Possaadnik

(Ümber suunatud leheküljelt Possadnik)
 See artikkel räägib veetše poolt valitud kõrgeimast riigiametnikust; Kiievi-Vene asehalduri kohta vaata artiklist Possaadnik (asehaldur)

Possaadnik (vene keeles поса́дник) oli keskaegse Vana-Vene linna ja selle halduslike piirkondade elanike igapäevaelu puudutavate küsimustega tegeleva munitsipaalvalitsuse administratiivne juht ja linnapea; hiljem häälteenamusega valitud linna omavalitsuse juht.

Vene suurvürsti Ivan III mõrsja Sofia Palaiologose kohtumine Emajõe suudmes Peipsi kaldal Pihkva possaadnike ja bojaaridega 1472. aasta oktoobris

Ajalugu muuda

Mõistet "possaadnik" kasutati esimest korda Nestori kroonikas ehk "Jutustuses möödunud aegadest", kus aastal 977 on jäädvustatud järgmine kirjapanek:[1]

Aastal 6485 (977). Läks Jaropolk sõdima oma venna Olegi vastu drevljaanide maale … Kui Novgorodis Vladimir kuulis sellest, et Jaropolk tappis oma venna Olegi, ehmatas ta ära ja põgenes mere taha. Aga Jaropolk määras omad possaadnikud Novgorodi ja vallutas üksi Venemaa.
(vene keeles: В год 6485 (977). Пошел Ярополк на брата своего Олега в Деревскую землю... Когда Владимир в Новгороде услышал, что Ярополк убил Олега, то испугался и бежал за море. А Ярополк посадил своих посадников в Новгороде и владел один Русскою землею.)


Kroonikate kohaselt hakkas XIXII sajandi keskaegsel Venemaal elanike hõimuline päritolu ja kuuluvus tasapisi välja vahetuma elukohajärgse määratluse ja jaotusega. Maad jagati haldusüksusteks, mille ühikunimetuste kohta täpsemat teavet ei ole, aga haldusterritoriaalselt korralduselt oli selgelt määratud. Tolleaegsed linnad tekkisid linnuste (vene: град, городен) ümbrusse ning koosnesid südamest, all-linnadest ja eeslinnadest, mis sulasid kokku lähedal asuvate asulate ja küladega. Omavalitsusele lisaks juhtis linna Kiievi-Vene suurvürsti võimu esindaja possaadnik. Nimetus tuleneb venekeelsest sõnast посаженный, mis tähendab istutatut.

Alguses possaadnik valitigi vürsti "vanade" družinnikute hulgast ning tema ülesandeks oli kindluse kui tugipunkti massiivistamisega seotud korraldused, vajaduse korral õhutada elanikke omalt poolt kaasa aitama remonditöödel ja kaitse organiseerimine vaenlase kallaletungi korral. Ülesannete täitmisel kaitses, aitas ja toetas seda keskaegset Vene vürstiriigi ametnikku sõjaväeline või družiinaüksus, hiljem tuhatniku kaitsevägi.

Possaadniku kohustused muuda

Keskaegsete kasvukeskuste laienedes koondati iga linna kogukonnale autonoomsust tagava ja linnaelu korraldava linnaõiguse alusel toimuv sõjalis-administratiivne ja kohtuvõim possaadnikule. Possaadniku kohus lahendas peamiselt kõik kriminaal- ja eraõigussuhetest tulenevad tsiviilasjad, mille alla kuulusid mõrvad, röövimised jne, aga ka vaidlused päranduse või võlgade tasumise üle. Kohus oli vürstile oluline sissetuleku allikas – sest trahvisummad olid märgatavalt suuremad, kui kompensatsioonid kannatanutele –, aga ka possaadnikule toiduvarude täiendust toov tähtis toiming. Kohtuliku süsteemi ja hagiasjade kuritarvitamist ametnike poolt esines sedavõrd palju, et võimaluse avanedes rüüstas rahulolematu elanikkond possaadniku maja, näiteks seoses vürst Andrei Bogoljubski surmaga 1174. aastal Rostovimaal.[2]

