Kasutaja:Gmoor/Koloonia

See artikkel räägib sõltuvast territooriumist; ühe liigi isendite kooseluvormi kohta vaata artiklit Koloonia (bioloogia); teiste tähenduste kohta vaata artiklit Koloonia (täpsustus).

---

Kaart mitteise-valitsevatest territooriumitest (2012. aasta juuni seisuga^[update]).

Koloonia ehk asumaa on poliitilise ja majandusliku iseseisvuseta maa, mille mingi teine, harilikult sotsiaalselt ja majanduslikult enam arenenud riik (emamaa ehk metropol) on allutanud ning mille loodusrikkusi ja tööjõudu ta oma huvides kasutab.

Poliitikas ja ajaloos on kolooniat käsitletud kui territooriumi, mis on otseselt ühe kindla riigi poliitilise kontrolli all. Antiikajal lõid kolooniaid pigem linnriigid. Mõningad kolooniad võisid olla ka juba ajalooliselt välja kujunenud riigid, kuid oli ka neid, mis olid territooriumid ilma riikliku iseseisvuseta. Antiik-Kreekas kutsuti koloonia rajanud linna metropoliks. Koloonias elavate inimeste jaoks oli metropolriik nagu emamaa. ÜRO on teinud ka nimekirja mitte-ise-valitsevatest/mitteiseseisvatest riikidest (Non-Self-Govering Territories). Üldjuhul on koloonia juhitud mõne teise riigi poolt või iseseisvalt. Erinevalt nukuriigist (marionettriigist) ja satelliitriigist ei ole koloonial iseseisvat rahvusvahelist esindust ja selle kõrgtasemeline juhtimine (administratsioon) on metropolriigi otsese kontrolli all.

Definitsioonid

Sõna koloonia tuleb ladinakeelsest sõnast colōnia. See omakorda pärineb sõnast colōnus, mis tähendab kolonisti, kuid võib tähendada ka farmerit. Cologne ehk Köln on näide asustusest, mis hoiab alal seda etümoloogiat. Teised, vähem silmnähtavad asustused, mis olid algselt Rooma kolooniad, on linnad Belgradist Yorkini. Iseloomulik omadus linnale, mille järgi saab aru, et tegemist on kunagise Rooma kolooniaga, on võrgustikmustriga kesklinn.

Koloonialsüsteemi kujunemine ja kolooniatüübid

„Emamaad“ ja koloniaalalad 1945.

Maailma impeeriumid ja kolooniad 1959.

Koloniaalsüsteem hakkas kujunema koos varaindustriaalse tootmisviisiga, mis sündis 15. sajandil Euroopas eelkõige Itaalias ja levis seejärel Inglismaal, Madalmaades ja Prantsusmaal. Sestpeale ei arenenud maailma maad enam üksteisest lahus, vaid koos ja üksteist mõjutades. Need piirkonnad, mis ei suutnud kaasa minna Euroopast alguse saanud iseseisva industrialiseerumisega, sunniti sõltuvindrustrialiseerumise teele. Sinna toodi sisse industriaalne tootmisviis, mis üldjuhul ei asendanud traditsioonilisi tootmisviise, vaid tekkis nende kõrvale. Kohalik vastupanu suruti jõuga maha ning maa muudeti ilma poliitilise ja majandusliku iseseisvuseta kolooniaks.

Tekkisid ümberasumiskolooniad, millest said Euroopa ja esialgu eelkõige Vahemeremaade ülerahvastatuse leevendajad. Seetõttu sobisidki selleks hästi parasvöötme või lähistroopika alad, kus põlisrahvastik (eelkõige indiaanlased) välja tõrjuti või kus nad koguni hävitati. Ümberasumiskoloonia on koloonia, mille rahvastiku põhiosa moodustavad ümberasujad emamaalt, pärismaalased on vähemuses. Suurimad ümberasumiskolooniad tekkisid Portugalil ja Hispaanial Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas ning Suurbritannial ja Prantsusmaal Põhja-Ameerikas. Ümberasujad ise olid pärit erineva kultuuri ning majandusliku arenguga maadest ning tõid kaasa emamaa elulaadi ja tootmisviisi.

