Mauricius

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Bütsantsi keisrist; Tallinnas tegutsenud dominikaani õpetlase kohta vaata Mauricius de Revalia.

Mauricius või kreekapäraselt Maurikios (ladina Flavius Mauricius Tiberius, kreeka Μαυρίκιος Τιβέριος; 53927. november 602) oli Bütsantsi keiser.

Mauricius
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
14. august 582 – 27. november 602
Eelnev Tiberius II
Järgnev Phokas
Isikuandmed
Sünniaeg 539
Sünnikoht Arabissus, Kapadookia
Surmaaeg 27. november 602
Surmakoht Konstantinoopol
Rahvus Kapadookia kreeklane
Abikaasa Konstantina
Vanemad Paul
Lapsed Maria, Theodosius, Tiberius
Keiser Mauricius

Päritolu ja tõus karjääriredelilRedigeeri

Keiser oli pärit Kapadookiast, mis oli piirkond, kus elasid valdavalt armeenlased. Tema päritolu kohta on ka oletatud, et tema suguvõsa oli armeenia päritolu, kuid ametliku versiooni järgi oli keiser kreeklane või roomlane, kelle perekond kolis alles hiljem sinna piirkonda.[1]

Mauricius alustas oma karjääri pealinnas lihtsa notarina, kuid ta tõusis kiirelt ametiredelil. Tema tõeline tõus tippu algas siis, kui keisriks sai Tiberius II, kes suhtus Mauriciusse väga hästi ja edutas ta mitmele olulisele ametipostile. Keisri valitsemisaja lõpus juhtis ta juba Bütsantsi vägesid Idamaades, kuigi ta polnud mingi spetsialist ega omanud ka sõjalist ettevalmistust. Eelnevast hoolimata sai ta oma ülesandega suhteliselt hästi hakkama ning tal õnnestus taastada mingil määral sõjaväes kord, mis vahepeal oli täiesti kadunud. Näiteks hakati taas rajama kindlustatud laagreid sõjakäikude ajal peatuskohtadesse, millest vahepeal oldi laiskusest loobutud. Võimalik, et just Mauriciuse sõjaline edu pani keiser Tiberiuse ta oma troonipärijaks määrama ning andma oma tütre talle naiseks.[1]

ValitsemineRedigeeri

Mauriciuse valitsemisaja alguses toimus Konstantinoopolis pidulik sündmus, millist linlased polnud kaua näinud. Pärast ametliku leina lõppu toimus uue keisri ja Tiberiuse tütre Konstantina paaripanek. Pealinna elanike ees korraldati suursugune tseremoonia, mille käigus laulsid tõrvikuid käeshoidvad paraadriietes õukondlased noorpaari auks hümne. Keisrinna kleit säras kullas ja kalliskivides. Kokku kestsid pidustused terve nädala.[1]

Samal ajal tähistas Mauricius ka asumist konsuli ametisse. Need pidustused aga ei toimunud kombekohaselt aasta esimesel päeval, vaid 25. detsembril 583. aastal. Seega tõsteti pidustused Kristuse sünni päevale, mis pani aluse uuele traditsioonile. Pidustustel jagati keisri käsul nii palju kingitusi, et rahvas sattus ekstaasi, keisri kaariku eest rakendati hobused lahti ning kaarikut kanti edasi kätel.[1]

Järgmine oluline sündmus leidis aset 26. septembril 585, kui keiserlikul paaril sündis poeg, kellele pandi nimeks Theodosios. See nimi oli omaaegse keisri Theodosius II auks. Mitte kõik polnud rahul troonipärija sünniga, sest see rikkus ära paljude õukondlaste ambitsioonid saada ise keisriks. Samas kostsid hipodroomil tänuhüüded: "Jumal kinkis sulle poja! Sellega vabastasid sa meid teiste orjusest!" 589. aastal, kui troonipärija sai nelja-aastaseks, lasi keiser ta kroonida. See polnud küll ametlik kaasvalitseja kroonimine, kuid siiski toimusid suured pidustused. Kokku sündis keisripaaril kuus poega ja kolm tütart.[1]