Vürsti asemikuna oli possaadnikul ulatuslik võim. Tema peamisteks ülesanneteks linnas olid suurvürsti võimu kehtestamise, tagamise ja tõhustamise järelevalve ning valitseja asendamine tema äraolekul linna administratiivsetes ja diplomaatilistes esindamis-, linna kaitse- ja sõjaväe, politsei- ja rahvusvahelise õiguskoostöö juhtimisfunktsioonides ning hoolitsemine kohtumenetluse teostamise ja kohtuvaidluste ärahoidmise eest. Ta kogus kokku kirikunõukogu, mille liikmete hulka ta ise kuulus, ja toetas sageli vürsti tema algatuste läbiviimises.[3]

Suurvürsti poolt kohtuasjade uuesti korraldamise ja omaette organile, vürsti enda ringkäigule ehk "poljudjele" tsentraliseerimise järel jäi possaadniku kõige tähtsamaks ülesandeks elanikelt andami kogumine õukonna jaoks. Esialgse maksustamise ja tulumaksude suuruse kohta täpsemad andmed puuduvad, aga teada on näiteks, et XI sajandi alguses need enam eriti madalad olla ei võinud, sest sellest võis hankida hulgaliselt vahendeid, näiteks investeeringuteks piirkondadesse. Jaroslav Tark kogus oma isa asetäitjana Novgorodis tolleaegseid, 50 grammi hõbedat sisaldavaid grivnasid kokku 3000. Veelgi täpsemalt tuuakse ära 1136. aasta Smolenski piiskopitooli administratiivorgani kogutud andam suuruses kokku 2250 grivnat. XII sajandi alguses andis Minski vürst Gleb Vseslavitš 1100 grivna suuruse rahalise annetuse Kiievi koobaskloostrile Petšerski Lavrale. XII sajandi teisel poolel maksis Galiitsia vürst armeeteenistusse palgatud poola üksustele palgaks 3000 grivnat. Jaroslav Tark määras Võšgorodi possaadniku maksma ühe kümnendiku andamitest Pühade Borisi ja Glebi kirikule.[2]

Kui aja jooksul sai possaadniku ametikohast usaldusel põhinev ametikoht, kuhu vastutav isik pääses valimistel saavutatud häälteenamuse põhjal, sai suurvürsti abilisest suurvürstliku valla osanik ja suveräänse linna esindaja, kes kontrollis ja suunas vürstivõimu kohapeal. Olles üks linna mõjuvõimsamaid isikuid ja kõrgemaid aukandjaid, kutsus ta kokku veetše ja tegutses selle eesistujana.[4]

XIV sajandi lõpupoole, kui veetšekord nõrgenes ning koosolekuid peeti vaid seoses ülestõusudega – näiteks Tveris aastatel 1293 ja 1377, Moskvas aastatel 1382, 1445 ja 1547 –, likvideeris suurvürst Dmitri Donskoi aastatel 1373–1374 possaadniku ja tuhatniku ametikohad ning täitis need vojevoodi ja namestnik'u (asemiku) ametikohaga.[5] Veetšekord kestis kõige kauem Novgorodi vabariigis, aastani 1478, ja Pihkvas aastani 1510. Novgorodis likvideeriti possaadniku ametikoht 1478. aastal, mil suurvürst Ivan III vallutas linna, liitis selle ametlikult Moskva Suurvürstiriigiga ja veetšekell viidi Moskvasse. 1510. aastal likvideeris Moskva suurvürst Vassili III veetšekorra, sellega valitud linnaametikohad ja iseseisvuse ka Pihkvas.

