa. Auke hakatakse järk-järgult puupulkade abil venitama. Tüdrukud võivad ehteid kanda ainult kõrvalesta ülaosas. Abielus naine saab õiguse kanda spetsiaalseid messingist kõrvarõngaid, mille külge omakorda riputatakse uus rõngas iga kord, kui tal sünnib poeg.[24]
Linnas asju ajades võivad samburud kanda läänelikku riietust.[25] Oma traditsioonilisi ehteid ja maalinguid kannavad samburud ka ajateenistuses olles koos Keenia sõjaväemundriga.
Toit muuda
Et samburud on karjakasvatajad, on nad traditsiooniliselt toitunud eelkõige kariloomade piimast, verest ja lihast. Eriti toitvaks peetakse piima ja vere segu. Liha süüakse suhteliselt harva, peamiselt mitmesuguste pidustuste, näiteks pulmade või rituaalsete tseremooniate käigus, aga ka siis, kui loom sureb. Lambaid ja kitsi tapetakse sagedamini kui veiseid.[1] Piimal on oluline roll kõigi rituaalide juures.[7] Valmistatakse ka hapupiima.
Verd võetakse elusalt loomalt spetsiaalse noolega, mis torgatakse veresoonde looma kaelal nii, et see valmistaks loomale võimalikult vähe kannatusi.[24] Haava sulgemiseks ja paranemise kiirendamiseks kaetakse see kuuma tuhaga.[26] Verd juuakse soojalt või segatakse piimaga. Sellest valmistatakse ka mitmesuguseid toite.
Taimede söödavatest osadest keedetakse suppi.[1]
Ihaldusväärseks maiustuseks on mesi. Seda võidakse koguda looduslikest õõnsustest, kuid mesilasi peetakse ka näiteks puu otsa riputatud nahast või muust materjalist valmistatud paunades. Meesaagi võtmisel püütakse võimalikult palju mesilasi ellu jätta ja jäetakse neile alles ka osa meest.[27]
Harvades kohtades, kus leidub maaharimiseks sobivat maad, kasvatatakse teravilja (eelkõige maisi) ja mitmesuguseid juurvilju. Maisist keedetakse veega ja mõnikord vähese rasvaga putru (loshorro't).[28] Mõnes kohas on abiorganisatsioonide toel rajatud kasvuhooned, kus kasvatatakse muu hulgas tomateid, millest saadakse lisasissetulekut.[18]
Harvem ostetakse loomade, nahkade ja käsitöö müügist saadud raha eest poetoitu, näiteks riisi ja suhkrut.[28]
Paremaid ja tavatumaid toite võidakse naistele ja lastele mitte anda, arvates, et need põhjustavad ettearvamatut käitumist.[28]
Juuakse palju teed rohke piima ja suhkruga.[11] Valmistatakse meeõlut.
Elatusallikad muuda
Samburud on traditsiooniliselt saanud kõik eluks vajaliku kariloomadelt ja ümbritsevast loodusest. Tegeldud on koriluse, kuid mitte küttimisega, sest metsloomaliha samburud ei söö.[29] Majapidamise juurde kuuluvad veised, kaamelid, kitsed, lambad, kodulinnud. Veel pool sajandit tagasi oli loomade ja inimeste suhtarv 7:1, kuid peamiselt aeg-ajalt esineva põua ja pideva asuala vähenemise tõttu on see langenud 2:1-ni.[28]
Lähestikku elavad samburute kogukonnad peavad regulaarseid laadapäevi. Kaubeldakse elusloomade, nahkade ja teiste saadustega ning käsitööesemetega. Kokku võib loomade müügi käive päris suur olla, kuid raha kasutamiseks enamasti läheduses palju võimalusi pole. Mõnevõrra ostetakse kaugemal käies poest hädatarvilikku, kuid ka pangad on enamasti kaugel ja rahaga sinna minemine võib ohtlik olla, seetõttu kaevatakse raha tihti oma onnis maa sisse.[30]
Paljud samburu mehed töötavad linnades ja turismikeskustes valvuritena. Aastatel 1993–1994 tehtud uurimuse järgi oli neid 18% täiskasvanud meestest.[28] Samburud saavad tööd ka Samburu loodusreservaadis.[29]
Käiakse ka linnades ja turismikeskustes käsitööesemeid müümas.
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Samburu people
- ↑ "The Samburu People". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2016. Vaadatud 2. märtsil 2016.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Ethnologue
- ↑ 4,0 4,1 4,2 http://samburucouncil.com/history.htm History of the Samburu people
- ↑ Samburus – a kin of the Maasais
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "The Vibrant Colors and Cultural Fabrics of the Samburu People". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 29. veebruaril 2016.
- ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 7,14 Guided by the Stars The Stargate of Samburu
- ↑ Samburu State of War: Two decade conflict that threatens the existence of 2 communities
- ↑ EKI
- ↑ 10,0 10,1 Miracles and Extraordinary Experience in Northern Kenya
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 "Tribe in Focus: Samburu". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. märts 2016. Vaadatud 1. märtsil 2016.
- ↑ Current news from Samburu
- ↑ 13,0 13,1 Meet the Samburu Tribe, Kenya
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Samburu and It's People
- ↑ Education in Samburu
- ↑ Samburu children school
- ↑ Young Men In Samburu Herd Cattle During The Day, Go To School At Night
- ↑ 18,0 18,1 Samburu New Livelihood
- ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 The Samburu people: Kenya`s traditionally flamboyant "butterfly dancing tribe"
- ↑ 20,0 20,1 Samburu Village Visit
- ↑ Female Genital Mutilation and the Samburu Tribe
- ↑ Saburu Girl-child Beading – A Silent Sacrifice
- ↑ 23,0 23,1 23,2 Samburu crafts
- ↑ 24,0 24,1 24,2 Bright bead collars, mud make-up and cow's BLOOD for breakfast: Stunning photos reveal the fascinating world of Kenya's Samburu
- ↑ "The enigmatic Samburu of Kenya". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 1. märtsil 2016.
- ↑ Samburu tribe
- ↑ Warrors Candy – Harvested by Samburu and Masai Warriors
- ↑ 28,0 28,1 28,2 28,3 28,4 Jon Holtzman. Uncertain Tastes: Memory, Ambivalence, and the Politics of Eating in Samburu, Northern Kenya
- ↑ 29,0 29,1 The elephants of Samburu
- ↑ Samburu Savings
Välislingid muuda
- Bright bead collars, mud make-up and cow's BLOOD for breakfast: Stunning photos reveal the fascinating world of Kenya's Samburu
- The Vibrant Colors and Cultural Fabrics of the Samburu People
- The Samburu people: Kenya`s traditionally flamboyant "butterfly dancing tribe"