Kartul
|
See artikkel räägib mugulast; taime kohta vaata artiklit Harilik kartul |
Kartul on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluva hariliku kartuli (Solanum tuberosum) mugul.
Ajalugu ja levik
muuda
Kartul on pärit Lõuna-Ameerikast Andide kõrgmägedest. Arheoloogilised uurimused näitavad, et kartulit on kultiveeritud Tšiili lõunaosas juba 14 000[1] ja Titicaca järve piirkonnas (Peruu) 7000 aastat[2]. 16. sajandil leidsid hispaanlased sealt kultuurtaime, mille mugulad kõlbasid süüa. Meremehed tõid taime koju kaasa.
Hispaaniast levis kartul ka Itaaliasse, Inglismaale ja mujale. Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskel.[viide?]
Kasvatamine
muuda
Pikemalt artiklis Kartulikasvatus
Tänapäeval kasvatatakse kartulit laialdaselt üle maailma (välja arvatud kõrbed, arktiline kliimavööde ja kõrgmäestikud). Hästi kohanemisvõimeline kartul kasvab kõige paremini parasvöötmes. Mugulad hakkavad idanema, kui õhutemperatuur tõuseb üle 7–8 °C. Mugulate kasvuks on ideaalsed temperatuurid 15–18 °C, pealsete kasvuks aga 19–21 °C. Kõrgematel temperatuuridel taime kasv aeglustub ja peatub üldse, kui see ületab 30 °C. Pealsed saavad külmakahjustusi, kui õhutemperatuur langeb alla −2 °C. Taim on valgusnõudlik ja kasvab kõige paremini parasniiskes, poorses ja huumusrikkas mullas, mille pH on vahemikus 5–6 (nõrgalt happeline). Liigset niiskust talub taim halvasti.[viide?]
2009. aastal toodeti maailmas 329,5 miljonit tonni kartuleid ning kartulipõldude kogupindala oli 18,3 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul pole maailma kogutoodang märkimisväärselt suurenenud (18%).[3]
Laialdaste aretustööde tulemusena on tänapäeval maailmas üle 5500 kartulisordi.[4]
Kartul Eestis
muudaKartuli mugulaid kasutatakse Eestis laialdaselt toiduks ning seetõttu kutsutakse seda traditsiooniliselt "teiseks leivaks", samuti on levinud nimetused kardulas, tuhlis, tuhvel, maaubin.[viide?]
Kartul jõudis Venemaa kaudu Eestisse 18. sajandi keskpaigas. Esialgu kasvatati seda vaid mõisaaedades, seejärel hakkasid talunikud oma aedades kartulit kasvatama. Märkimisväärselt laienes meil kartulikasvatus 19. sajandi lõpus. 20. sajandi alguseks oli kartuli osatähtsus külvipinnast üle 20%, ulatudes 70 tuhande hektarini. Kartuli külvipind oli kõige suurem 1949. aastal (100 000 ha) ja kogutoodang saavutas maksimumi 1953. aastal, küündides 1,45 miljoni tonnini.[5]
2010. aastal kasvatati Eestis kartulit ligi 9000 hektaril. Kartulipõldude pindala on aastate jooksul oluliselt vähenenud, kümme aastat varem oli see 30 000 hektarit[6] ning 1990. aastate alguses 65 000 hektarit. Sellisel vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Eesti NSV ajal toodeti suures koguses kartulit loomasöödaks, tänapäeval seda vajadust enam pole. NSV Liidu teistesse liiduvabariikidesse eksporditi 150 000–160 000 tonni söögikartulit ja 70 000 tonni seemnekartulit. Nii suure turu kadumine ja majanduslik kitsikus on peamised kartulitootmise vähenemise põhjused.[7] Samuti on vähenenud kartuli tarbimine Eestis, kuna üha enam süüakse makaronitooteid ja riisi. Siiski on kartul Eestis toidulaual endiselt populaarne. 2012. aasta seisuga tarbiti Eestis inimese kohta aastas 84 kg kartulit, mis tegi keskmiselt 230 g päevas.[6] 2024. aastal oli Statistikaameti ja PRIA teatel kartuli kasvupind 3200 ha (sellest 250 ha kodumajapidamistes), mis tähendas eelmise aastaga võrreldes 8% ja 2004. aastaga võrreldes viiekordset langust ning oli kõigi aegade väikseim.[8]
Tänapäeval pole kindlat arvestust, mille järgi saaks täpselt kindlaks määrata Eestis kasvatatavate sortide arvu, arvatavalt on neid 80–90. Kartuli sordiaretusega tegeleb Eestis alates 1920. aastast Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kus on aretatud 40 ametlikult registreeritud sorti. Läbi aegade on Eesti sortidest kõige kauem kultiveeritud 'Jõgeva kollast' (60 aastat), 'Olevit' (42 aastat) ja 'Sulevit' (39 aastat). Nüüdisajal kasvatavatest sortidest on kõige kauem vastu pidanud 'Ando' (35 aastat). Kõige uuemad sordid on meil 'Piret' (2000), 'Reet' (2007) ja 'Maret' (2007).[7]
Eestis tegutseb aastast 1989 Eesti Kartulitöötlejate Ühistu[9].