Possaadniku valimine muuda

Possaadnik oli suurvürsti määratud ja linnavolikogu veetše otsuseid järgiv aadlikust või tuntud suurbojaari perekonnast pärit meesisik, mõnikord vürsti oma poeg, kes valitses linna ja selle halduslikke piirkondi. Kandidaat võis tulla üha laialdasema hierarhiaga družiina nn vanade hulgast, kusjuures noorematest liikmetest tehti possaadniku abilised ja sõjaline tugi. Üldiselt valiti possaadnik nimekast bojaari suguvõsast, nii et ametikohta võis pidada pärilikuna. Üsna laialdasele mõjuvõimule ja reputatsioonile lisaks avanes selles ametis võimalus valskuse ja raha väljapressimise abil soetada märkimisväärselt suure omanduse. Seetõttu sünnitas sellesse auametisse pääsemine bojaariperekondade vahel alatise konkureerimise, mis omakorda põhjustas sisemisi lahkhelisid veetšes. Väljastpoolt linna tulnud bojaarist kandidaat ärritas ja kutsus esile kadedust ennekõike lihtrahva hulgas, mis lõppes tapluse või isegi mõrvaga ning mille käigus possaadniku ja tema pooldajate vara rööviti.[6]

Nii possaadnik kui tuhatnik valiti mingiks teatud ajaks ja teenistusperioodi pikkus sõltus ametisse määrajast. Vürst määras ajaliselt määramatuks perioodiks. 1100. aastatest alates valiti linnapea kohalike valimistega ehk teiste sõnadega, possaadniku ametikoht täideti veetšel hääletatud ja veetše otsusega kinnitatud isikuga. Märge esimesest avalikel valimistel saadud possaadnikust on aastast 1126. [6] Alates 1130. aastast muutus see amet täiesti veetšel valitavaks ja teenistuses olemise perioodi pikkus sõltus sellest, kui kaua possaadnik rahvale meelt mööda oli.

Ajaloos tuntumad on Novgorodi ja Pihkva possaadnikud. Metropolide ümberkaudsed linnad nagu Staraja Ladoga, Toržok, Velikije Luki jm said possaadniku Novgorodist.

Novgorodis muuda

Pärast Vladimir Monomahhi surma 1125. aastal hakkasid Novgorodis vürstid sagedasti vahetuma, mille tulemusena vahetus neid ühe sajandi jooksul kuni 30. Harva kui vürstil õnnestus üle 3 aasta järjest võimul püsida.[7] Vürstide sagedasest vahetumisest küllastunud linnaülikutest valitud asjamehed Novgorodis pürgisid looma linna omavalitsusliku juhtimisorgani, mis kaitses linna huvisid vürsti ees. XII sajandi esimesel poolel Novgorodi taotlused häälteenamusega valitud vürsti ja omavalitsuslike linnaorganite saamisest täitusid ning suurvürsti valitud aukandjad vahetusid kohalike valimistega saadud vürsti ning tema esmase asetäitja ja kohtutegevust juhtiva possaadnikuga. Selle eesotsas oleva possaadniku ametikoht täideti veetšel häälestatud ja veetše otsusega kinnitatud isikuga. Järgnesid samuti rahva valitud kaitseväejuht ehk tuhatnik koos sotnikutega ja staarostid. Linna kõrgeima võimuorgani, veetše eesistujana possaadnik kutsus kokku veetšekoosoleku Püha Nikolai kiriku lähedusse Jaroslavi hoovi, kuhu oli püstitatud kõrgendatud lava. Lavaastme (ru: степень) võrra kõrgemal esinevat volitatut linnajuhti nimetati seepärast "stepennõi" (ru: "степенный"), mis Novgorodis tähendas parasjagu aktiivses tegevuses või võimul olevat ametnikku. Teenistusaja lõppedes temast tuli privilegeeritud "vana" ja seda aunimetust kandis ta elu lõpuni, kasutades ära oma eesõigusi linna tähtsamate asjade hoidmises. "Vanad" tegutsesid näiteks vojevoodidena, kohtunikena, saatkonnajuhtidena ja lepingute sõlmijana ehk teisiti öeldes kinnitasid dokumente kõrvuti võimul oleva possaadniku või tuhatnikuga. Seepärast on selge, miks ametikohtade täitmine püsis üksnes Novgorodi aadelkonna haardes ja näiteks ei või tuua ühtki kasvõi kaupmeeste hulgast valitut possaadnikut. Kujunesid koguni omaette bojaariperekonnad, kes pidid positsiooni rangelt oma kätes. XI sajandil alanud ja XII sajandil kasvanud vürstide vaheldumisega, mil mõnda neist paluti ja seejärel kõrvaldati troonilt mitu korda, kaasnes XIII sajandil Novgorodis sisemiselt ebastabiilne olukord seoses kahe domineeriva, suzdali ja lõuna-vene partei omavaheliste rivaliteedi vaidlustega. Alatine võimuvõitlus erinevate parteide vahel, lõpuks võimu vahetumine ja vürsti valimistes võitnud partei isikueelistamispoliitika tõi omakorda kaasa possaadniku sagedase vahetuse. Oli juhtumeid, kui mõned rahva poolehoiu saavutanud possaadnikest pääsesid tagasi võimukandjaks Novgorodi või selle eeslinna seejärel, kui veetše oli vahetanud vürsti. Possaadniku koht arenes paratamatult personali suure vaheldumisega ametikohaks.[7][8]

