Liibüa ajalugu
Liibüa ajalugu on ülevaade Liibüa alade ja riigi ajaloost.
Vanaaeg muuda
Liibüa alade põlisrahvaks olid berberid, kes on ajalooliselt kõnelnud mitmesuguseid berberi keeli, mis moodustavad ühe haru afroaasia keeleperekonnast.
Kreeka aeg muuda
7. sajandi keskpaiku eKr koloniseerisid kreeklased Egeuse mere põhjarannikut (Traakia rannikut) ja Musta mere väinu. Kesk-Kreeka Megara elanikud rajasid 670 eKr paiku edasises ajaloos kõige tähtsamaks osutunud asula – Byzantioni (tänapäeva Istanbul). Umbes 631. aastal eKr asutasid kreeklased kolooniad Egiptuses, Niiluse deltas Naukratise linna ja praeguse Liibüa territooriumil, kus Thera saare elanikud asutasid Küreene linna, kuid need rannikulinnad (Barce, Euhesperides, Teuchira) olid täiesti isoleeritud kõrbest ega mõjutanud ülejäänud Aafrikat.
Liibüa alad idaosa moodustas antiikajal viiest linnriigist koosnev linnriikide ühenduse Pentapolis (Apollonia, Ptolemais, Barca, Balagrae, Euhesperides/Berenice), lääneosa aga kolme linnriigi (Oea (Tripoli), Labdah (Leptis Magna) ja Sabratha) ühendus Tripolis, rajatud kas foiniiklaste või kreeklaste poolt. Liibüana mõisteti esmalt kogu Aafrikat peale Egiptuse, hiljem aga Egiptusest läänes asuvat ala.
Pikemalt artiklis Vana-Kreeka
Rooma aeg muuda
Liibüa alad liideti Rooma keisririiki Rooma provintsina, Tripolitaania aga liideti Rooma liitlase berberist Numiidia kuninga valitsusaladega. Ida-Numiidia vallutati Julius Caesari vägede poolt 46. aastal eKr, kuna Numiidia kuningas toetas Caesari kodusõjas Pompeiust ja Lääne-Numiidia vallutati 40. aastal eKr. Julius Caesari ajal olid sealsed alad ka korraks ühte provintsi liidetud – Africa proconsularis, kuid hiljem sai Tripolisest Tripolitaania, Pentapolisest aga Kürenaika. Kolmas osa tänasest Liibüast, berberite ala Fezzan püsis pikemat aega iseseisvana.
Liibüas asuv Leptis Magna tõusis Rooma impeeriumis erilisse ausse 193. aastal, kui Rooma keisriks tõusis Roomast pärit Septimius Severus.
Rooma keisririigi ajal võis Aafrikas rääkida kolmest tõelisest suurlinnast – Kartaagost, Leptis Magnast ja Aleksandriast. 4. sajandil, Diocletianuse valitsemisajal eraldati Kreeta ja Kürenaika valitsemine ja Rooma aladel eksisteerisid provintsid Libya Inferior ja Libya Superior.
Rooma impeeriumi jagunemisel 395. aastal jäid Kürenaika alad Ida-Rooma keisririiki.
Vandaalide kuningriik muuda
Vandaalide ida germaanlaste hõim või hõimurühm, kes tungis hilisesse Rooma riiki ning moodustas Põhja-Aafrikas riigi pealinnaga Kartaagos. 429. aastal ületasid nad Gibraltari väina ning liikus mööda Vahemere lõunarannikut, Põhja-Aafrikas itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte.
Vandaalide juht Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid, pärast keiser Valentinianus III võimult tõukamist 455 Rooma ning rüüstasid Roomat. 468. aastal purustasid vandaalid tohutu Ida-Rooma sõjalaevastiku, mis nende vastu oli saadetud.
- Pikemalt artiklis Vandaalid
Bütsantsi aeg muuda
Vandaali sõjas vallutati Belisariose poolt alad, koos Sardiinia, Korsika ja Baleaaridega idaroomlastele tagasi 533. aasta ja kujundati keiser Justinianus I poolt Pretoriaanide Aafrika prefektuuriks. Sellesse kuulusid provintsid Africa Proconsularis, Byzacena, Tripolitania, Numidia Cirtensis, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis ning selle keskus oli Kartaago. Pärast Justinianuse surma sattus keisririik kõigil rinnetel kasvavate rünnakute alla ja kaugemad provintsid jäeti sageli omapead, kui Konstantinoopol ei suutnud abi pakkuda.
Keiser Mauricius asutas 585. ja 590. aasta vahel eksarhi ameti, milles oli kõrgem tsiviilvõim ja sõjaline võim, ning kes nautis märkimisväärset autonoomiat Konstantinoopolist. Loodi kaks eksarhaati, üks Itaalias, asukohaga Ravennas (seetõttu tuntud kui Ravenna eksarhaat), ja teine Aafrikas, asukohaga Kartaagos ja hõlmates kõik keiserlikud valdused Vahemere lääneosas. Esimene Aafrika eksarh oli patrikios Gennadios. Provintside muudatuste seas lahutati Tripolitania Aafrikast ja liideti Egiptuse provintsiga, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis liideti uue "Mauretania Prima" provintsi moodustamiseks, samas Mauretania Tingitana, kahandatud Septumi (Ceuta) linnani, liideti Hispaania ranniku kindluste (Spania) ja Baleaaridega "Mauretania Secunda" moodustamiseks.
