Hildegard Bingenist
Bingeni Hildegard (saksa keeles Hildegard von Bingen, ladina keeles Hildegarda Bingensis; 1098 – 17. september 1179) oli katoliku kiriku nunn, prohvet, müstik, teoloog, reformaator, arst, loodusteadlane, luuletaja ja helilooja.
Hildegard kirjutas kolm visioonide raamatut: "Scivias", "Liber vitae meritorum" ja "Liber divinorum operum". Ta rajas kaks kloostrit, ühe Rupertsbergis ja teise Eibingenis. Hildegard pidas kirjavahetust muuhulgas mitmete oluliste vaimulike ja ilmalike võimukandjatega alates paavstidest kuni keiser Friedrich I Barbarossani. Hildegardist on tehtud filme ja kirjutatud raamatuid ning paavst Benedictus XVI kuulutas ta 2012. aastal kiriku doktoriks.
Päritolu ja elukäik
muudaLapsepõlv
muudaHildegard sündis 1098. aastal Reinimaal Alzey lähedal, aadlisoost perekonna kümnenda lapsena. 8-aastaselt usaldasid Hildegardi vanemad lapse talle vaimuliku hariduse andmiseks Sponheimi krahvi tütre Jutta hoolde. Jutta oli Hildegardist kuus aastat vanem. 1112. aastal pühitseti sisse Disibodenbergi benediktlaste mungaklooster, mille juurde rajatud nunnade klausuuri asusid elama ka Jutta ja Hildegard. 1141. aastani on Hildegardi elust suhteliselt vähe teada, kuna tõenäoliselt polegi see periood kuigi sündmusterikas.[1] Lapsepõlvest peale koges Hildegard jumalikke nägemusi. Otseste ilmutustena on kirja pandud ka suurem osa tema kirjutisi.[2]
Kloostrielu
muudaUmbkaudu 1112. ja 1115. aasta vahel sündis Hildegardis teadlik otsus neitsiliku elu kasuks ning Hildegard pühitseti benediktiini nunnaks. Kui Jutta 1136. aastal suri, valisid õed Hildegardi uueks magistra’ks.[1]
Kuuldus Hildegardi visioonidest jõudis ka paavst Eugenius III-ni, kes läkitas saadikud Disibodenbergi, et asja lähemalt uurida. Naastes tõid nad kaasa mõned "Sciviase" peatükid, mis loeti kirikukogul avalikult ette. Üldise heakskiidu saatel tunnistas paavst 1148. aastal Hildegardi visioonid autentseks. Sellest ajast alates kasvas nii Hildegardi kuulsus kui ka tegevusulatus. Vaatamata Disibodenbergi munkade vastuseisule, rajas Hildegard 1150. aastal uue kloostri Rupetsbergis, kuhu asus ümber kogu Disibodenbergi nunnade konvent. 1165. aasta paiku asutas Hildegard veel ühe kloostri, mis rajati Eibingenisse, Reini jõe teisele kaldale.[1]
Ajavahemikul 1158–1171 võttis Hildegard ette neli jutlustamisreisi, liikudes hobusel, jalgsi või laevaga. Hildegard esines nii väiksemates kohtades kui ka viies suuremas linnas: Kölnis, Trieris, Metzis, Würzburgis ja Bambergis. Kolmandal jutlustamisreisil (1161–1163) hoiatas Hildegard Kölnis eelkõige katarite eksiõpetuse eest, mis selles linnas oli soodsa pinnase leidnud.[3]
1178. aastal pandi kogu Rupertsbergi konvent interdikti alla. Põhjuseks oli ühe ekskommunitseeritud aadlimehe matmine Rupertsbergi surnuaiale. Konvent vabanes interdikti alt 1179. aasta märtsis. Kuus kuud hiljem ehk 17. septembril Hildegard suri.[3]
Kirjalik pärand
muudaVisioonide raamatu triloogia
muudaHildegard kirjutas oma elu jooksul kolm visioonide raamatut. Kolmest visioonide raamatust esimene on "Scivias", mis tõlkes tähendab 'Tunne teid'. Teos sai kirja pärgamendile ajavahemikus 1141–1151. Raamat on jaotatud kolme ossa; neist esimene käsitleb Looja ja loodu suhet, teise osa läbivaks teemaks on lunastus ja kolmandas osas käsitletakse inimese lunastamist vooruste võitluses pahedega.[3]
Teine visioonide raamat "Liber vitae meritorum" ('Elutasude raamat') valmis aastatel 1158–1163. Raamatus vaadeldakse 35 pahet ja nende saatanlikke esilekutsujaid.[3]
Hildegardi viimane visioonide raamat "Liber divinorum operum" ('Jumala tegude raamat') valmis aastatel 1163–1173. Sarnaselt esimese visioonide raamatuga on ka see teos jaotatud kolme ossa, millesse kuulub ühtekokku kümme visiooni. Teoses olevate visioonipiltide najal selgitatakse mikro- ja makrokosmose vahelisi suhteid läbi loomisteoloogia prisma.[1]
Kirjavahetus
muudaHildegardi kirjade adressaatide ring oli väga lai, ulatudes tavalistest munkadest paavstide ja keisriteni. Hildegardi kuulsamaiks kirjaks peetakse tema kirja Gembloux' munk Wibertile, milles Hildegard andis üksikasjaliku kirjelduse oma nägija-ande olemusest. 1175. aastal teele läkitatud kiri on ajalookirjutuses tuntud kui "Kiri tema nägemuse laadist". Hildegard pidas kirjavahetust ka paavst Eugenius III ja Anastasius IV-ga. Anastasius IV, kes oli ametis väga lühikest aega (1153–1154), oli kaasaegsete hinnangul väga järeleandliku loomuga. Hildegard kirjutas talle, et paavst solvab Jumalat, kui talub vaikides kurjade inimeste tegusid. Hildegard pidas kirjavahetust ka keiser Friedrich I Barbarossaga, pälvides tema usalduse ja eluaegse poolehoiu. Kuigi Hildegardi hilisemates kirjades keisrile on täheldatav teatav manitsev, isegi terav alatoon, suhtus naine ise Friedrichisse soosivalt.[1]
Muu kirjalik pärand
muudaLisaks visioonide üleskirjutamisele tegeles Hildegard ka muusikaloominguga ning kirjutas meditsiini- ja loodusteadustekste.
Oma meditsiinilis-loodusteaduslikes kirjutistes käsitleb Hildegard mitmesuguseid haigusi ja annab ülevaate nende ravimise viisidest. Samuti avab Hildegard loodu üksikute elementide, näiteks puude, kivide, kalade omadusi ning seoseid inimesega.[2] Kirjutis "Liber subtilitatum diversarum naturarum creaturarum" kirjeldab taimedes ja elementides sisalduvaid tervistavaid jõude, seevastu "Causae et curae" sisuks on kosmoloogia ja antropoloogia pinnalt arendatud patoloogia ja teraapia.[4]
Muusikaga hakkas Hildegard rohkem tegelema pärast Jutta surma (1136). Jutta oli Hildegardile õpetanud muusikat, laulmist ja nunnade koori tööd. Hildegard kirjutas muusika ja luule kogumiku "Symphonia Armoniae Celestium Revelationum", mis koosneb 77 liturgilisest laulust ja näidendist "Ordo virtutum".[5] Näidendi "Ordo virtutum" sõnad ja muusika pole iseseisvad üksused, vaid need kuuluvad kokku. Tänapäevani ei ole täpselt teada, millal Hildegard "Ordo virtutumi" kirjutas ja millal näidend etendati. Enamik uurijaid on seisukohal, et Hildegard kavatses "Ordo virtutumi" etendada Rupertsbergi kloostri avatseremoonial 1. mail 1152. Teiste keskaegsete näidendite seas on "Ordo virtutum" erandlik nii oma keele, sisu kui ka tegelaskujude valiku poolest.[3]
Hildegardi pärandit uurinud ajaloolaste seas valitseb üksmeel, et Hildegardi muusikalisi kompositsioone ning meditsiinialaseid ja loodusteaduslikke kirjutisi ei saa pidada pelgalt nägija kõrvalhobideks või kogu ülejäänud loomingust eraldatavateks teosteks. Pigem on selline lai haare seotud Hildegardi vaatega, et kõik selle maailma nähtused (loodus, kunst, inimesed, iga üksiksündmus või selle toimumine jmt) on määratud ühtse jumaliku korraga ehk niinimetatud loomiskorraga.[4]