Muinasvene poliitiku, bojaari ja aastatel 1350–1354 Novgorodi possaadnikuna tegutsenud Ontsifor Lukinitši poolt 1354. aastal vastu võetud seadusereformi kohaselt linn sai 6 eluaegset, nn vana ehk potentsiaalset possaadnikut metropoli eri rajoonidest, kelle hulgast igaks aastaks valiti ametikohustusi täitev ja veetšekoosolekus lavale tõusev ehk volitatud possaadnik.[9] Ehk teisiti öeldes, alates 1400. aastatest valiti possaadnik ametisse aastaks.[4]

Üks tuntumaid Novgorodi possaadnike perekondi oli Gjurjata Rogovitš koos oma järeltulijate Miroslav Gjurjatinitši ja Jakun Miroslavitšiga. Teiseks ajalukku jäänud suguvõsaks oli ametikohal ääretult rikastunud, üle 10 aasta jooksul valitsenud Miroški Nezdilitša koos poja Dmitriga. Tema pojad olid Suzdali partei eesotsas ja neist Dmitri sai surma lahingus Pronski linna all.[10] Rahva meelepaha Miroškinite dünastia vastu lõppes nende paljaks röövimisega ja linnast väljaajamisega XIII sajandi alguses. Sama sajandi 20. aastatel ilmuvad linna eesotsa tagasi Miroški Nezdilitša järglased, populaarne pojapoeg Ivanka Dmitrovitš ja hiljem tema poeg Tverdil Ivanovitš. Kolmas tuntud on possaadnik Mihhail Stepanovitši perekond, kelle poeg Tverdislav Mihhailovitš valiti possaadnikuks kolm korda ja omakorda tema poeg Stepan oli linnavalitsuse juht 13 aastat.