Esimesed moslemite sõjaretked algasid Egiptusest emiir Amr ibn al-Asi (umbes 585–664) ja tema vennapoja Uqba ibn Nafi algatusel. Tunnetades Bütsantsi roomlaste nõrkust, vallutasid nad Kürenaikas Barca, minnes edasi Tripolitaniasse, kus nad kohtasid vastupanu. Bütsantsi võimule järgnes araablaste vallutus 7. sajandil. 647. aastal alistasid ja vallutasid kaliif Uthmani kalifaadi väed Egiptuse kuberneri Abdullah ibn al-Sa’adi juhtimisel kohaliku Bütsantsi asevalitseja Gregorios, kes langes sõjas ning algas islami periood Liibüas.
Kalifaadi aeg muuda
Kalifaadi ajal järgnes paar sajandit kestnud kultuuriline õitseng, kuid liiga suureks aetud kalifaat hakkas lagunema, mis tähendas igasuguse stabiilsuse kadumist. 9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamiidide riik) ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).
Aglabiidide dünastia valitsusaeg muuda
.PNG)
Aglabiidide dünastia riik hõlmas 9. sajandil suure osa tänasest Alžeeriast, Tuneesiast ja Tripolitaaniast.
10. sajandil suutsid Fatimiidid allutada kogu Põhja-Aafrika, ismailiididest Fatimiidid ei tunnustanud sunniitidest Abbassiididest kaliifide autoriteeti (vastukaliifid) ning pretendeerisid prohvet Muhamedi tütre Fatima ja tema mehe Ali järeltulijatena võimu kõigi muslimite üle. Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus.
Ziriidide dünastia valitsusaeg muuda
Tripolitaania sunniitliku Aglabiidide dünastia valitsetud aladele tungisid Egiptusest šiiitlik Fatimiidide dünastia väed ning järgevalt valitsesid Magribi alasid Fatimiidide ülemvalitsuse all berberitest Ziriidide dünastia, kelle hiilgehetk oli 11. sajandil, kui ühine riik sisaldas nii tänast Marokot, Alžeeriat, Tuneesiat kui ka Liibüa lääneosa ning nede ülemvalitsuse all oli ka Sitsiilia emiraat.
Kuna Ziriniidid vahetasid 1049. aastal sunniitliku islami usutunnistuse pooldajateks mis tõi aga 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, Fatimiidide saadetud Banu Hilali ja Banu Salimi beduiiniklannid ründasid sunniitlike berberite Ziriidide dünastia alasid. Nõrgenenud Ziriidide ülemvalitsuse all olnud Sitsiiliat ründasid ka Lõuna-Itaaliast ning vallutasid järgnevalt ka Sitsiilia lõplikult moslemitelt. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani. Fatimiidide dünastiale tegi 1171. aastal lõpu Aijubiidide dünastia rajaja – Saladin.
12. sajandil rüüstasid Liibüa rannikut Sitsiilias kanda kinnitanud normannid, kes 11. sajandil hõivasid Lõuna-Itaalia ning Fatimiidide kalifaadile allunud Sitsiilia emiraadi. 11. sajandi Lõuna-Itaalia mandriosa võimud värbasid normanni palgasõdureid, kes olid viikingite kristlikud järeltulijad; normannid Roger I juhtimisel vallutasid Sitsiilia moslemitelt.
Almohaadide dünastia valitsusaeg muuda
Almohaadide dünastia suutsid 12. sajandil allutada kogu Aafrika põhjaranniku Egiptusest läänes. Aastal 1159 olid nende kontrolli all kõik Atlase mägede ja Vahemere vahele jäänud Magribi alad, Aafrika põhjarannikul Egiptusest läänes. 1160. aastal jätkas Abd al-Mu'mini territooriumi vallutamist Magribist idasuunal ning vallutas Sitsiilia normannide kontrollitud Ifriqiya and Tripolitaania alad.
- Pikemalt artiklis Almohaadide riik
Algselt Almohaadide ülemvalitsuse all ja hiljem sultanitena valitsesid alasid üle 300 aasta Hafsiidide dünastia, mille asutas Almohaadide asevalitseja (1207–1721) Muhammad bin Abu Hafs, Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitaania alasid.
Osmanite aeg muuda
Osmanite võim laienes Liibüale aastaks 1551. 16. sajandiks oli suurem osa Põhja-Aafrika rannikust, eriti Alžeeria ja Liibüa muutunud tõeliseks piraatide paradiisiks.