Lingua ignota
muuda
Bingeni Hildegard on tehiskeele lingua ignota looja. Sellel keelel on nii saksa kui ka ladina keele mõjutusi. Keele kirjutamiseks lõi Hildegard täiesti uue tähestiku, mis koosneb 23 tähest. Lingua ignota sõnaraamat koosnes umbes 1000 sõnast, mis olid järjestatud hierarhiliselt, alustades Jumala ja inglitega seotud sõnadest, sealt edasi minnes inimest, loomi ja taimi kirjeldavate sõnade juurde. Lingua ignota loomise põhjust pole teada.[6]
Mõned näited lingua ignota sõnadest:
Hildegardi tähtsus tänapäeval
muuda2012. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI Bingeni Hildegardi katoliku kiriku doktoriks, nimetades Hildegardi ühtlasi "oluliseks naistegelaseks 12. sajandil".[5] Ka paavst Johannes Paulus II on Hidlegardi hea sõnaga meenutanud: "Valgust tema inimestele ja tema ajale," ütles ta 1979. aastal, kui Hildegardi surmast möödus 800 aastat.[7]
Bingeni Hildegardist on kirjutatud raamatuid ja tehtud filme. Teda on mänginud Patricia Routledge BBC dokumentaalfilmis "Hildegard of Bingen" (1994).[8] Linateoses "Vision" täitis Hilgegardi rolli Barbara Sukowa.[9] 2012. aastal valminud filmis "Hildegard of Bingen and the Living Light" mängis Hildegardi metsosopran Linn Maxwell.[10]
20. sajandil taasavastasid mitmed muusikakollektiivid Hildegardi muusikat. Tema loomingut on mänginud peamiselt keskaja muusikat viljelevad ansamblid, näiteks Sequentia, Anonymous 4, Ensemble Organum ja Ars Choralis Coeln.[11]
Hildegardi järgi on nimetatud väikeplaneet number 898.[12]
Teoseid eesti keeles
muuda- Bingeni Hildegard, "Valik kirju". Koostanud ja ladina keelest tõlkinud Riina Ruut. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017. ISBN 978-9985-58-835-2
- Riina Ruut, "Ordo virtutum: Vooruste mäng". Härmametsa Talu Kirjastus, Tartu 2004. ISBN 9789985943762
- Bingeni Hildegard, "Elava valguse sõnad". Tõlkinud Liina Lüecke; toimetanud Eha Kõrge; eessõna: Otto Betz. Logos, Tallinn 2001. ISBN 9789949474936
- Günther H. Heepen, "Keskaja ravitarkused: Püha Hildegardi pärand: maarohud, tervendavad toidud ja ravitoimega kivid". Saksa keelest tõlkinud Eha Kattai. Varrak, Tallinn 2016. ISBN 9789985337547
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Riina Ruut (2017). Bingeni Hildegard. Valik kirju. Tallinn: TLÜ kirjastus.
- ↑ 2,0 2,1 Marek Tamm (2013). Keskaja kirjanduse antoloogia I. Tallinn: Varrak.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Riina Ruut (2004). Bingeni Hildegardi Ordo virtutum: Vooruste mäng. Tartu: Härmametsa Talu kirjastus.
- ↑ 4,0 4,1 Riina Ruut, "Bingeni Hildegardi kirjanduslik pärand". – Teater. Muusika. Kino, nr 11 (1998), lk 39–44.
- ↑ 5,0 5,1 Kerr, David. Pope Benedict creates two new Doctors of the Church. Catolic News Agency. 07.10.2012. [1]
- ↑ "Letter? I 'ardly know 'er: The unknown language (and letters) of Hildegard von Bingen". University of Notre Dame Medieval studies research blog. 1. oktoober 2015.
- ↑ "Proclaiming Saint Hildegard of Bingen, professed nun of the Order of Saint Benedict, a Doctor of the Universal Church".
- ↑ "Hildegard of Bingen - IMDb".
- ↑ "Vision - IMDb".
- ↑ "Hildegard of Bingen and the Living Light - IMDb".
- ↑ Hildegard Von Bingen
- ↑ Mikroplaneetide nimekiri