Keeled Eestis

Keeled Eestis on Eestis kõneldavad ja kirjutatavad inimkeeled.

Eesti riigikeel on eesti keel, mis kuulub Uurali keelkonda ja mida 2012. aasta seisuga kõneles emakeelena hinnanguliselt 922 000 inimest Eestis ja 160 000 mujal maailmas. See ei ole suguluses piirnevate vene ja läti keelega, mis mõlemad on indoeuroopa keeled (täpsemalt idaslaavi ja balti).

Riigikeelena on eesti keel Eestis eriseisundis, kuna Eesti põhiseadus kohustab Eesti riiki kaitsma eesti kultuuri, mille osana on tavapäraselt mõistetud ka keelt. Vähemuskeeli lubab põhiseadus kasutada asjaajamiskeelena, teatud tingimustel riigiasutustes ja kohtumenetluses, samuti saab nende arengut toetada vähemusrahvuste kultuurautonoomia kaudu, mida pole aga Eestis kuigi laialdaselt kasutatud.

Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel räägitakse Eestis emakeelena 157 keelt. Eesti keele järel räägitakse emakeelena enim vene keelt (383 062 kõnelejat – 29,6% rahvastikust) ja ukraina keelt (8012 – 0,6%). Üle saja rääkijaga emakeeli oli loenduse järgi Eestis kokku 25.

Eesti keele murded

Eesti kirjakeel põhineb peamiselt põhjaeesti keelel, samas kui lõunaeesti keel koosneb mitmest murdest, näiteks võru, mulgi ja tartu murre. Eesti kirjakeelest kõige kaugemale jääv võru keel on ainus, kellele SIL on andnud ISO 639-3 keele koodi ("vro"). Keeleteadlaste seisukohad lahknevad, kas tuleks kõnelda võru keelest või võru murdest (mida omakorda on liigitatud setu keele alammurdeks või eesti keele eraldiseisvaks, ehkki setu murdele lähedalseisvaks murdeks). Ehkki murdekeelne kirjandus ja kultuuritraditsioon Eestis on vanem kui kirjakeelne, on murdekeele prestiiž ajalooliselt olnud madal ning hakanud tõusma alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tänapäeval on mitmetel murdealadel kasutusel paralleelsed teeviidad eesti kirjakeeles ja kohalikus murdekeeles, ilmub murdekeelne kirjandus ja perioodika, murdekeelt õpetatakse ka mitmes koolis. Võru keeles on loodud ka Vikipeedia.

Vähemuskeeled

Mitmed Eestis kõneldavad vähemuskeeled on seotud põliste rahvusvähemustega. Nii leidus Eestis vene keele kõnelejaid arvatavasti juba keskajal enne seda, kui siia jõudsid saksa keele rääkijad. Mitmes Eesti hansalinnas olid vene linnaosad. Samuti on vanad, kuigi mitte kunagi rohkearvulised vähemuskeeled soome ja läti; läti-eesti keelepiir on aegade jooksul oluliselt muutunud. Pikaajaliste rahvusvähemuste hulka võib lugeda eestirootslased ning 17. sajandil Eestisse põgenenud vanausulised peipsivenelased, kes moodustavad Eesti venelaste seas eraldiseisva rühma ka keeleliselt. Hiljemalt 17.–18. sajandist pärineb Eestis teisigi väikesi vähemuskeeli nagu tatari keel.

Nüüdse Eesti aladel kunagi kõneldud, kuid tänapäevaks väljasurnud pärismaiste vähemuskeelte hulka võib lugeda vadja ning liivi keele, mille kõnelejaid elas Muinas-Eestis enne ristisõdu, kuid kes assimileerusid sajandite jooksul eesti enamuse sekka. Mitme sajandi vältel oli praktilises kasutuses, kuid nüüdseks on käibelt kadunud ladina keel, mis oli 13.–17. sajandil Eesti ala esimene teaduskeel ning üks kahest levinumast kirjakeelest kõrvuti saksa keelega.

Vene keel

Vaata ka: Eesti venelased

Vene keele kõnelejate osakaal Eestis 2000. aasta rahvaloenduse andmetel

Vene keel on tänapäeval Eestis kõige rohkem kõneldav vähemuskeel. Eestis on vene keelt kõnelevaid linnu ja on kohti, kus eesti keelt kõnelevad inimesed on vähemuses (eriti kirdes, näiteks Narvas). Märgatav erinevus valitseb peamiselt Kirde-Eesti linnades ja Tallinnas ning Peipsiveeres vanausuliste seas kõneldava vene keele vahel. Samas on Eestis kõneldav vene keel hakanud eristuma ka Venemaal kasutatavast vene keelest, ehkki erinevus seisneb peamiselt sõnavaras.