Aastatel 1711–1835 valitses vormiliselt Tripolitaaniat, aga sisuliselt peaaegu kogu praegust Liibüat Albaaniast pärit Karamanli dünastia, kuni Osmanid nende võimule lõpu tegid.
Uusaeg muuda
Aastatel 1911–1912 peetud Itaalia–Türgi sõja tulemusel lõppes Osmanite võim Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad. Aastal 1911 kuulutas Itaalia sõja Osmanite riigile ning tungis Tripolitaaniasse, Fezzanisse ja Kürenaikasse. Need provintsid moodustasid koosluse, mis sai tuntuks kui Itaalia Liibüa. Sõda kestis vaid aasta, kuid okupatsiooniga kaasnes liibüalaste diskrimineerimine nagu küüditamine Tremiti saartele oktoobris 1911. 1912. aastaks oli kolmandik neist toidu ja peavarju puudumise tõttu surnud. Liibüa annekteerimine julgustas rahvuslasi propageerima Itaalia ülemvõimu Vahemerel Kreeka kuningriigi ja Aadria mere rannikuala Dalmaatsia okupeerimisega.
Itaalia peaminister (1922–1943) Benito Mussolini lubas, et Itaalia saab võimu Vahemere üle. Koloniaaljõupingutused Aafrikas algasid 1920. aastatel, kui Itaalia Põhja-Aafrikat (Africa Settentrionale Italiana ehk ASI) vaevas kodusõda, sest araabia rahvastik keeldus Itaalia koloniaalvõimust. Mussolini saatis marssal Rodolfo Graziani juhtima karistusoperatsiooni Araabia rahvuslaste vastu. Araabia vastupanuliikumist juhtis Omar Al-Mukhtar. Pärast vaherahu 3. jaanuaril 1928 ehitati Vahemerest Al-Jaghbub oaasini okastraataed vastupanuliikumisele tähtsate varustusteede läbilõikamiseks. Kohe pärast seda alustas koloniaaladministratsioon üleüldist Jebel Akhdari inimeste küüditamist mässajatele kohalike elanike toetuse takistamiseks. Rohkem kui 100 000 inimese sunnitud ränne lõppes Suluq ja Al-'Aghela koonduslaagrites, kus kümned tuhanded viletsates tingimustes hukkusid. Arvatakse, et surnud liibüalaste arv – tapetud kas võitluses või nälja ja haiguste poolt – oli vähemalt 80 000 ja kuni pooled olid Kürenaika inimesed. Pärast Al-Mukhtari kinnipüüdmist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis vastupanu hääbus. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile tihenes Kürenaika emiiri šeik Idrisi ümber.
1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv Tripolitaania vabariik, mille üle Rooma suutis kehtestada võimu alles 1930. aastateks ja 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks.
Suurbritannia valitsusega toimusid läbirääkimised Liibüa koloonia piiride täpsustamiseks. Esimesed läbirääkimised algasid aastal 1925 piiri määramiseks Liibüa ja brittide valduses oleva Egiptuse vahel. Läbirääkimiste tulemusel sai Itaalia varem määratlemata territooriumi. Aastal 1934 küsis Itaalia valitsus jälle territooriume Liibüale, seekord brittide valduses olevalt Sudaanilt. Suurbritannia võimaldas Itaalial saada mõned territooriumid Sudaanilt Liibüaga liitmiseks.
Teise maailmasõja ajal, aastatel 1941–1942 langesid Tripolitaania, Kürenaika Briti ja Fezzan Prantsuse vägede kätte ning Itaalia kaotas sealsed asumaad 1943. aastaks.
Ühendatud Liibüa Kuningriik muuda
1951. aastal andsid Prantsusmaa ja Suurbritannia võimu üle endisele Tripolitaania emiirile ja Senussiidi islamiordu juhile, kellest sai iseseisva Liibüa esimene ja seni ka viimane kuningas Idris I. Liibüa – Ühendatud Liibüa Kuningriigi, kolm osa Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan säilitasid oma valitsused 1963. aastani. 1952. aastal kui valiti Liibüas esimest korda parlamenti, saavutas Tripolis edu opositsiooniline Kongressipartei, mujal riigis aga valitsusmeelsed jõud, valitsus keelustas kõik parteid ja pagendas Kongressipartei juhid.
Liibüa Araabia Vabariik muuda
1969. aastal kui Idris andis enamiku võimust oma venna, kroonprints Hasan as-Sanussi kätte ja siirdus ravile Türki kukutati kuninga võim sõjaväelise riigipöördega ning võimule tõusis kolonel Muammar Gaddafi. Qadhdhāfī haaras võimu 1969. aasta 1. septembril, kukutades veretu sõjalise riigipöördega kuningas Idris I. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Qadhdhāfī end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit. 1977. aastal kuulutas ta välja uue parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, jamāhīriyyah' (جماهيرية, ligilähedases tõlkes 'masside riik'), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele.
2011. aasta Liibüa kodusõda muuda
2011. aasta Liibüa kodusõjas, tapeti Mu‘ammar al-Qadhdhāfī segastel asjaoludel.