Kasutamine
muudaKartulimugulaid kasutatakse tavaliselt toiduks või loomasöödaks. Samuti saab kartulist valmistada tärklist, piiritust, siirupit, mitmesuguseid poolsaadusi jm.[viide?]
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis
muudaKõik kartulitaime osad (eriti rohelised osad) sisaldavad mürgist solaniini. Valguse kätte jäetud mugulate solaniinisisaldus võib sedavõrd suureneda, et nad ei kõlba enam süüa. Söögiks tarvitatakse eelkõige termiliselt töödeldud (keedetud, ahjus küpsetatud, frititud jm) mugulaid. Toiteväärtuse ja biokeemilise koostise tabelis on andmed kooritud ja soolata keedetud kartulite kohta. Koorega keedetud kartulite C-vitamiini sisaldus peaaegu kaks korda suurem.[10]
| Toitained | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| Vesi | 77,46 | g |
| Kalorsus | 86 | kcal |
| Valgud | 1,71 | g |
| Lipiidid | 0,10 | g |
| Tuhk | 0,72 | g |
| Süsivesikud | 20,01 | g |
| Kiudained | 1,80 | g |
| Tärklis | 19,16 | g |
| Toiteelement | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| Kaltsium (Ca) | 8,0 | mg |
| Raud (Fe) | 0,31 | mg |
| Magneesium (Mg) | 20,0 | mg |
| Fosfor (P) | 40,0 | mg |
| Kaalium (K) | 328,0 | mg |
| Naatrium (Na) | 5,0 | mg |
| Tsink (Zn) | 0,27 | mg |
| Vask (Cu) | 0,167 | mg |
| Mangaan (Mn) | 0,140 | mg |
| Seleen (Se) | 0,3 | μg |
| (1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg) | ||
| Vitamiin | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| C | 7,4 | mg |
| B1 | 0,01 | mg |
| B2 | 0,02 | mg |
| B3 | 1,31 | mg |
| B4 | 13,2 | mg |
| B5 | 0,51 | mg |
| B6 | 0,27 | mg |
| E | 0,01 | mg |
| Folaat | 9,0 | μg |
| K | 2,1 | μg |
| Aminohape | Väärtus 100 g kohta |
Ühik |
|---|---|---|
| Aspartaamhape | 0,419 | g |
| Glutamiinhape | 0,287 | g |
| Lüsiin | 0,104 | g |
| Leutsiin | 0,103 | g |
| Valiin | 0,096 | g |
| Arginiin | 0,079 | g |
| Fenüülalaniin | 0,076 | g |
| Seriin | 0,075 | g |
| Isoleutsiin | 0,070 | g |
| Türosiin | 0,064 | g |
| Treoniin | 0,062 | g |
| Proliin | 0,062 | g |
Haigused ja kahjurputukad
muuda
Kasvuperioodil kahjustavad kartulit paljud bakter-, seen- ja viirushaigused, samuti on levinud kahjur kartulimardikas (ehk Colorado mardikas), kes registreeriti Eestis esimest korda 1965. aastal.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Carolyn McCarthy, Jean Bernard Carillet, Kevin Raub, Greg Benchwick. "Chile and Easter Island", Lonely Planet; 8 edition, 2009. ISBN 978-1741047790
- ↑ ""Origin of the potato centered in Peru"" (inglise). International Potato Center. Vaadatud 01.01.2011.
- ↑ ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.04.2012. Vaadatud 28.12.2010.
- ↑ ""Buried treasure: the potato"" (inglise). Agriculture and Consumer Protection Department. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.12.2010. Vaadatud 01.10.2011.
- ↑ ""2008 on ülemaailmne kartuliaasta"". Maaleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 01.01.2011.
- ↑ 6,0 6,1 ""Eestlased on kartulirahvas"". Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.02.2012. Vaadatud 01.01.2011.
- ↑ 7,0 7,1 ""Kuidas käib ülemaailmsel kartuliaastal eesti kartuli käsi?"". Horisont 6/2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2014. Vaadatud 01.01.2011.
- ↑ "Kartuli kasvupind on Eestis väiksem kui kunagi varem", ERR, 09.07.2024 (vaadatud 18.07.2024)
- ↑ EE 12. köide, 2003: 57.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.03.2015. Vaadatud 22.12.2010.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kartul |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kartul |
- Rahvusvaheline kartuliaasta 2008
- Vilma Rauniste, "Eesti toitumisteadlased kartulist", Meie Maa, 11. märts 2009