Eesti ala kirjandusse jõudis vene keel olulisel määral alles 18. sajandil, kui Venemaa oli vallutanud Eesti- ja Liivimaa Põhjasõjas. Omavalitsusliku asjaajamiskeelena säilitas saksa keel tugeva positsiooni 19. sajandi lõpuni, kuid riiklik kommunikatsioon toimus ka Baltimaades suures osas vene keeles. 19. sajandi alguses, mil vene haritlasi hakkas Eestisse tõmbama taasavatud Tartu ülikool, kujunes Eestis välja ka kohalik vene kirjanduselu. Teaduskeelena sai vene keel valdava positsiooni paarikümneaastase venestuslaine ajal, mis algas 19. sajandi lõpukümnendil, ning uuesti, ehkki mitte sama ulatuslikult, Nõukogude okupatsiooni ajal pärast Teist maailmasõda.

Vene keelt on Eestis õpetatud juba 18. sajandist, kuid eriti laialdaseks muutus vene keele õpetamine ja venekeelsete koolide rajamine Eestis kahel venestusperioodil: 19. sajandi lõpust Saksa okupatsioonini 1918. aastal ning uuesti Nõukogude okupatsioonide ajal 1940–1941 ja 1944–1991. Ka venekeelne meedia tegutses Eestis jõudsalt juba 19. sajandil. Mitmesuguseid venekeelseid perioodilisi väljaandeid ja kirjandust ilmus Eestis ka sõdadevahelisel iseseisvusajal, kuid nend arv kasvas plahvatuslikult Nõukogude ajal, mil trükistele lisandusid venekeelsed raadio- ja telesaated. Eraldiseisvat venekeelset telekanalit Eestis siiski enne iseseisvusaega ei loodud. Iseseisvuse taastamisest saati on Eesti kohalik venekeelne meedia keelelise kihistumise tõttu nii kanalite arvult kui ka tiraažidelt mõnevõrra kokku tõmbunud, samas on kohalik venekeelne kultuur eesotsas kirjandusega hakanud keelelt ja temaatikalt eristuma Venemaa venekeelsest kultuurist.

Nõukogude aja lõpul oli vene keelel Eestis eriseisund, mis taasiseseisvumise järel kaotati. Vaatamata ametliku eristaatuse puudumisele kasutatakse vene keelt siiani laialdaselt kaubandus- ja teenindussfääris, reklaamis ja meedias. Ka paljude riigiasutuste kodulehtedel on olemas venekeelsed versioonid. Samas puuduvad seaduste ametlikud venekeelsed tõlked, ametlikud tõlked tehakse Eesti seadustest vaid inglise keelde.

Intensiivne riiklik venestuskampaania Nõukogude aja lõpul tekitas eestlaste seas vastureaktsiooni, mida on peetud üheks vene keele madala prestiiži põhjuseks tänapäeva Eestis. Seetõttu süveneb Eestis keeleline kihistumine: kahe keelekogukonna vahele kerkib suhtlusbarjäär ja inforuumid eralduvad, kuna ei osata piisavalt teineteise keelt, kohati eristuvad eesti ja vene töökeelega firmad ning piirkondades, kus vene keele kõnelejate suure osakaalu tõttu on asjaajamiskeelena lubatud kasutada vene keelt, on eesti keele kõnelejatel esinenud raskusi asjaamises. Keeleamet, mis kontrollib keeleseaduse täitmist teenindus- ja ametiasutustes, teeb valdava osa ettekirjutusi just seetõttu, et venekeelsete teenindajate riigikeele oskus pole vastanud seaduse nõuetele.

Saksa keel

Vaata ka: Baltisakslased

Baltisakslased (saksa keeles Deutsch-Balten või Baltendeutsche) olid peamiselt Läänemere idakaldal (nii praeguste Eesti kui ka Läti alal) elavad saksa päritolu elanikud. Nad moodustasid selles piirkonnas sotsiaalse, kaubandusliku, poliitilise ja kultuurilise eliidi mitu sajandit. Paljud neist saavutasid ka kõrgeid positsioone Venemaa Keisririigi sõjaväe- ja tsiviilametites, eriti Peterburis. Baltisaksa elanikkond ei moodustanud kunagi enam kui 10% rahva koguarvust. Nende ajalugu ja kohalolek Baltikumis lõppes järsult 1939. aasta lõpus pärast Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamist ja sellele järgnenud elanikkonna vahetumist, mille käigus Saksa valitsus asustas kõik baltisakslased Warthelandi ja Danzigi (nüüdisajal Gdańsk) Lääne-Preisimaale.

