Vikipeedia

Poljudje

Poljudje (vene keeles полюдье) oli andami kogumine või andamikogumisretk Vana-Venes, hilisem (sageli määramata suurusega) andam; samuti kostitamist, pidustusi ja kingitusi pakkuv ringreis distsiplinaar-, haldus- või kriminaalmenetlusteks riigi eri piirkondades.[1] Ajalukku jäänud kui viikingite juhi ja Vana-Vene riigi rajaja vürst Olegi poolt Kiievi vürstide kõige olulisemaks privileegiks seatud korraldus vallutatud alade slaavi hõimudelt andami kogumiseks, mis andis õiguse iga-aastase ringkäigu sooritamiseks sügisel ja talvel pärast saagi koristamist igalt majapidamiselt maksude väljanõudmiseks. Poljudje võeti kasutusele IX sajandil ning oli kasutusel kuni XII sajandini seoses idaslaavi hõimudega asustatud Euroopa territooriumil varafeodaalse riikluse tekkimise ja ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse arenemisega. Poljudje oli Vana-Vene vürstide esimesi katseid katta družiina ülalpidamise ja riigivalitsemisega seotud kulud ning oma isiklikud väljaminekud alistatud drevljaanide, dregovitšite, krivitšite, severjaanide, radimitšite, uulitšite ja teiste slaavlaste põlluharimise, karjakasvatuse või jahipidamisega jne saadud tuludest andami kui maksu võtmisega. Andami kokkukogumiseks viibis vürst isiklikult koos 100–200 relvastatud mehest koosneva družiinaga igal aastal novembrist aprillini ringkäigul maksualuste idaslaavi hõimude maadel. Poljudje esialgseks ainulaadseks omaduseks oli selle kindlaksmääramata suurus. Andamit maksis iga maja ehk "suits".[2] Poljudjet maksti nii vürstiriigi ja kasaaride pealinna turgudele Volgal kui ka Lääne-Euroopasse ekspordina müüdavate toodetena – karusnahad, mesi ja mesilasvaha, kala, linane kangas, rõivad, orjad, käsitöötooted, relvad, tööriistad, samuti varustus ja vahendid nende transportimiseks: lodjad, hobused ja reed. Lisaks andami loovutamisele pidid alluvad hõimud poljudje ajal vürsti ja tema družiinamehi toitma ja kostitama, jahipidamisi ja pidustusi korraldama. Hiljem, talupoegade feodaalse sõltuvuse arenedes ja süvenedes, astus asemele obroki maksmine.[3]

Vana-Vene vürst andamit kogumas. Nikolai Roerich, 1908

Poljudje on puhtalt slaavi päritolu termin. Poolas on see tuntud kui стан ('laager, laagriplats'), sundkoormiste võtmine – гощенье ('kostitamine'). Sõnal ei ole mingit sidet varjaagidega, kuigi Skandinaavia maades vastavat andamit kogudes kasutati sarnast slaavipärast väljendit, näiteks jutustuses Harald Kaunisjuuksest kasutatakse terminit poluta või polutasvarf.[4][5]

