Jaan Jensen

Disambig gray.svg  See artikkel räägib karikaturistist; Jaan Jensen on ka Johann Voldemar Jannseni ja ajaloolase Jaan Olveti sünninimi

Jaan Jensen (Jaan Julius Jensen, pseudonüüm Sen-Sen; 29. september 1904 Vana-Vändra vald, Rõusa, Pärnumaa27. juuli 1967 Tallinn) oli eesti karikaturist ja raamatugraafik.

Jaan Jensen
Sünniaeg 29. september 1904
Sünnikoht Rõusa, Pärnumaa
Surmaaeg 27. juuli 1967
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala karikaturist ja raamatugraafik
Kunsti õppinud EKKKÜ stuudio

Kohaliku algkooli lõpetamise järel õppis Jaan Jensen 1918–1920 Pärnu gümnaasiumis ja 1920–1924 Tallinna Kaarli koguduse eragümnaasiumis. Joonistamist õppis ta 1923–1924 Tallinnas EKKKÜ stuudios August Janseni ja Peet Areni juures.[1]

Aastatel 1924–1932 töötas Jaan Jensen Tallinna kinodes reklaamikunstnikuna. Karikaturistina alustas ta 1928. aastal Uudislehes, kus avaldas värvika tüübistikuga ühiskonnakriitilisi pilapilte.[2] Järgnes elu vabakutselise kunstnikuna. Tema karikatuure ilmus muu hulgas huumoriajakirjas Anekdoodid ja naljad (1929–1932), ajalehtedes Meie Hääl (1931), Muusikaleht (1930), Olion (1935), Päevaleht (1939) Töölisteater (1936).[3] 1941. aastal oli Jaan Jensen ajalehe Sovetskaja Estonija karikaturist.[1]

Teises maailmasõja ajal viibis ta Nõukogude tagalas Jaroslavlis, kus osales Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutamises.[1]

Aastatel 1943–1946 töötas Jaan Jensen algul Moskvas, seejärel Leningradis ja Tallinnas ajalehe Rahva Hääl kunstnikuna, seejärel (1945–1946) ajakirja Pikker karikatuuriosakonna juhatajana.[1]

Aastatel 1946–1950 oli ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud ning Eesti kunstielu üks organiseerijaid. Aastatel 1950–1962 kuulus ta Kunstifondi juhatusse ning 1962–1967 oli Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees. 1963. aastal oli ta NSV Liidu Kunstnike Liidu juhatuse sekretär.[1]

Jaan Jensen on Eesti esimene karikaturist, kes 1963. aastal pälvis Eesti NSV rahvakunstniku tiitli.[4]

Ta on maetud Metsakalmistule.

LoomingRedigeeri

Jaan Jensen kujundas ka palju lasteraamatuid (näiteks B. Žitkovi „Jutte loomadest", „Üle õue õunapuu", F. Kotta „Vares, vaga linnukene", „Tark mees taskus"), kuid peamiselt joonistas siiski karikatuure.

Tema peateemadeks oli välispoliitiline satiir ja Nõukogude ühiskonnas esinevad väärnähtused. Teise maailmasõja ajal sai tema loomingu peateemaks fašismivastasus (sari "Sakslaste „uus kord" Eestis enne ja nüüd").[1] Fašismi häbimärgistas ta kuni Nürnbergi protsessini. Hiljem hakkas joonistama imperialismivastaseid karikatuure ja naeruvääristama Eesti omariiklust. Loomingus paistsid silma sellised teemad nagu argielu väärnähtused, bürokraatia, omakasuhimu ning tölplus, kõik sotsiaalsed ja poliitilised probleemid (sari "Igandite invaliide", 1961).[1]

Pärast karikatuurikogumike "Lehekülgi Eesti iseolemise ajaloost" ja "Uutmoodi riigipirukas – kaklus vanaviisi" ilmumist leidsid nõukogude kunstikriitikud, et Jaan Jensen on kompositsioonis leidlik kunstnik, kes kasutab teravmeelselt atribuute ja evib sügavat satiirilist psühhologismi[5] ja on seega Nõukogude võimu jaoks usaldusväärne karikaturist.

1960. aastal ilmus temalt karikatuurikogumik „Vastukarva", 1967. aastal „Karikaturõ i sharzhi". Kirjagraafikuna tegi Jensen stiilseid plakateid, kutsekaarte, auaadresse. Samuti on ta illustreerinud lasteraamatuid,

Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva näitusel osalemise eest pälvis Jensen 1947. aastal Nõukogude Eesti preemia.

Oma töödega on ta aktiivselt osalenud näitustel, neist esimesed olid aastail 1932 ja 1933. Korduvalt on ta esinenud näitustel nii Moskvas, Tallinnas kui ka paljudes muudes Eesti linnades-asulates.

RaamatudRedigeeri

TunnustusRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Aastatel 1982–1988 anti välja Jaan Jenseni raamatugraafika aastapreemiat.

IsiklikkuRedigeeri

Aastatel 1948–1957 veetis Jaan Jensen suved Tuhalas Möldri (Vesiveski) talus. Tuhalas tutvus ka oma tulevase abikaasa Erika-Lisette Jenseniga (sünd. Päärt). Tuhalas on ta maalinud kauneid loodusvaatelisi maale.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri