Ava peamenüü

Glehni kuusk (Picea glehnii) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Glehni kuusk
Glehni kuusk Hokkaido saarel
Glehni kuusk Hokkaido saarel
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Kuusk Picea
Liik Glehni kuusk
Binaarne nimetus
Picea glehnii
(F. Schmidt) Masters (1880)
Levikuala kaart
Levikuala kaart
Sünonüümid
  • Abies glehnii F. Schmidt (1868)
  • Pinus glehnii (F. Schmidt) Voss (1907)[1]

Liigi nime päritoluRedigeeri

Kuusk on nime saanud Eestis sündinud baltisaksa botaaniku Peter von Glehni (1835–1876) järgi, kes leidis Glehni kuuse Sahhalini saarelt 1861. aastal koos liigi esmakirjeldaja Friedrich Schmidtiga (1832–1908) Ida-Aasia ekspeditsiooni ajal.[3]

KirjeldusRedigeeri

 
Okkad
 
Tüvi

Puu kasvab 30–40 (50) m kõrguseks. Tüvi on sirge ja suhteliselt peenike, 0,6–0,7 (1,5) m. Tüve koor on hallikaspruun, lõhenenud ja kestendav. Oksad on lühikesed, horisontaalsed või rippuvad.[4]

Pungad on punakaspruunid ja vaigused. Võrsed on esimesed paar aastat punakaspruunid, hiljem tumepruunid, tihedalt pruunide karvakestega kaetud. Okkad on üsna lühikesed, 0,6–1,2 (1,5) cm pikkused, läikivrohelised, terava tipuga, neljatahulised, kõikidel külgedel on 3–5 õhulõherida[4], kahe vaigukäiguga.

Isasõisikud on punakaspruunid, silinderjad, 7–14 mm pikkused[5]. Käbid on silinderjad, 4–6 (8) cm pikkused, mõlemast otsast ümarad, noorelt sinakaspunased, valminult läikivpruunid. Seemnesoomuste servad on ümarad ja ebaühtlaselt hambulised[4]. Seemned on helepruunid, umbes 3 mm pikad, 5–6 mm pikkuse tiivakesega. Seemne mass on keskmiselt 3 mg[6].

Glehni kuusk õitseb mais-juunis, seemned valmivad oktoobris. Puu suudab alumiste okste juurdumisega ka vegetatiivselt paljuneda.[6]

Levila ja ökoloogiaRedigeeri

Glehni kuuse levila paikneb Kirde-Aasia saartel: Sahhalini lõunaosas, Lõuna-Kuriilidel (Iturupil, Kunaširil ja Šikotanil), Hokkaidol ja isoleerituna Honshū kirdeosas Hayachine mäe nõlvadel. Kasvukoha kõrgus on 0–1650 m üle merepinna. Suurimad isendid kasvavad Hokkaido keskosa mägedes metsa ülapiiril. Glehni kuusk kasvab vulkaanide nõlvadel, rabades, liivaluidetel ja solfataaride ümbruses.[6]

KliimaRedigeeri

Loodusliku levila keskmine õhutemperatuur on +3,8...+8,5 °C ning keskmine sademete hulk on 800...1500 mm[6]. Sademeid esineb märkimisväärselt kogu aasta jooksul, rohkem aasta teises pooles ja eriti rohkesti augustis-septembris.