Pihkvas muuda

Endise Nõukogude Liidu ja Ukraina NSV teaduste akadeemia teadlase ja ajaloolase B.B. Kafenhausi algatatud keskaegse Pihkva linnavalitsuse isikkoosseisu põhjalike uuringute tulemusel on välja selgitatud 80 possaadniku nimed ja andmed nende teenistusaegadest, millest konkreetsem tabel on toodud A.A. Vovini teaduslike uuringute aruandes "Possaadnik ja vürst".[11] Pihkva kroonikaandmete järgi esimeseks Pihkva possaadnikuks selles tabelis loetletud aastatel 1308 ja 1309 ning hiljem veel 1312 linna juhtinud Boris, kuigi Novgorodi ürikud annavad veelgi varasemaks sealseks possaadnikuks Miroslavi aastal 1132. Kuna puuduvad andmed vahepealsetest kohatäitjatest ning siiski mainitakse eeslinnade, näiteks Staraja-Laadoga, Koporje ja Toržoki possaadnikud, on A.A. Vovin pidanud täiesti võimalikuks, et kuni XIV alguseni Pihkvas sellist nime linnapeaametis kasutusel ei olnud. Samuti võib oletada, et selleaegse võrdlemisi väikese linnakogukonna vajadused ei eeldanud erivolitustega linnamagistraadi koha täitmist, sest selleks piisas aeg-ajalt ringkäigul e poljudjel olev vürst. Alles vürst Daumantase 30-aastasel valitsusperioodil aluse pandud Pihkva iseseisvusega kaasnenud linna territoriaalne, poliitiline ja majanduslik kasv XIV sajandi alguses on ilmselt olnud üks põhjus, miks peaaegu vahetult pärast valitseja surma 1299. aastal nii kroonikas kui ka tolleaegsetes aktides on ära märgitud esimene possaadnik. Nii arheoloogilistest kui kirjalikest allikatest teadaolev linna kasvuhoog ilmnes linnamüüride täiendamistarbes aastatel 1309–1375–1465. Samuti possaadnik Borisi mainitakse teist korda 1309.  aastal seoses müüriehitustöödega kesklinnas. Kuni 1343. aastani linnas possaadnike ametikohti oli vaid üks. Seejärel samaaegselt linnapeakohta täitvate arv on aasta-aastalt kasvanud: 1343. aastal neid oli 3, 1397. a – 4, 1407. a – 6, 1463. a – 8  ja lõpuks 1486. a – maksimaalne 16, kuigi mitme isiku koosvalitsemisest on esimest korda ametlikult mainitud 1404. aastal. Täpsemaid andmeid kollektiivse possaadnikuorganisatsiooni moodustumisest ei ole, aga Vovini aruande kohaselt selleks ajapunktiks on umbes XIV sajandi keskpaik. Vovin siiski hoiatab, et eelpool toodud arvud ei ole lõplikud, sest kogu ametikoha olemasolu perioodil 1308–1510 ei ole märkmeid possaadnike ametikohalt eemaldamisest, kuid seevastu räägitakse 16 possaadnikust, kes tegutsesid aukandjatena kuni surmani. Lisaks nende hulka võisid kuuluda veel väljaspool linna teenistuses olevad ametnikud. On täiesti võimalik, et 1407. aastal Pihkvas oli 7 possaadnikku ning aastatel 1416–1417 vastu võetud seadusereformi kohaselt possaadnike arv kolmekordistati ehk neid oli kokku 18. Arv võis kasvada mitmete tseremoniaalsete ülesannetega, näiteks seoses suurvürsti mõrsja Sofia Palaiologose (Palaiologina)[12] vastuvõtuga või saatkonna saatmisega kas suurvürsti juurde või Novgorodi.

B.B. Kafenhaus on üritanud teadaolevate possaadnike ees- ja isanimesid käsitleva uuringu abil tõestada oma tähelepanekuid selle ametikoha ja seisuse pärandumisest isalt pojale ning saanud tulemuseks, et 36% ehk 29 aukandjat oli pärit 12 perekonnast. Tema arvestusmeetodit kasutades Vovin on saanud lõpptulemuseks, et tabelis loetletud 80 possaadnikust 49 ehk 61% on pärit 17 perekonnast ja valitsusohje on niiviisi õnnestunud pausideta aastasajagi võrra pidada 3 perekonna järglaste kätes. Sel viisil XIV sajandi teisel poolel sellest linna omavalitsusliku ameti kohatäitjatest kujunes patriitside kiht, mistõttu tekkis XV alguses vakantne magistraadi koht ja sarnaselt tuhatnikuga seegi positsioon muutus sisemise hierarhiaga kollektiivorganiks eesotsas volitatud possaadnikuga (ru: степенный). Kuigi esimest korda volitatud possaadnikuks mainitakse 1436 aastal Feodos Feofanovitš, on Vovini meelest põhjust kahelda, et see koht sündis juba varem, XIV sajandi lõpus – XV sajandi alguses. Nagu kroonikates sageli mainitakse nimeliselt üks possaadnik ja temaga koos "kõik Pihkva possaadnikud", niiviisi 1417. aastal Liivi ordumeistri ja pihkvalaste vahel sõlmitud Kirumpää rahu- ja sõjalises lepinguski Leedu suurvürsti Vytautase vastu öeldakse:[13][14]