Eesti ja Läti aladel (Eesti- ja Liivimaa kubermangus) kõneldav saksa keel moodustas ajapikku Saksamaa saksa keelest märgatavalt eristuva baltisaksa murde, mis on andnud eesti keelde ohtralt laene, kuid ka ise eesti keelest ulatuslikult laenanud. Ajalooliselt eristus baltisaksa murre tänapäevasest kirjakeelest eelkõige selle poolest, et põhines Saksamaa rannikulinnades kõneldud keskalamsaksa murretel, samas kui nüüdse saksa kirjakeele aluseks on ülemsaksa murded. Ajapikku jõudsid emamaa saksa keeles toimunud muutused küll õpi- ja töörände mõjul ka Põhja-Baltikumi, kuid olulised erinevused jäid siiski püsima.

Eesti ajaloo suurema osa vältel oli saksa keel Eestis põhiline kirja- ja teaduskeel, milles 19. sajandi teise pooleni ilmus ka enamik üldajakirjandust. Baltisakslaste lahkumise ja saksa keele oskuse järsu languse tõttu on tekkinud Eesti kultuurimälus kultuurilise katkestuse kõrvale ka keeleline katkestus baltisaksa- ja eestikeelse kultuuri vahel, kuna aktiivsesse käibesse jõuavad vaid tõlgitud tekstid, mille hulk on ajaloolise kogumiga võrreldes väike ning hõlmab peamiselt baltisaksa ilu- ja ajalookirjandust ning memuaare.

Tänapäeval elab Eestis vähe sakslasi, enamik viibib riigis vaid ajutiselt. Saksa keel on eestlaste seas populaarsuselt kolmas võõrkeel, kuid ajaloolist baltisaksa murret valdavad Eestis praktiliselt ainult spetsialistidest ajaloolased. Saksakeelset ajakirjandust pole Eestis Teise maailmasõja järel oluliselt ilmunud, rääkimata raadio- ja telesaadetest.

Rootsi keel

Vaata ka: Rannarootslased

Rannarootslased (rootsi keeles: estlandssvenskar) on rootsi keelt kõnelev vähemus, mis elab traditsiooniliselt Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadel ja saartel. Eesti rootslaste pideva asustuse algus nendes piirkondades (tuntud kui Aiboland) pärineb 13. ja 14. sajandist, mil nende rootsi keelt kõnelevad esivanemad praegustelt Rootsi ja Soome aladelt Eestisse jõudsid. Peaaegu kõik Eesti rootsi keelt kõnelevad vähemused põgenesid Teise maailmasõja ajal Rootsi ja ainult mõnede jäämise kasuks otsustanud isikute järeltulijad elavad Eestis püsivalt tänapäevani. Eestirootslaste kultuurilise pärandina on nende ajaloolistel asualadel kasutusel eesti- ja rootsikeelsed paralleelviidad ning mõnedes koolides (eelkõige Noarootsi Gümnaasiumis) õpetatakse rootsi keelt.

Asjaajamiskeelena oli rootsi keel mõningal määral kasutusel Rootsi ajal, mil Eesti kuulus Rootsi riigi koosseisu. Laiemalt levida see siiski ei jõudnud, kohalik haritlaskond kõneles valdavalt saksa ja teaduskeelena vähemal määral ladina keelt.

Ukraina keel

Vaata ka: Ukraina kriis ja Sõda Donbassis

Ajalooliselt on ukrainlasi Eestis olnud vähemalt Liivi sõjast peale, kuid nende jälgi on vähe dokumenteeritud. Küll on Ukraina kultuuriloos oluline koht olnud Tartu Ülikoolil, kuhu 19. sajandil saabus õppima mitmeid ukraina üliõpilasi ning Tartus tegutses isegi ukraina üliõpilasselts Gromada. Rohkem ukrainlasi jõudis Eestisse taas Nõukogudeaegse tööstussisserändega, kuid paljud neist kõnelevad vene keelt. Enamik tänapäeval ukraina keelt kõnelevatest isikutest Eestis on ukrainlased, kes saabusid riiki pärast 2014. aasta Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Eesti koolides on vahel olnud lühiajalisi katseid õpetada ukraina keelt, ka on lühemat aega tegutsenud ukraina pühapäevakoolid. Ukrainakeelset ajakirjandust Eestis ei ole, samuti ei ole ilmunud ukraina keele sõnaraamatuid ja õppekirjandust.