Mauriciust on iseloomustatud sõnadega "mõistlik, ettevaatlik, põhjalik". Keisrina oli ta suhteliselt tagasihoidlik ning seda kasvõi toiduvalikutes. Ta polnud eriti suhtlemisaldis ja tema jutule oli üpriski keeruline pääseda. Mauricius oli haritud mees, keda kaasaegsed nimetasid muusade austajaks. Ta olevat kuulanud ööd läbi luuletajate ja ajaloolaste etteasteid. Väidetud on, et keiser kirjutas ka ise ühe sõjakunstialase traktaadi. Selliste loomuomadustega keisrit ei peetud eriti verejanuliseks.[1]

Mauricius oli äärmiselt usklik ning kui suri patriarh Johannes IV, kes oli laialt tuntud oma püha elu poolest, siis võttis keiser tema voodi enesele. Ta lootis saada selle käigu tulemusena osaks patriarhi pühadusest.[1]

SisepoliitikaRedigeeri

Keisriks saades tõi Mauricius esimese teona pealinna kõik oma sugulased: isa, ema, venna, mõlemad õed ning teised lähedased sugulased. Kõik nad said uhked tiitlid ning tähtsad ametikohad, mille juures keisrit ei huvitanud, kas isik oli ka pädev oma positsioonil. Heldekäeliselt suhtus keiser ka oma sünnikohta Kapadookiasse: sinna saadeti suuri summasid ning arvukalt ehitus- ja kunstimeistreid. Aasta peale seda otsust hävitas maavärin enamiku keisri uusehitistest, kuid keiser käskis kõik uuesti üles ehitada. Need keisri sammud tekitasid palju kuulujutte ja ka pahameelt. Samas hoiti teistes valdkondades kulutustega kokku, tuues põhjuseks rahapuuduse.[1]

Mauriciuse valitsemisaega jääb muudatus, millega kuulutati ametlikuks riigikeeleks kreeka keel. See võib tunduda esmapilgul tühine, kuid sellega eemaldas Bütsants end teatud mõttes Rooma impeeriumist ja selle pärandist.[1]

 
Rooma impeerium ehk Bütsants 600. aastal

VälispoliitikaRedigeeri

Mauriciuse ajal jätkusid pidevad sõjad piiridel. Tiberiusega sarnaselt huvitas keisrit kõige vähem olukord Itaalias. Keiser sekkus sinna vaid kulla abiga, vägesid ta sinna ei saatnud, tuues ettekäändeks mitmesuguseid põhjuseid. Mõlemad keisrid jätsid Itaalia saatuse hooleks, mille tulemusena riigi mõjuvõim selles piirkonnas pidevalt vähenes.[1]

Populaarsuse vähenemineRedigeeri

Pikapeale muutus suurema osa õukondlaste ja väepealike meelsus keisri vastu. Vahendite nappus raha jagamiseks ja pidustuste korraldamiseks vähendas tema populaarsust ka rahva seas. Saatuslikuks sai otsus kärpida sõdurite palka veerandi võrra, mille tagajärjeks oli mäss sõjaväes. Algselt õnnestus keisril vastuhakk kingitustega vaigistada, kuid rahutused jätkusid. 599. aasta lõpus sai Mauricius hakkama teoga, mida talle ei andestatud. Keiser keeldus maksmast lunaraha 12 tuhande inimese eest, kes sattusid avaaride kätte vangi. Nende seas oli nii tsiviilelanikke kui ka sõjaväelasi ning maksmisest keeldumine tähendas nendele inimestele surma. Väidetavalt tundis keiser hiljem süümepiinu. Patu andeks saamiseks saatis ta kloostrile rikkalikke kingitusi, mis ei päästnud teda aga üleüldisest vihkamisest. Lisaks ei suutnud õukondlased leppida keisri sugulaste jätkuva upitamisega juhtivatele ametikohtadele. Mauriciuse lühinägelikkust tõestab ka testament, mille ta vahepealse raske haiguse ajal oli koostanud. Tema eluajal jäi see dokument salajaseks, kuid tuli välja pärast surma. Mauricius suhtus riiki nagu oma isiklikku varandusse, jagades selle laste vahel ära. Oleks see testament ellu viidud, poleks terviklikust Bütsantsis midagi järele jäänud.[1]

Peagi andis ärevaid ilminguid ka pilt linnatänavatel. Näiteks olevat üks kepiga munk linnas väitnud, et ta käes on hoopis mõõk ning ta ennustas, et keiser ja tema pere sureb mõõga läbi. Ühel korral heideti usuprotsessioonis liikunud keisri pihta kivi, millest sai ülejäänud rahvale märguanne ning peagi lendas keisripoole terve kivirahe. Tal õnnestus vaevu põgeneda. Ülesköetud rahvahulk leidis ühe keisriga väliselt sarnase mehe, kes upitati eesli selga ning teda talutati mööda linna ringi. Rahvas lõbustas end seal samas robustsete naljadega, mille üheks pilketeemaks oli keisripaari lasterohkus. Mauricius vastas aga arreteerimiste ja hukkamistega. Lisaks sellele tabasid riiki samal ajal katkuepideemia, tugev maavärisemine ja ikaldus, mille tulemusena järgnes 601. aasta sügisel näljahäda. Leiva hinna järsku tõusu kasutas keiser riigi viljaga spekuleerimiseks. Kõik see vähendas Mauricuse populaarsust veelgi ning seda eriti kõige ohtlikumas institutsioonis – sõjaväes.[1]

Mäss ja hukkamineRedigeeri

Peagi jõudis pealinna sõjameeste saatkond, et esitada keisrile nõudmised, ning selle koosseisus oli ka sadakonnaülem Phokas. Ta olevat kohtumisel keisriga käitunud nii väljakutsuvalt, et üks senaator läks talle kallale ning sikutas habemest. See mees pidi hiljem oma tegu kahetsema. Edasine sündmuste areng viis selleni, et Phokas saabus pealinna müüride alla juba suure mässava sõjaväe eesotsas. Keiser saatis neile vastu saadikud, kuid neid ei võetud vastu. Sellel ajal viibis troonipärija Theodosios Konstantinoopolist eemal jahil. Mässajad saatsid tema juurde saadikud ettepanekuga võtta võim oma kätesse. Kui see teade Mauriciuseni jõudis, andis ta käsu poeg kiiresti pealinna kustuda.[1]

Phokast sai ülestõusnute juht ajal, mil vägedele oli antud käsk talvituda Doonau kaldal. Sõdurid aga ei viitsinud laagri ehitamisega vaeva näha, kuigi oli oodata barbarite rünnakuid. Nende seas leidis elavat toetust idee minna Konstantinoopoli peale. Sel ajal kuulutatigi Phokas pealikuks.[1]

Samal ajal üritas Mauricius võita tagasi rahva poolehoidu etenduste ja raha jagamisega. Keiser kahtlustas kõige enam mässajate toetamises oma poja naise isa. Sellele andis põhjust asjaolu, et pealinnale lähenedes rüüstasid sõjaväelased keisri ja tema sugulaste suveresidentsid, kuid jätsid poja äia oma puutumata. Keiser andis käsu kahtlusalune arreteerida, kuid poeg jõudis oma äia hoiatada ning tal õnnestus põgeneda. Selle teo eest andis Mauricius pojale lihtsalt peksa. Keisril ei jäänud aga enam muud üle kui perekonnaga pealinnast põgeneda. Tema õnnetuseks oli puhkenud tugev torm ning laeval ei õnnestunud kaugele purjetada. Lisaks tabas keisrit tugev podagrahoog ja ta oli sunnitud randuma.[1]

Mauriciusel polnud erilist sõjalist jõudu ning seetõttu saatis ta oma poja abipalvega Pärsiasse. Omal ajal oli keiser aidanud Pärsia valitsejal troonile pääseda ning nüüd lootis ta saada vastuteenet. Kuid Mauricius ei jõudnud pärslaste abi ära oodata.[1]