Dar umme heft unsere herschaft uns utgesandt, de borgermeister von Pleskow und alle Pleskowe
meid saatis meie valitsus, Pihkva possaadnik ja kogu Pihkva

kust võib lugeda, et de borgermeister von Pleskow ei ole lihtsalt üks 1417. aasta possaadnikest, vaid võimuesindaja. "Volitatud" aukandja nimetus tulenes vajadusest eraldada võimul olev magistraadijuht seisusliku esinduskogu liikmetest. A.A. Vovin on Kafenhausi uurimistöö põhjal välja selgitanud, et sellise juhtpositsiooni sai kordamööda keegi possaadnikest, kellest aktiivne valiti 6 kuuks, ja üksnes kahel juhtumil võis märgata vaheetappideta tõusu perekonnaliikmest otse volitatud possaadnikuks. Nendegi juhtivate ametnike arv kasvas XV sajandi jooksul. Teadaolevate andmete järgi neid on olnud kaks ning aastatel 1463 ja 1466 ilmselt poliitilistel põhjustel paralleelselt kolmgi ametis. Veel eraldi peaks mainima "vanad possaadnikud" ja "vanad volitatud possaadnikud", mis ei tähenda endist, vaid kogenut. Sotsiaalne klass, kust possaadnikud valiti oli iseäranis suletud ja XIV–XV sajandist on Pihkvas vaid üks selge juhtum, kui possaadnikuks nimetatud Jakov Ivanovitš Krotov oli kaupmeeste staarost ja tema poeg, Ivan Jakovlevitš Krotov volitatud possaadnik ajalooliselt märkimisväärsel aastal 1510. 

Pärand muuda

"Ostromir(ovo) Evangeelium"

Nikolai Karamzini ajalooline romaan "Marfa ehk Novgorodi vallutamine" aastast 1802 (ru: «Марфа-посадница, или Покорение Новагорода») kirjeldab 1478. aasta sündmusi seoses Novgorodi ühendamisega Vassili III Moskva suurvürstiriigiga, kus linlaste vastuhakk ja ülestõus kujunes linna kaotuseks. Veetšekella helisedes Suurele väljakule kogunes "lärmakas jõuk novgorodlasi, kogunevad possaadnikud kuldsed medalid rinnas, tuhatnikud sauad käes, bojaarid, staarostid viiest linnaosast" ning sõna võtab ülikute suguvõssa kuuluv Marfa, kelle isa ja abikaasa on rahutuste keerises surma saanud.[15][16][17]

Üks kuulsamaid on aastatel 1054–1057 Novgorodi possaadnikuna olnud Ostromir, Kiievi vürsti Izjaslav I sugulane ja keskaegse Venemaa riigimees, kellele diakon Gregori pühendas oma "Ostromiri evangeeliumi" (ru: Остромирово Евангелие). See on vanim vanavenekeelne raamat ja ühtlasi vanavenekeelse kirjanduse mälestusmärk, mida alates 1806. aastast säilitatakse Venemaa Rahvusraamatukogus Peterburis. Ostromiri on Kiievi esimeste tuhatnike Jan ja Putjata Võšatitši vanaisa. Sofijskaja pervaja letopisi kohaselt tegi Kiievi suurvürsti ja Novgorodi vürsti Izjaslavi väepealik, Novgorodi possaadnik Ostromir 1054. aasta sõjakäigu tšuudide ehk eestlaste kallale, kuid sai lüüa. Kirjanik N. M. Karamzin on väitnud, et Ostromir ei võinud lahingus surma saada, sest Evangeeliumi järelsõnas mainitakse ta selle tellijaks aastal 1057. 