Poljudje mõiste ja ajalugu muuda

Juba 14 sajandil eKr oma riigi tõusuaega elanud muinashettidel esines poljudjet imiteerivaid rituaale, millest üks oli nende kuninga kevadine ringkäik koos kuninganna ja preestritega pealinna toiduvaruladudes, mil kogu seltskonda rikkalikult kostitati.[6] Samas poljudjet puudutavas kirjutises toob ajalooteaduste kandidaat J. Kobištšanov esile arheoloogi, slaavi kultuuri ja Vana-Vene ajaloo uurija, akadeemik Boriss Rõbakovi teadusliku oletuse, et poljudje eksisteeris sküütide hulgas Herodotose eluajal umbes V sajandil eKr ning russide maal metsas elanud ja metsasaadustest toitunud idaslaavi hõimude vjaatitšite ja severjaanide hulgas enne Kiievi-Vene tekkimist. Ukraina territooriumil ja Venemaa lõunapoolsetel aladel oli poljudje kasutusel enne slaavi riikide moodustumist ning mitte ainult sküütide, vaid ka gootide kuningatel ning hunnide, avaaride ja türklaste kaganaatides. Igal slaavi hõimulgi oli oma poljudje rituaal ja Kiievi-Vene poljudje astus ühtse mudelina nende kõikide asemele.[7] B. Rõbakov on samuti oletanud, et üldiselt oli poljudje kui kostitamist ja kingitusi pakkuv retk kaugematele maadele teada juba enne seda, kui normannid Venemaale saabusid ning see iseloomustab VIII sajandi lõppu ja kogu IX sajandit kuni X sajandi alguseni; kohalike jäänukilmingutena tuntakse seda veel XII sajandilgi. Vanimaks poljudje variandiks peetakse hõimude ja nende liitude kohustust toita ja varustada vürsti või kuningat ja tema sõjaväge sõjaretkede ning kohtumõistmiseks ja vägivalla ärahoidmiseks tehtud ringkäikude ajal.[5] Vürstidele reisilt kaasasaadud kingitused olid üks seitsmest tuluallikast.[8] Varafeodaalsete riikide tekkimine IX–X sajandil nõudis sõjaväge, riiklikku juhtimisaparaati ja ametnikke. Seoses riigi laienemisega, poliitilise ülemvõimu, bojaaride ja vürstide ning eeskätt suurema sõjaväe ülalpidamisega, samuti pikemate sõjakäikude sooritamisega rakendas suurvürst Oleg andami kohustuslikuma loovutamiskorra. Esialgsest vallutatud maade elanike makstavast nn "üürimaksust" kujunes üha keerulisem rikastumissüsteem käibelolnud hüvedest, mida vastsündinud Vana-Vene riigi käsitööndus veel ei suutnud pakkuda.[5] Kogutud tooted ja kaubad toimetati mööda merd ja jõgesid Bütsantsi ja Aasia moslemiriikide turgudele. Vastutasuks said Kiievi-Vene ülikud parimaid tolleaegseid relvi, luksuskaupa, puhast (näiteks ungari) tõugu hobuseid ja raha. Vürst Igori ja tema vasalli Sveneldi valitsemise ajal tõsteti poljudje koormist tunduvalt.[9]

Üksikasjalikum kirjeldus, kuidas X sajandi keskpaiku andami kogumine tegelikult toimus, on antud Bütsantsi keisri Konstantinos VII jaoks koostatud kogumikus "Impeeriumi juhtimisest" ehk "Bütsantsi õukonna tseremooniatest" (traktaadis aastast 948, kus on kasutatud vanavenelastest rääkides kreeka nimetust "monoksiilid"):[5][10][11]

"Talvel on aga nende samade karmide russide elukorraldus järgmine. Kui saabub novembrikuu, siis kohe väljuvad nende vürstid koos kõikide russidega Kiievist ja lähevad … drevljaanide, dregovitšite, krivitšite, severjaanide ja teiste slaavlaste maile, kes on russide andami maksjateks. Nii seal ennast talve jooksul toites, pöörduvad nad alates aprillist, kui Dnepri jõel on jää sulanud, tagasi Kiievisse. Siis nad varustavad oma laevad ja lähevad Bütsantsi."

Samuti Araabia rännumees Aḩmad ibn Faḑlān on 922. aastal kirjeldanud "russide tsaari" kaubanduslikku ringreisi, kus saatjaskonda on kuulunud "400 sõjameest ja kõige usaldusväärsemat inimest".[5][12][13][14] Kuna esimesed Vana-Vene poljudjed on nii või teisiti jäädvustatud X sajandil, lubabki see arvata, et poljudje korraldust rakendati Venemaal sajandi alguses.

Andamikogumisringkäigule sõitis vürst isiklikult koos nooremate (ru: "молодшая"] družinnikutega, kes kaitsesid vürsti ja tagasid talle rahu ning olid lahingu olukorras tema tähtis löögijõud.[15] Nagu Konstantinos VII on kirjeldanud, et "vürst võtab kaasa kõik russid", on samuti B. Rõbakov pidanud poljudje't rahvarohkeks sündmuseks, kus vürstil olid kaasas tallipoisid, teenrid ja teenistujad, kokad, saduldajad jne. Poljudet koguti, kui saak oli koristatud ehk sügisest kevadeni (novembrist aprillini).

Keiser Konstantinos VII traktaadis on poljudjet kirjeldanud iga-aastase ulatusliku riikliku ettevõtmisena, sest see korraldati territooriumil mõõtmetega 700 x1000 kilomeetrit, mida asustasid 5–6  hõimuliitu, ja kestis 180 päeva aastas. Väljastpoolt Russi võeti osa veel Novgorodist ja Miliniski (Smolenski) kindlusest ning Võšgorodist, kust mööda Dneprit kohalesõitnud kogunesid Kiievisse. Družiinast ja pikast voorist koosnenud vürstlik poljudje kogumise karavan läbis umbes 1200–1500 kilomeetrise ringi, metsade ja soodega kokku umbes 3000 km. Konstantinose koostatud marsruudile jäid drevljaanide juurest kulgedes Ljubetši linn, sealt Prõpjatsi (Pripjati) ja Lääne-Dvina vahel elavate dregovitšide maad, ja sealt läbi Velikaja jõe basseini idaslaavi hõimu krivitšite ulatusliku territooriumi lõunapoolseid ääremaid pealinna Smolenskini. Seejärel Jelnja linna kaudu Brjanskisse, mille läheduses võeti suund Novgorod-Severski ja Sevski lähedaste maade ning Tšernigivi kaudu piki Desnat tagasi Kiievisse. Karavani liikumiskiiruseks oli Konstantinos arvestanud 7–8 kilomeetrit ööpäevas. Konstantinos on samuti ära toonud laevastiku tähtsuse. Laevu ehitasid tuhanded krivitšid ja polotšaanid kogu talve ja osa kevadest Dnepri ja Ilmjärve basseinis. Kaubalaevade hulgast ei ole andmeid, aga sõjalaevu on olnud kokku 2000. Poljudje karavani koosseisu oli kuulunud 400–500 laeva. Kogumikust ilmneb samuti andmeid poljudje konkreetsemast vormist ja suurusest ning et selle ringkäigu jooksul vürst ja tema lähikondlased ei pühendunud mitte ainult andami kogumisele, vaid lahendasid kohtunikena vaidlusi, mida kohapeal ei oldud suudetud lahendada. Andami kokkukogumine oli vaid pool õnnestumisest ja suur osa andamist tuli maha müüa, nii et kogutud kaubad laaditi purjelaevadele ning karavan alustas teekonda Dnepri alamjooksu suunas. Kaubalaevu saatis tugev relvastatud valve kaitseks nomaadi kallaletungijate vastu. Müük oli russide üks ulatuslikumaid kaubanduslikke ekspeditsioone Bütsantsi, Kalifaati, Bagdadisse, Balkhi ja Transoxianasse, toguz-oguuside rändhõimude ja Hiinani välja. Kuna relvastatud valve üksi ei suutnud kindlustada kaubateede täielikku turvalisust, pidasid Kiievi vürstid kõige olulisemateks diplomaatilisteks sammudeks kaubanduskokkuleppeid Bütsantsiga.

Akadeemik B. Rõbakov on Vana-Vene riiklikuse tekke ja varandusliku kihistumise iseloomustamist alustanud ajalooliselt enamtuntud vjaatitšite hõimuliidu täielikust poljudje tsüklist, mis tähendas "püha vürsti" iga-aastast kohaleilmumist "riietust" (ilmselt karusnahku) kokku koguma ja seejärel nende müümist Doni jõe alamjooksul Itili linna turgudel. Analüüsides poljudjet, on Rõbakov tagasi pöördunud VIII–IX sajandisse, mil oli erinevusi Russide riigile allunud territooriumi mõõtmetes: IX sajandi superliitu kuulus 5– 6 hõimuliitu, X sajandil – 10 hõimuliitu. Konstantinose traktaat on kirjutatud 36 aastat enne seda, kui näiteks radimitšid alistati Kiievi-Vene võimu alla. Vürstinna Olga haldusreformi aegse kroonika andmete põhjal oli sügisel Kiievist Dneprit mööda Smolenskisse ja Novgorodimaale (Meta ja Luga) ning kevadel mööda Dneprit ja Desnat pealinna tagasi suundunud ringreisi pikkuseks 1500–1600 kilomeetrit. Rõbakovi meelest ei saa poljudje teekonda pidada rajaks, vaid see on 20–30  kilomeetri laiune vöönd. Reis ei kulgenud hõimuliitude sisemaadele, andam koguti ja toodi kohale kohalike vürstide abil, ehk teisti öeldes, poljudje kujunes teatud võrgustikku omavaks riiklikuks operatsiooniks, millega kaasnes klassiline konsolideerumine ja tekkis mitmeastmeline feodaalhierarhia. Juba Konstantinose aegses kirjelduses peetakse üheks tähtsamaks keskuseks ringreisil tolleaegset Smolenski kindlust, mille ladudesse jäeti sügisel kogutud poljudje ja kust kevadel jõejää sulades hakkasid lodjad Kiievisse saabuma. Smolenski suurust tõestab veel see, et sealne viie tuhande hauaga surnuaed oma kurgaanidega oli IX–XI sajandi Euroopa suurim. Konstantinose traktaadi järgi äratas alluvate slaavi liidu rahvaste rahulolematust ja vastuhakku andami kindlaksmääramata suurus, mis ühelt poolt kutsus esile võimu kuritarvitamist, kui kogujad üritasid saada võimalikult suurt saaki, ning teisalt viis sageli vägivalla kasutamiseni ning jõudu kasutades jäeti talupojad ilma viimastestki varudest.[15] B. Rõbakov ei pea täiesti fikseerimata poljudjet võimalikuks ning vürsti ja tema družinnikuid mingiks ringikeerlevaks ahneks jõuguks, sest aastast aastasse kasutusel olnud poljudjemarsruudi või -vööndi elanikkond oleks sel juhul ammu laiali põgenenud.[5]

 
Vürst Igor poljudjet kogumas 945 . aastal. K. Lebedev

Kroonika üheks traagilisemaks ajalooliseks episoodiks on maksukogumisretkele läinud vürst Igori tapmine 945. aastal. Sündmuste kalender ja kujunemine on erinevate allikate andmeil erinev. Neist ühe kohaselt algas Igori troonile tõustes sõda drevljaanidega, kelle eesmärgiks oli lahkuda Kiievi-Vene riigi koosseisust. 914. aastal murdis Igor nende vastuhaku ja "määras neile endisest rängema andami", mille kogumisõiguse andis ta oma vasallile, bojaar Sveneldile tänutäheks teenistuse eest. Sellest ajast alates 30 aasta jooksul drevljaanidelt andamit kogudes rikastusid Sveneld ja tema sõjamehed, mis tegi Igori družinnikud kadedaks. Viimaste nõudmisel suundus üle 60-aastane vürst Igor koos oma družiinaga talvel 945. aastal koguma poljudjet drevljaanide maale ja võttis neilt enda poolt määratud aastase andami. Poolel tagasiteel saatis Igor družiina koju ja pöördus mõnekümne mehega tagasi veel andamit saama. Selgusetuks on jäänud, kas lihtsalt ahnusest teistkordset maksu nõudma või jäi talle tunne, nagu oleks drevljaanid ehk midagi andmata jätnud.[7][15]

Kroonika väidab, et Igor ei andnud poljudje kogumise õigust Sveneldile vabatahtlikult, vaid bojaari sõjameeste survel. Drevljaanidelt oli vürst käinud sel aastal andamit saamas seejärel, kui Sveneld oli esmalt röövinud oma osa.[15] Nähes, et Igor tuleb tagasi, otsustasid nördinud drevljaanid: "Kus hunt juba hakkab lammaste juures käima, sinna ta jääbki käima ega lõpeta ta varem, kuni pole tapetud; samuti kui me ei tapa teda, siis hukutab see meid kõiki."[11] Seepärast alustasid nad ülestõusu eesotsas drevljaanide kuninga Maliga ja ründasid kiievlasi. Võitluse käigus Kiievi družiina hävitati ning suurvürst Igor hukati eriti julmalt: ta seoti jalgupidi kahe allapainutatud puu külge ja rebiti pooleks.

Teisalt ei pea B. Rõbakov kohaseks seostada Igori ja Sveneldi vahelise kokkuleppe saavutamist ja suurvürsti surma, kuna suurvürst oli varjaagidest sõjameeste üksust kasutanud vaid oma sõjaväe ajutise täiendusena, seoses laialdaste sõjakäikudega. Igor vaid jagas drevljaanidelt ja uulitšitelt saadava poljudje kogumise õiguse Sveneldi ja tema sõdalastega ning seetõttu lisas tunduvalt nende hõimude sundkoormisi, mis kutsus esile mässu. 940. aastal Igor murdis selle vastuhaku ja loovutas samas kokkuröövitud poljudje preemiaks teda toetanud Sveneldile. Teenete ja edusammude eest lahingutes kreeklaste vastu 942. aastal premeeris Igor veel kord Sveneldit poljudjega, mis nüüd oli äratanud Kiievi družinnikute meelepaha ja nurinat. Pärast lepingu sõlmimist 944. aastal ja rahu saabumist, ei olnud Igoril enam vajadust Sveneldit koos meestega ülal pidada ning seepärast läks ta ise poljudje kogumisretkele. Üksnes suurvürsti tapmisviis võiks paika pidada, kuivõrd seda on kirjeldanud aastatel 950 – u 1000 elanud Bütsantsi kirjanik Leon Diakon, kuigi temagi kirjutises rebisid germaanlased Igori kaheks osaks.[5]

Pärast kättemaksu drevljaanidele korraldas Igori lesk vürstinna Olga haldus- ja maksureformi, millega Kiievi-Venes fikseeriti poljudje suurus, viidi sisse andami normid ehk urok'id (ru: уроки (дань)) ja muudeti andami kogumise korda alates 947. aastast.[16] Ta laskis kindlaks määrata maksude kogumise tähtpäevad, perioodid ja paigad ehk pogostid (ru: погосты), mis aegamööda arenesid kaubanduskeskusteks pühakodadega. Andamit kogusid spetsiaalselt selleks määratud vürsti ametnikud, tiuun'id (ru: тиуны). Esimeste maksunormide ja sihipärasema kontrolli sätestamisega alandas Olga tulumaksumäära[17] ning pani aluse tulumaksu seadustikule.[18] Andami selline "kohaletoomise" kord (ru: "повоз") ei kaotanud veel poljudjet täielikult.[17] Samuti sätestati esialgne natuuras maksmise kord rahalise hüvitisega maksuviisiks, vabastades isanda niimoodi tarvidusest talupoegade toodangut turustada. Valitseva naturaalmajanduse muutumine kaubalis-rahaliseks tõi omakorda kaasa linnade tekkimise ühes turgudega, kus avanes võimalus toodangut maha müüa. Sel viisil asendus idaslaavi hõimudelt ebaregulaarne andami kogumise viis enam-vähem regulaarse maksuga ning lõppesid vürsti ja tema družiina toitmine ja kostitamine, mis kergendas elanikkonna elu.[19]

Pärast õigusalase tegevuse koondumist riigipeale, kes ise korraldas kohapealset kohut vürstiriigi linnas, nimetati tema ringkäiku endiselt poljudjeks. Seepärast käisid ürikute andmetel Vana-Vene vürstid poljudjes XII sajandi lõpuni, aga ringreisi iseloom erines X sajandi omast.[1]