Poola keel

Poola keel on Eestis ulatuslikumalt kasutusel olnud üksnes suhteliselt lühikeseks jäänud Poola ajal Lõuna-Eestis, mil see oli kasutusel ka halduskeelena. Sestsaati on vähesel arvul poolakaid Eestis alati leidunud. Veidi suuremal arvul poola keele rääkijaid rändas Eestisse 19. sajandil, mil poola haritlastel olid Tartu Ülikoolis vabamad tingimused kui Venemaa võimu all Poolas, mistõttu mitmed silmapaistvad poola kultuuritegelased õppisid Tartus. Eestisse rändas põllutöölisi ja kaevureid ka maailmasõdade vahelisel ajal, mil katolikus kirikus Eestis tekkisid ka poola kogudused ning Kirde-Eestis alustas tegevust isegi poola skaudiliikumise - hartserite - kohalik haru. Tänapäeval on Eestis poola keel vähe tuntud, seda õpetatakse vähesel määral vaid Tartu Ülikoolis, ilmunud on paar vestmikku. Eesti katoliku kirikutes toimuvad siiski tänini aeg-ajalt poolakeelsed jumalateenistused ning poolakeelse meediakanalina toimivad üksikud veebilehed.

Heebrea keel ja jidiš

Euroopa juutide keeleline olukord on olnud suhteliselt ainulaadne, kuna tegu on olnud ühe rahvaga, kel on kaks keelt: igapäevaseks kasutamiseks kohalikust keelekeskkonnast mõjutatud tavakeeled (Eesti ümbruses peamiselt jidiš, Pürenee poolsaarel aga näiteks ladiino), kultuskeelena on seevastu olnud kasutusel heebrea keel (millele sageli lisandus aramea). Kuna juutide arv Eestis ei ole kunagi olnud väga suur (1918–1940 Eestis elanud ligi 4500 juuti moodustas rahvastikust 0,4%), ei ole ka jidiš leidnud laialdast kasutamist. Sellele vaatamata on jidiš olnud mitte üksnes kõnekeel, vaid ka kirjandus- ja isegi ajakirjanduskeel. Nii näiteks ilmusid sõdadevahelisel ajal jidišikeelsed ajalehed "Undzer Vort = Meie Sõna: Organ fun estnifn jidntum", "Undzer Veg" ja "IKUF-bleter: Eršte oisgabe far baltiše lender" (IKUF). Võimalusi avardas ka 1926-1940 kehtinud juudi kultuurautonoomia.

Samuti on Eestis tegutsenud juudi koolid: 1919. aasta alguses avati Tallinnas juudi eraalgkool, hilisemate nimedega Tallinna juudi rahvakool Ivrit ja Tallinna Juudi Eraühisgümnaasium, mille puhul pole küll selge, kas õppetöö toimus jidišis või ivriidis; juudi alg- ja keskkool töötasid ka Tartus. 1930. aastatel jõudis siia ka mujal juudi kogukondi vapustanud keeletüli. Olukord muutus radikaalselt Teise maailmasõja ajal, mil Saksa okupatsiooni käigus hävitati praktiliselt kogu Eestisse jäänud juutkond (osa juute küüditati või evakueeriti Nõukogude okupatsiooni ajal Nõukogude Liitu). Sellest löögist ei ole Eesti jidiš hiljem toibunud. Tänapäeval tuntakse jidišit Eestis ülimalt vähe, vanaheebrea keelt õpetatakse aga Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Eesti jidišit on uurinud Paul Ariste ja Anna Verschik.

Mustlaskeel

Mustlased on Eestis elanud vähemalt 17. sajandist, moodustades väikesearvulise, kuid visalt püsiva rahvusvähemuse. Ajaloolisi teateid mustlaskeele tarvituse kohta Eestis napib nii välise huvi kui ka mustlaskeelse kirjakultuuri nappuse tõttu. Eesti mustlasi ja mustlaskeelt on siiski uurinud keeleteadlane Paul Ariste, kes avaldas sel teemal rea artikleid, 1940. aastal monograafia "Laiuse mustlased" ning postuumselt artiklikogumiku "Mustlaste raamat". Mustlaskeelset meediat, kirjandust ja haridust pole Eestis välja kujunenud, tänapäeval tuntakse mustlaskeelt Eestis väga vähe ning mustlaskultuuri laia publiku jaoks silmapaistvaim osa on mustlastants, millega samuti tegelevad Eestis peamiselt mittemustlased.