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Jutustus möödunud aegadest. Muinasvene kirjandust. (ru: "Повесть временных лет. Древнерусская литература") Avaldatud D. S. Lihhatšovi tõlgendusena. (vene keeles)
  2. 2,0 2,1 Euroopa ajalugu. Vene ajalugu. Kiievi ajalugu. Kiievi-Vene. Kiievi-Vene ühiskond (ru: История Европы. История России. Киевская Русь. Общество Киевской Руси)[alaline kõdulink] (vene keeles)
  3. Veetšekord Novgorodis ja Pihkvas. Possadnikud, tuhatnikud, metropoliitid, bojaarid. Suur-Novgorod. Suur-Novgorodi ajalugu (ru: Вечевой строй Новгорода и Пскова. Посадники, тысяцкие, митрополиты, бояре. Великий Новгород. История Великого Новгорода.) (vene keeles)
  4. 4,0 4,1 Muinasvene ajalugu. Novgorodi ja Pihkava vabariigid. Linnaametnikud Novgorodis ja Pihkavas (ru: Древняя русская история. Новгородские и Псковские республики. Должностные лица в Новгороде и Пскове) (vene keeles)
  5. Tuhatnik A. P. Hvost. Poliitiline mõrv (ru: Тысяцкий А.П. Хвост. Политическое убийство) (vene keeles)
  6. 6,0 6,1 Entsüklopeedia. Possadnik (ru: "Словарь. Посадник")
  7. 7,0 7,1 Peatükk XXI. Novgorodi mäss 1255.a. Püha Aleksandri saabumine Novgorodi. Lahing rootslastega. (ru: Глава XXI. Новгородский мятеж 1255 года. Поход Св. Александра на Новгород. Поход на шведов) (vene keeles)
  8. Vana-Vene linnad-riigid (ru: Города-государства Древней Руси) Frojanov, I.J., Dvornitšenko, A.J. (vene keeles)
  9. The free dictionary by Farlex (inglise keeles
  10. Novgorodi Vabariigi juhtimine (ru: Управление Новгородской республикой) (vene keeles)
  11. Possadnik ja vürst XIV-XV sajandi Pihkvas. (ru: Посадник и князь в Пскове XIV – XV вв) Vovin, A.A.
  12. Kahepäise kotka teekond[alaline kõdulink]
  13. Rahuleping Pleskowi ja Liivimaa vahel. 1417. Friedenschluss zwischen Pleskow und Livland. 1417. Teadmisi Venemaast ja selle ajaloost. (de: Beiträge zur Kenntniß Rußlands und seiner Geschichte (saksa keeles)
  14. 1417.a. 29.september – Pihkva ja Liivi ordu leping. Nr 2166. Pihkva dokumendid, lk 334 (ru: 1417 г. сентября 29. – Договорная грамота Пскова с Ливонским орденом о десятилетнем мире LUB, V, № 2166. Псковские Грамоты С.334) (vene keeles)
  15. "Marfa-possaadnitsa ehk Novgorodi vallutamine". Lühike kokkuvõte (ru: Марфа-Посадница, или Покорение Новагорода. Краткое содержание повести) (vene keeles)
  16. 2000074 01 Audioraamat. Karamzin, N. M. "Marfa-possaadnitsa ehk Novgorodi vallutamine (ru: 2000074 01 Аудиокнига. Карамзин Н.М. "Марфа-посадница, или покорение Новагорода") (loetud vene keeles)
  17. Marfa-possaadnitsa ehk Novgorodi vallutamine. Ajalooline jutustus. (ru: Марфа-Посадница, или покорение Новагорода. Историческая повесть (vene keeles)

Kirjandus muuda