Poljudje mujal maailmas muuda

Varakeskaegses Euroopas muuda

Ajalooteaduste kandidaat J. Kobištšanov oma artiklis "Poljudje" (ru: "Полюдье")[7] on kirjutanud sellest varakeskaegsest andamikogumisest Euroopas, kus poljudje eksisteeris lääne- ja lõunaslaaviriikides, samuti muinasgermaanide maadel. VI sajandil frangid eesotsas Merovingide dünastia kuningatega käisid poljudjet kogumas anastatud Gallias. Anglosaksi kuningriigid ja ühinenud Inglismaa kuningriigi poljudje kandis nimetust feorm, samuti gefol. Oma valdustes ringi sõitev kuningas koos õukonna ja kaitseväega said leiba, õlut, suuremaid ja väiksemaid kariloomi, mett ja mesilasvaha, karusnahku, käsitöötooteid. Täpsemad kirjeldused leiduvad VIII–X sajandi Inglismaa kuninglikes dokumentides. Samuti Rootsi, Norra ja Taani kuningad saatkondadega sõitsid mööda oma määramispiirkonda ja valdusi, võttes osa pidudest, mida neile korraldasid kohalikud valitsejad ja kogukonna liikmed. Vürstinna Olga eeskujul nad oma teekonnal andsid langetada metsa ja ehitada uusi majapidamisi lootes kasvavalt elanikkonnalt maksukogumisega rikastuda. Tuntud "Heimskringla" jutustab, kuidas ennevanasti norra kuningad korra kolme aasta jooksul käisid 60–70-liikmelise saatjaskonnaga reisil Upplandis. Hiljem need veizla (gafol) ringreisid muutusid iga-aastasteks ja saatjaskond suurenes, millega kohalikul elanikkonnal pidi nõustuda.[9] Rootsi kuningad Kiievi Olga eeskujul langetasid metsi, rajasid majapidamisi ja asutasid need alluvatega. Poljudje oli tuntud samuti Šotimaal ja konservatiivsel Iirimaal see oli kestnud vägagi kaua. Islandi "Ljósvetningasaga" jutustab, kuidas "kogukonna juht ja preester Gudmund Tugev jumalate kombel sõitis ringi kolmekümne mehe saatkonnas samavõrra hobuste seljas ja ööbis mitmes kohas seitse ööd". Ta käis igaühe juures kogukonnas ja hiljem jutustuses selgub, et seitse ööd oli kogukondlastele tähendanud liialt pikaaegset kostitamist, sest mitmed jäid nälga nägema. Seepärast ühel talvel kogukondlased saatsid omalt poolt "kolmkümmend meest ja nende hobused külla Gudmundi juurde Madruvellirisse, kus nad sõid ja jõid nii palju, et Gudmund oli sunnitud ostma moona meestele ja hobustele. Järgmisel kevadel reisis Gudmund põhja vaid 9-liikmelise saatjaskonnaga ja ööbis vaid 2 ööd seal, kus enne 7 ööd oli olnud".[9][20] Euroopa teises otsas, Pürenee poolsaare nendes osades, mis ei kuulunud umaijaadide[21] araabiaimpeeriumi koosseisu, varafeodalismi sünnikoldeid oli kinnitamas poljudje. Selgusetuks jääb, kas seda enam rakendati roomaimpeeriumi järgsel perioodil Gallias, Britannias, Serbias. Karolingide keisririigi X sajandi imperaatoridki tegid igal aastal ringi ümber oma valdusi, Prantsusmaalt Saksa kaudu Lausitzi ja Poola piirini.[7]

Keskaegne Aasia ja Aafrika muuda

Ulatuslike impeeriumite tekkimisega kaasnes poljudje majandusliku tähtsuse kasv ja seda koguma saadeti kuningate saadikud koos võimsa sõjaväega, millest varaseimad on egiptlastest muinaskuningate regulaarsed andamikogumisekspeditsioonid Palestiinasse ja Liibanoni. Eriti laialdaselt poljudjet kasutati Etioopia ning Kesk- ja Lääne-Sudaani imperaatorite, Nuubia kuningate ja Sennari sultanite poolt. Jimma-Bonga (Etioopias), Bornu, Bagirmi ja Wadai imperaatorite valdustes poljudje tunti piirist piirini veel XIX sajandil. Sel eelkoloniaalsel perioodil Aafrikas lõunapoolsete savannide Lubahõimu pealikud ja riigijuhid kogusid poljudjet ning näiteks aastatel 1873–1875 türann nimega Kasongo Kalombo võis endale haarata kogu küla toiduained koos naiste ja lastega.[9] Juudi päritoluga pooleks müstiku ja pooleks rännumehe David Reubeni viibides aastal 1523 Sennari sultanaadis Sudaanis, poljudjes käis nii valitseja kui tema pojad. Reubeni on jäädvustanud nii sultanipoegade saabumise koos 200 saatjaga Dongolast kui selle põhjaossa jäävast nuubia linnast al-Habirist saabunud inimesed, kes tõid kümnist valitsejale loovutades talle talled ja pullid, nisu ja otra. Oyo kuningriigi valitsejad saatsid igal aastal 1741–1818 oma sõjaväe koguma andamit Dahomeesse ja Borgousse[9], kusjuures XVII–XVIII sajandivahetuse aegne kuningas Odžigi läks isiklikult kogumismatkale, millest osa pidi paatidega piki Nigeri jõge ja osa üle Bengali lahe sõudma.[6] Poljudjet kasutasid Kongo jõe alamjooksu Manikongo, sh Nsundi, Loango, Kakongo, Ngoyo kuningad, ülempreestrid (kitomed) ja vasallid. Enne kroonimist käis Loango kuningas koos oma sõjameestest, õukondlastest ja preestritest saatjaskonnaga läbi kuningriigi pühad paigad ja reis kestis peaaegu aasta. Veel võttis ta kaasa kaks oma naist, kes pidid selle ringreisi ajal lapsed sünnitama. Ngoyo kuninga ülesandeks oli igas ringreisi peatuskohas kasvatada, korjata ja maitsta esimesi vilju banaanisaagist, samas kui tema naised lapsi sünnitasid. Mwene Mutapa (Monomotapa) vasallriigis Kiteve dünastia saatis poljudjereisile kuningapoja, kelle saatkonda kuulus kolm aadlikku ja rohkem kui sada lihtinimest, kes talle andamit kokku kogusid ja kandsid.

Samuti J. Kobištšanov oma artiklis on puudutanud poljudjet varafeodalistlikus troopilises Aafrikas ja Kagu-Aasias. Põhja-Etioopia territooriumile jäänud Aksumi kuningriigis III sajandil ja IV sajandi esimese poole kristluse eelsel perioodil poljudje on täitnud religioosseid ülesandeid.[22] Etioopiakeelsete gravüüride kohaselt ei ole kahtlust, et IV–VI sajandil ise Aksumi tsaarid madalama auastmega vasallvalitsejatega koos käisid poljudjes. Poljudjekord jätkus seal pärast Aksumi kuningriigi langust ja lagunemist XI sajandi esimesel poolel.

Kagu-Aasias oli oma variant poljudjest, mis oli kasutusel peamiselt Kambodža territooriumi hõlmaval hindu-budistlikus Angkori kuningriigis IX–XII sajandil. Siinses bürokraatse templihierarhia all kannatavas ühiskonnas oli säilinud poljudje, mil imperaator liikus ringi saatjaskonnaga, kuhu kuulus tuhandeid mehi ja naisi: tema naised, liignaised, teenrid ja teenijannad, sõjamehed jt. Võib oletada, et poljudje on olnud kasutusel Jaava saarel Indoneesias, sest mõnevõrra andmeid sellest jaavapäraselt tõlgendusest on säilinud üksnes kohalikus XIV sajandi poeemis.[7] Poljudje ilminguid esines Euraasia tasandike steppides ja Euroopast Hiinani ulatuva rändrahvaste, sh mongolitega asustatud vööndis. Hiinas see säilis rituaalse jäänusena, kus imperaator oma valitsusperioodil kord viie aasta jooksul tegi valdustele ringi peale, suundudes kevadel idasse, suvel lõunasse, sügisel läände ja talvel põhja.[6]