KasvupinnasRedigeeri

Kasvupinnaseks on peamiselt leedemuld (rohttaimedeta okasmetsa happeline muld, milles huumushorisont puudub või selle paksus on alla 5 cm), turvasmuld ja savimuld. Muldade lähtekivimitest on esindatud andesiit, graniit, basalt, lipariit, kiltkivi, liivakivi, konglomeraat ja kristalne kilt. Kasvupinnas võib olla kuiv, parasniiske või veega küllastunud.[6]

Glehni kuuse metsadRedigeeri

 
Jaapani punarind elutseb Glehni kuusikutes

Glehni kuuse looduslikku levilat iseloomustavad rasked kasvutingimused: kuivad mäenõlvad, soode ümbruse kõdurohke pinnas ja vulkaanide nõlvad metsa ülapiiril. Vulkaanilistel ja soostunud aladel kasvab Glehni kuusk puhtpuistuna, mujal segametsades. Glehni kuusk on üldjuhul domineeriv puuliik oma levila kõrgustel 5–1460 m. Seguliikidena esinevad temaga koos sahhalini nulg (Abies sachalinensis), kivikask (Betula ermanii), ajaani kuusk (Picea jezoensis), Tschonoski vaher (Acer tschonoskii), kollane vaher (Acer ukurunduense), suuretiivaline kikkapuu (Euonymus macropterus), lühiviljaline rodo (Rhododendron brachycarpum ), sahhalini pihlakas (Sorbus commixta) jt. Alusmetsas domineerib sageli viietolmukaline mensiisia (Menziesia pentandra).[6]

Loomadest võib Glehni kuusikutes kohata tähnikhirve (Cervus nippon), punaoravat (Sciurus vulgaris), siberi vöötoravat (Tamias sibiricus), punarebast (Vulpes vulpes) ja pruunkaru (Ursus arctos), lindudest jaapani punarindu (Erithacus akahige), jaapani raati (Prunella rubida), leevikest (Pyrrhula pyrrhula), pöialpoissi (Regulus regulus) ja sinisaba (Tarsiger cyanurus).

Glehni kuusikud on püsinud oma kasvupiirkondades küllaltki stabiilselt, vaid Sahhalini lõunaosas raiuti neid 20. sajandi alguses intensiivselt.[6]

KasutamineRedigeeri

 
Puu Müncheni botaanikaaias

Glehni kuuse puit on heleda tooniga, ilusa tekstuuriga ja hinnatud ehitusmaterjal (rohkem kui samas kasvav ajaani kuusk). Puitu kasutatakse ehituskonstruktsioonide, muusikainstrumentide, tselluloosi jm valmistamisel. Puid kasvatatakse ilupuuna aedades, parkides, maastike haljastamisel ja väikeste okaste tõttu ka bonsaina. Ta võib kasvada väga happelisel ja aluselisel pinnasel, kasvukoht peaks olema valgusküllane või poolvarjus. Noored okkad on C-vitamiinirikkad ja nendest saab valmistada värskendavat teed. Toitude valmistamisel kasutatakse ka kuivatatud kambiumist valmistatud pulbrit, mida lisatakse suppide ja muude toitude paksendamiseks.[7]

Kasvatamine EestisRedigeeri

Eelmise sajandi keskpaigas Eestisse introdutseeritud Glehni kuusk oli meil algselt üsna külmakartlik ja katsetused ei andnud häid tulemusi[4]. Tõenäoliselt kasvatati puid seemnetest, mis pärinesid levila soojemast osadest. Samas saab levila kõrgemas osas, kus on külmemad talved, kasvavaid Glehni kuuski edukalt kasvatada ka meil, kuid seda on tehtud vähe. Ta talub talvel külma kuni –29...–34 °C[8] ja kasvab nii kuivadel kui ka veega küllastunud muldadel. Tänapäeval saab neid vaadata Agali arboreetumis Järvseljal ja Tallinna Botaanikaaias.[9]

ViitedRedigeeri

  1. "Conifer database: "Picea glehnii".". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Vaadatud 01.09.2010. Inglise.
  2. Conifer Specialist Group (1998). "Picea glehnii." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  3. James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. ""Picea glehnii"". www.conifers.org. Vaadatud 04.09.2010. Inglise.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6
  7. ""Picea glehnii"". www.muhlenberg.edu. Vaadatud 01.09.2010. Inglise.
  8. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  9. Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.

VälislingidRedigeeri