Lisaks ümberasumiskolooniatele võib kolooniaid liigitada sel viisil:

• Istanduskoloonia - koloonia, kus põhitegevus on kultuuride kasvatamine ekspordiks. Algul rajati neid näiteks Lõuna-Ameerikas Kariibi mere piirkonda.

• Ressursikoloonia - koloonia loodusvarade hankimiseks. Selliste kolooniate teke oli tingitud Euroopa niigi tagasihoidlike loodusvarade lõpule jõudmisest ja kiirelt arenevast tööstusest. Näiteks vajas kiirelt arenev tööstus nii mineraalset kui ka tekstiili- ja kergetööstuse toorainet (puuvilla, siidi jms).

• Reservkoloonia - ala, mis muudeti kolooniaks igaks juhuks ilma erilise vajaduseta. Näiteks 19. sajandil vallutatud alad Aafrikas ja Ameerikas.

• Poolkoloonia - koloonia, mis on vormiliselt iseseisev, kuid sõltub majanduslikult emamaast. Väljaspool Põhja leidus suhteliselt arenenud ja suuri hilisagraarseid riike, mida ei õnnestunud täielikult vallutada ja mis muudeti poolkolooniateks. Nad säilitasid osaliselt iseseisvuse ja omaenda valitsuse, kui paljusid poliitilisi ja majanduslikke küsimusi pidid otsustama peremeesriigi tahte kohaselt. Sõltuvindustrialiseerimiseks rajati istandusi.

• Faktooria - kaubanduslik ja sõjaline-tugipunkt teise riigi territooriumil. Neid rajati näiteks korilaste aladele Põhja-Ameerikas ja Siberis nii kaupade kui ka karusnahkade kokkuostmiseks. Faktooriaid kasutati toetuspunktidena mingi maa täielikul ja lõplikul vallutamisel. Seejärel lülitusid need suure koloonia koosseisu. Nad säilisid vaid seal, kus maa vallutamine ebaõnnestus.

Koloniaalsüsteem hakkas lagunema 20. sajandil. Põhjuseid oli mitmeid, kuid peamised neist olid:

• Emamaa oli muutunud nõrgaks ja ei vajanud ümberasumist (tööjõu puudus oli omal)
• Vajadus tooraine järele vähenes, mis oli tingitud uute tehnoloogiate tulekust
• Kaubavahetus hoogustus n-ö Põhja riikide vahel.
• Kolooniate pidamine muutus kulukaks, sest asusid tihti Emamaast kaugel
• Kolooniates paranes haridustase, arenesid tööstusharud, pangandus, tekkis siseturg, mis andsid eeldused iseseisvumiseks. Lisaks tekkisid iseseisvusest huvitatud grupid.

Antiikaja kolooniad

Alexandria - Kreeka koloonia

Carthage – Foiniikia koloonia

Cyrene - Santoriini kreeklaste koloonia

Durrës – Kreeka koloonia

Marseille – Kreeka koloonia

Cologne – Rooma koloonia ja selle tänapäeva nimi viitab ladinakeelsele terminile colonia

Hilisema aja kolooniad (näited tähestiku järjekorras)

Alaska oli Venemaa koloonia 18. saj keskpaigast kuni 1867. aastani, kui see müüdi Ameerika Ühendriikidele. Sellest sai 1959. aastal 49. osariik.

Ameerika Ühendriigid olid algselt 13 eraldiseisvat Briti kolooniat Briti Ameerikas. Virginia koloonia oli neist kolmeteistkümnest esimene ja kuulus Inglise ja Briti valitsuse alla 1607-1783, vähemalt nime järgi. Ameerika Ühendriigid asutasid ka ise kolooniad nii Atlandi kui Vaikse ookeani regioonides, näiteks Madisonville Nuku Hiva saarel aastal 1813 ja Monroiva aastal 1821.

Angola oli Portugali koloonia 15. sajandist, mis on iseseisev aastast 1975.

Austraalia üks osa idarannikust kuulutati 1770. aastal Suurbritannia territooriumi alla maadeavastaja James Cooki poolt. 11 laeva nimega First Fleet saadeti Austraaliasse 1788, et luua sunnitöölaager.

Brasiilia oli Portugali koloonia 15. sajandist, mis iseseisvus 1822. aastal.

Filipiinid olid enne Hispaania koloonia 1521 – 1898, seejärel Ameerika Ühendriikide koloonia 1899-1946. Teise maailmasõja ajal vahemikus 1942-1945 oli see Jaapani vägede poolt vallutatud.

Guinea oli Portugali koloonia 15. sajandist ja iseseisev on 1974. aastast.

Hongkongoli Briti koloonia aastatel 1841-1997, mis on nüüd Hiina rahvariigi erihalduspiirkond (Special Administrative Region).

India mõned osad kuulusid 15. sajandist kuni 1961. aastani Portugalile ja neid tunti kui Portugali Indiat. Teised osad kuulusid Suurbritannia otsese võimu alla aastatel 1858-1947.

Indoneesia oli Taani koloonia 350 aastat (1600-1945/49) ja seejärel Jaapani poolt okupeeritud 1942-1945.

Kanada koloniseeriti esmalt Prantsusmaa poolt kui Uus-Prantsusmaa (1534-1763) ja seejärel oli 1763-1867 Suurbritannia valitsemise all ning pärast saavutas dominiooni staatuse.

Korea oli Jaapani impeeriumi koloonia aastatel 1910-1945.

Macau ehk Aaomen oli Portugali koloonia aastatel 1557-1999. Koos Hongkongiga sai sellest hiljem Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond.

Mosambiik oli Portugali koloonia 15. sajandist, mis iseseisvus 1975.

Taiwan oli algselt asustatud pärismaalaste poolt, kes oli keeleliselt, kultuuriliselt ja geneetiliselt lähedased sugulased filipiinlastega ja veidi kaugemalt polüneeslastega. 13. sajandil rändasid inimesed Hiina Songi dünastiast Taiwani, kuigi saare karmi maastiku ja vaenulike kohalike hõimude tõttu oli see ränne küllaltki väike. 17. sajandil kuulus enamus Taiwani lõunaosast Taani kolooniale (35 aastat), enne kui Koxinga (Hiina sõjaväejuht) taanlased võitis ja saare oma kontrolli alla sai. 1683. aastal võideti Koxinga järeltulijad Qingi nimelise Hiina dünastia poolt ja Taiwanist sai kuni 1885. aastani osa Fujian’i provintsist. 1895. aastal anti Taiwan üle Jaapani impeeriumile, kuid pärast Jaapani kaotust Teise maailmasõja järel, läks Taiwan taaskord Hiina Rahvusriigi alla, kuhu ta kuulub tänaseni.

Tänapäeva kolooniad

Termini traditsioonilises tähenduses on maailmas väga vähe kolooniaid jäänud, kui allpool loetletud välja arvata. Mõned varasemad kolooniad on integreerunud ja moodustanud iseseisvaid piirkond või on tihedamalt seotud riigiga.

Tšiili alla kuulub Lihavõttesaar

Prantsusmaale kuuluvad Prantsuse Polüneesia, Saint-Barthélemy, Saint-Martin, Saint-Pierre ja Miquelon, Wallis ja Futuna, Uus-Kaledoonia ja Réunion.

Maroko alla kuulub Río de Oro ehk Lääne-Sahara.

Norra alla kuuluvad Teravmäed, Jan Mayen, Bouvet' saar.

Suurbritannial on Suurbritannia meretagused alad, kuhu alla kuuluvad Faklandi saared, Gibraltar, Briti Neitsisaared – endised Briti asumaad. Paljudel suurematel asustatud aladel on oma poliitiline süsteem, kuid nad on suveräänsed Suurbritanniale.

USAle kuulub Puerto Rico.

Uus-Meremaa alla kuulub Tokelau.

Eesti kui "koloonia"

 Pikemalt artiklis Venestamine

Eestit kui "kolooniat" saab vaadelda seoses venestamisega. Eesti ajaloos on olulisemad venestamisperioodid 19. sajandi 80ndatel ja 90ndatel aastatel keiser Aleksander III valitsemisajal ning 20. sajandi 70ndad ja 80ndad aastad. Venestamise kaugemaleulatuvaks eesmärgiks on olnud vähemusrahvaste assimileerimine: nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on paljud Venemaa aladel elanud väikerahvad kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri.