Poljudje lõpp muuda

Poljudje kogumine vähenes märgatavalt juba Igori poja, Svjatoslav I valitsemisperioodil 966. aastal ja hiljem, 982. aastal, lakkas see olemast suurvürst Vladimir Püha ja tema valitsuse sissetulek. Feodalismi arenedes lakkas selline algne ja koormav tulumaksu kogumine nagu poljudje olemast. Viimane teade poljudjest on aastast 1190 , mil seda koguti veel Vladimiri-Suzdali vürstiriigis vürst Vsevolod III valitsemisperioodil. Ajalooliste ürikute põhjal oli Novgorodimaal ja Smolenski vürstiriigis XII sajandil kindlas rahalises määras fikseeritud maksukohustus, mille kas vürst või tema feodaalid kokku kogusid. Leedu suurvürstiriigis kehtisid veel XV–XVI sajandil elanikkonna poolt makstavad andamid talu saagist, mida käisid sisse nõudmas asevalitsejad, saabudes ringkäigule kihelkonda. Mõningate andmete põhjal oleks poljudje justkui säilinud mingil, sh kostitamise kujul XIX sajandi keskpaigani Venemaa kaugemates kolgastes. Ajaloolasi on eriti huvitanud poljudje pikaaegne kestmine Gruusias ja Dagestanis, kus väiksemates kuning- ja vasallriikides veel XIX sajandil esines sellel detailseid ja nimelisi erinevusi, aga igal pool kaasnesid sellega suurejoonelised pidustused, mille kohta öeldi, et "ühe päevaga pühiti minema kogu aasta töö".[7][19]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Haldusstruktuur ja võimuorganid. Kiievi-Vene ühiskond. (Административная структура и органы власти. Общество Киевской Руси)[alaline kõdulink] (vene keeles)
  2. ↑ Poljudjeandam Russide maal. Vene ajalugu (Полюдная дань на Руси. История России) (vene keeles)
  3. ↑ Poljudje kehtestamine Russide maal. Vene ajalugu (Введение полюдья на Руси. История России) (vene keeles)
  4. ↑ Esialgne Rus (IX – X sajandi keskpaik). Poljudje (Русь Первоначальная (IX – середина X века). Полюдье) (vene keeles)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Venemaa sünd (ru:Рождение Руси. Б.А.Рыбаков) Rõbakov, B.A.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Klassieelsetest ühiskondadest varaklasslisteni. Lk 55. Esiaeg (От доклассовых обществ к раннеклассовым Стр 55 Первобытное общество) (vene keeles)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Poljudje. Teadus – see Elu! Teaduslik-informatiivsete artiklite, märkmete ja väljaannete kogumik! (Полюдье НАУКА – это ЖИЗНЬ! Сборник научно-познавательных статей, заметок и публикаций!) (vene keeles)
  8. ↑ Riiklikud tuluallikad Vana-Venes (Государственные доходы в древней Руси) (vene keeles)
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Klassieelsetest ühiskondadest varaklassilisteni. Lk 54 Esiaeg. (От доклассовых обществ к раннеклассовым. Стр. 54. Первобытное общество) (vene keeles)
  10. ↑ Konstantinos Bagrjanorodnõi. Impeeriumi juhtimisest. Ptk 1–32, 9. Russidest … Tõlkinud G.G.Litavrin. (Константин Багрянородный. Об управлении империей) (vene keelne tõlge)
  11. ↑ 11,0 11,1 "Vürst Igor. Rusistica". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2015. Vaadatud 23. mail 2015.
  12. ↑ The Rus. Ibn Fadlan's journey to Russia[alaline kõdulink]
  13. ↑ Väljavõtteid reisikirjeldusest (fi:Otteita matkakertomuksesta. Helsingin Sanomat) (soome keeles)
  14. ↑ Paganliku Russide maa pühad valitsejad bõliinades ja välismaistes allikates (ru: Священные правители языческой Руси в былинах и зарубежных источниках) (vene keeles)
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Andamid ja poljudje. Ptk. II Tõus ja õitseng. "Isamaa algus" (ru:Дани и полюдье Глава II. Восхождение и расцвет. "Начало отечества") (vene keeles)
  16. ↑ Jutustus möödunud aegadest. Muinasvene kirjandust. (ru:"Повесть временных лет. Древнерусская литература") Avaldatud D.S. Lihatševi tõlgendusena. (vene keeles "Публикуется в переводе Д.С.Лихачева")
  17. ↑ 17,0 17,1 Andamid ja urokid (Дани и уроки) (vene keeles)
  18. ↑ "Urokid" ("seadused") ja "pogostid" ("Уроки" ("уставы") и "погосты") (vene keeles)
  19. ↑ 19,0 19,1 Poljudje. Kiievi Rus. Ajalooentsüklopeedia (Полюдье. Киевская Русь. Историческая энциклопедия) (vene keeles)
  20. ↑ Early State Dynamics (inglise keeles)
  21. ↑ Umaijaadid. Eesti Entsüklopeedia
  22. ↑ Klassieelsetest ühiskondadest varaklasslisteni. Lk 53. Esiaeg (ru:От доклассовых обществ к раннеклассовым Стр 53 Первобытное общество (vene keel)

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poljudje&oldid=6541492"