Ava peamenüü

Herald Eelma (sündinud 26. märtsil 1934 Võhmuta) on eesti graafik.

Herald Eelma
Sünniaeg 26. märtsil 1934
Sünnikoht Võhmuta
Rahvus eestlane
Tegevusala graafik
Kunsti õppinud Eesti Riiklik Kunstiinstituut
Auhinnad

Kristjan Raua preemia 1981 ja 1986

Valgetähe IV klassi teenetemärk 1999

ElukäikRedigeeri

Sündis Järvamaal Võhmuta vallas Võhmuta külas metsavahi perekonnas. Lõpetas 1953. aastal Paide keskkooli ning astus ERKI-sse, mille lõpetas 1959. aastal graafikuna. Töötanud 1960-1962 ERKIs akvarelliõpetajana. 1962-1992 oli vabakunstnik. 1992 asus Tallinna Kunstiülikoolis tööle joonistusõppejõuna (aastast 1994 kateedrijuhatajana) ning oli samal ajal ühtlasi ka Paimios Varsinais-Suomen Kansanopisto kunstiõpetajana.

Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1961

IsiklikkuRedigeeri

Abikaasad Õnne Eelma (1960-1977), kunstnik Marju Mutsu (1977-1980) ja graafik Kaisa Puustak (alates 1982). On kunstnik Sirje Eelma onu. Tema pojad Kaarel Eelma ning Pärtel Eelma on kunstnikud. Kunstnik on ka minia Sirja-Liisa Eelma.

LoomingRedigeeri

Eelma alustas näitustel esinemist vaba- ja raamatugraafikuna kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist. Tema kui graafiku omapära ilmnes juba diplomitöös, milleks olid illust­ratsioonid A.H. Tammsaare romaanile « Tõde ja õigus ». Eelma tutvustas end nende illustratsioonide kaudu kui rahulikku, elu ja elunähtusi kainelt vaatlevat ja oma vaatlustes hindavat kunstnikku. Kainelt vaatleva loomelaadi juurde jäi kunstnik ka oma järgnevas loomingus. Tuntud on tema graafiliste lehtede seeriaid "Tüdrukud", "Kodumaa" ning üksiklehed "Kaks tüdrukut", "Mehed ja suured kalad", "Möödunudaastane bukett". Ka Vana Tallinna teema on kunstnikku köitnud korduvalt.[1]

Eelma 1960. aastate linoollõiked on tulvil neil aastatel kohustuslikku optimismi. Herald Eelma ja Peeter Ulas olid eesti graafika mehelikus, „karmi stiili” vaimus uuendajad. 1970. aastatel jätkusid Eelmal helge meeleoluga teemad („Jalutuskäik”, 1973; sari „Pühapäev”, 1972), ta varases graafikas pakuvad aga pinget pigem abstraktsed kõrgtrükid („Etnograafiline”, 1964; „Kriitiline moment”, 1967; „Õitsemine”,1968), kus tema tasakaalukas loomus on leidnud ideaalse vormi. Näib, et Eelmal pole olnud järske murranguid ja siseheitlusi, tema kunst on arenenud sujuvalt läbi mitmete etappide. 1970. aastate lõpu Eelma litograafiates on näha paralleele Marju Mutsu tolleaegse graafikaga. Iseendasse tõmbuvad ruumid, rehealusest tühjusesse, kõiksusesse avanemine („Värav”, 1978), tihedalt kokku põimitud inimese eluruum, lokkav loodus ning kosmos („Lagi”, 1979) jt seostuvad Mutsu samaaegsete väikeste graafiliste kalambuuridega. Veel rohkem on motiivide sugulust 1980. aastate alguse litograafiates „Suvi” (1980) ja „Tiib” (1983). Seejärel kristalliseerub litograafiates üks Eelma lemmikmotiiv, kivide teema, mis jõuab kindlusetaoliste struktuurideni teostes „Pank” (1989) ja „Kaitsevall” (1990).[2]

TunnustusedRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Vaade linnale ( linoollõige, 1972) Kunstiteose autorist - Sirp ja Vasar, nr. 6, 11 veebruar 1972
  2. Anne Untera, Herald Eelma näitus „Aeg” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. IV ja Vabaduse galeriis 13. III – 1. IV. - Sirp, 4.04.2014