Venestamine 19. sajandil

Pärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850. aastal kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus, mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kubernerid – Eestimaal Sergei Šahhovskoi (kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (kuberner 1885–1895).

Venestamine 20. sajandil

1938. aastal moodustasid eestlased 93.3% Eesti rahvastikust. Eesti okupeerimisega NSVL poolt ja inkorporeerimisega NSVL-i algas süstemaatiline Eesti ümberrahvastamine eestlaste Venemaale küüditamise ja venekeelsete asustuskolonistide Eestisse toomisega. Küüditamiste ja vangilaagreisse sunnitööle saatmisega deporteeritiküüditamine juunis 1941 üle 10 000 inimese, märtsis 1949 üle 20 000 inimese, peamiselt Siberisse Novosibirski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Eestisse toodi keskmiselt üle 10 000 vene keelt kõneleva muulase aastas. Selleks et vältida väikeste rühmadena sisserändavate venelaste sulandumist eestlaste hulka, moodustati terviklikke vene asumeid. Venemaa linnades korraldati tööjõu Eestisse värbamisi. Värvatud olid korterite saamisel eelistatud. Narvast lahkunud sõjapõgenikel keelati Narva tagasipöördumine, Venemaalt toodud linnajuht andis korralduse linna lubada ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist. Kirde-Eestisse rajati Sillamäe linn, kuhu sissepääs oli eestlastele suletud. Samuti oli eestlastele suletud sadamalinn Paldiski.

1987. aastal jagati Eestis 67% mugavustega uuskorteritest migrantidele. 1986. aastal elas Eesti linnades moodsates keskkütte ning sooja ja külma veega korterites 81% migrantidest. 1959. aastal moodustas eestlaste osa linnaelanike seas 60%, 1988. aastaks oli eestlaste osa langenud 51 protsendile. 1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas muulased ülekaalus 11 linnas. Eestisse rajati migratsioonipumbana toimivat suurtööstust, mille tooraine veeti sisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest, aga toodetut ei vajatud Eestis ning see veeti siit välja. Kaheksakümnendate lõpuks oli umbes 90% Eesti majandusest üleliidulise alluvusega, seda juhiti Moskvast ja kogu asjaajamine ning aruandlus oli venekeelne. 1988. aastal andis Eesti Televisioon eetrisse nelja programmi, millest kolm olid venekeelsed. Umbes viiekümnest tunnist ööpäeva saadete kogumahust oli eestikeelne vaid 10.5 tundi.

NLKP Keskkomitee aruandekõnes partei 24. kongressil esitas Brežnev loosungi uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast. Sellest loosungist kujunes venestamise teoreetiline alus, millega kaasnes suure vene vennasrahva erilise rolli ning vene keele kui rahvustevahelise suhtlemise vahendi rõhutamine. Venestamisele andis uut hoogu NSVL Ministrite Nõukogu salajane määrus "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides" 13. oktoobril 1978. 19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee vastu salajase otsuse, mis kuulutas partei põhitaotluseks eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelsuse. Venekeelseteks muutusid dokumentide blanketid kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, sides, hoiukassades. Teenindusasutustesse võeti tööle umbkeelseid venelasi. Teadusasutustes tehti sunduslikuks väitekirjade esitamine venekeelsetena - ka eesti keele ja kirjanduse alal. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaias, koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel. Vene keele õpetajad said 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Kõige selle tulemusel said ja saavad seniajani venelased Eestis hakkama eesti keelt oskamata, samas on suuri piirkondi Eestis, kus eestlastel on vene keele oskus vältimatult vajalik.

Kasutatud kirjandus

Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile. Mare Ainsaar, Heli Müristaja, Allan Nõmmik jt. Tartu : Eesti Loodusfoto, 2003 [[Kategooria:Riik]] [[Kategooria:Ajalugu]] [[Kategooria:Kolooniad| ]] [[en:colony]]