Inglise keel

Vaata ka: Inglise keel Eestis

Ehkki Eestis pole kunagi olnud arvestatavat ingliskeelset rahvusvähemust, on inglise keel hakanud laialdaselt levima suhtluskeelena alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Rahvusvahelistumise mõjul on inglise keel kujunenud oluliseks nii Eesti popkultuuris - nii näiteks esinetakse konkursil "Eesti Laul" sageli just ingliskeelsete lauludega - kui ka teaduses ja kõrghariduses. Ingliskeelsete õppekavade pidev laienemine Eesti kõrghariduses ja ingliskeelsete teaduspublikatsioonide osakaalu kasv on tekitanud laialdase ja kirgliku ühiskondliku diskussiooni eestikeelse teaduse ja kõrghariduse jätkusuutlikkuse teemal. Madalamatel kooliastmetel pole inglise keel kuigi levinud ning piiratud võimalusi ingliskeelse alg- ja keskhariduse omandamiseks on peetud probleemiks, mis takistab rahvusvaheliste spetsialistide värbamist Eesti kõrgkoolidesse, teadusasutustesse ja kõrgtehnoloogilistesse ettevõtetesse. Inglise keel on tähtis ka töökeelena rahvusvahelise suunitlusega firmades, mis kasutavad palju välistööjõudu, näiteks IT-sektoris. Inglise keele kõrge prestiiži tõttu on levinud ingliskeelsed ärinimed ja tänavapildis torkavad silma ingliskeelsed sildid, mida eestikeelsete paralleeltekstide puudumise korral on hakanud kritiseerima ka Keeleamet. Lisaks on inglise keel ainus keel, milles ilmuvad süsteemselt Eesti seaduste ametlikud tõlked.

Samas ei ole inglise keel saavutanud kuigi märgatavat positsiooni Eesti kohalikus meedias. Aeg-ajalt on välja antud vähese jätkusuutlikkusega ingliskeelseid ajalehti ning suuremad meediakanalid peavad üleval ingliskeelseid uudiseportaale, ent nende tegevus pole kuigi aktiivne ning aeg-ajalt juhitakse tähelepanu alarahastatusele, ehkki kohalikku ingliskeelset meediat võiks pidada Eestile strateegiliselt oluliseks kommunikatsioonikanaliks. Inglise keele õpe on siiski Eestis valdav, inglise keel on konkurentsitult kõige populaarsem võõrkeel Eesti koolides ning ka kõige rohkem ja mahukamat keeleõppekirjandust on ilmunud just inglise keele kohta.

Viipekeel

Vaata ka: Eesti viipekeel

Eestis on ka oma ametlik viipekeel, mida tunnustati 1. märtsil 2007. 1998. aastal oli umbes 4500 viipekeele kasutajat, kelle hulgas oli vähemalt 1600 kurti ja 2000 kuulmispuudega inimest. See on laialt levinud Tallinnas ja Pärnus kurtide eestlaste seas; kurdid eesti venelased Tallinnas kasutavad vene viipekeelt, venelased väljaspool Tallinna kalduvad kasutama eesti-vene viipekeele pidžinit või lihtsalt olema kakskeelsed. Oma algfaasis on eesti viipekeelt mõjutanud vene ja soome viipekeel; näiteks on märk, mis tähendab "liblikat", arenenud soome viipemärgist, mis tähistab sõna "lind". On ka mitmeid viipemurdeid, millest kõige arhailisem on Pärnu oma.

Kuni viimase ajani on viipekeele tõlke õpetatud Tartu Ülikoolis. Ehkki tõlkide endi ja viipekeelse kogukonna hinnangul on vajadus tõlkide järele märkimisväärselt suurem kui pakkumine, teatas ülikool 2018. aastal, et sulgeb üliõpilaste vähese huvi tõttu viipekeele tõlkide õppe iseseisva erialana ning läheb üle viipekeele õpetamisele täiendõppe raames, mida saab omandada ka muu hariduse kõrvalt.

Vaata ka

• Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit
• Kirderanniku murded