Samal ajal, kui Mauricius oli pealinnast põgenenud, toimus Phokase kroonimine keisriks ja pidulik sissesõit Konstantinoopolisse. Väidetavalt olevat seda sündmust jälginud juubeldava rahvamassi seast keegi öelnud: "Vaiksemalt, ega Mauricius ole veel surnud." Phokas olevat neid sõnu kuulnud ning andnud seepeale käsu Mauricius perekonnaga vahistada.[1]

27. novembril 602 hukati Mauricius koos oma viie pojaga rahva ees. Isa oli sunnitud eelnevalt oma poegade hukkamist pealt vaatama. Rahvast rabas, kui rahulikult võttis palvetav Mauricius surma vastu. Võimalik, et see stoiline rahu tekitas hiljem tapetud keisri vastu mingisugust sümpaatiat. Hukkamisest on sündinud ka mitmeid legende. Näiteks olevat kõige noorema poja hoidja tahtnud poissi päästa ja asendanud ta oma enda pojaga, kuid keiser, kes ei soovinud süütu lapse surma, reetis ise oma poja asukoha. Teise legendi järgi olevat üks hääl kunagi keisrilt küsinud, et kas ta soovib lunastust selles või järgmises elus. Keiser vastas, et selles. Hääl ennustas talle siis, et ta sureb sõjamees Phokase käe läbi. Hiljem, kui keiser rääkis ennustusest, öeldi talle, et selline jultunud ja arg inimene on tõesti olemas. Keiser kostnud selle peale: "Kui on arg, siis on ka mõrtsukas." Samal öösel nähti taevas komeeti, millest järeldati, et Jumal võttis keisri soovi kuulda. Kuid üks Konstantinoopolisse saabunud ennustaja teatas, et lunastuse eest kaotab ta oma riigi. Mauricius tänas aga Jumalat ning võttis seega surma kui pääsemist.[1]

Tegelikkuses toimus keisripere hukkamine erakordselt julmalt. Nende kehad heideti merre ning pead pandi välja rahvale vaatamiseks. Enne tapmist lahutati Konstantina ja Mauriciuse abielu ning ekskeisrinna elas oma kolme tütrega tugeva järelvalve all eraisikuna.[1]

Hukatud poegade seas polnud aga troonipärijat Theodosiost, kes oli Pärsiasse saadetud. Formaalselt oli ka tema keiser, sest isa kuulutas ta juba 595. aastal kaasvalitsejaks. Pärsiasse ta ikkagi ei jõudnud, sest isa kutsus ta juba teel olles tagasi. Konstantinoopolisse jõudis Theodosios pärast perekonna hukkamist. Phokas andis kohe käsu ka Theodosios arreteerida ja tappa. Ka see sündmus on andnud aluse mitmetele legendidele. Kuna tema pead ei pandud vaatamiseks välja, levisid jutud, et Theodosios pääses ja põgenes Pärsiasse. Sellele andis hoogu juurde asjaolu, et Phokas olevat käskinud tappa mehe, kelle ülesanne oli Mauriciuse poja tapmine, ent kes lasi tal põgeneda. Peagi ilmus Pärsias välja mees, kes väitis end olevat Theodosios. Seal see õige või vale Theodosios ka krooniti ning hiljem juhtis ta pärslaste üht salka, kui need Bütsantsi ründasid. Selle Theodosiuse elu on järgitav uni 607. aastani, mil ta võitles Armeenias ja kus ta ilmselt ka hukkus.[1]

Mauriciuse kukutamisele ja tapmisele olevat eelnenud ka mitmeid hoiatavaid endeid. Üks piiskop, kes pühkis parasjagu pühakute säilmetelt tolmu, märkas kasutatud lapil verd. Teise loo järgi läks üks Aleksandria haritud linnaelanik külla oma sõbrale, kes tähistas poja sündimise seitsmendat päeva. Pärast lõbusat pidu pöördus ta öösel koju. Ületades raidkujudega väljakut nägi ta uskumatut pilti: kujud jalutasid rahumeeli mööda platsi ning ta kuulis nende käest Mauriciuse peatse tapmise kohta. Järgmisel päeval rääkis ta juhtunust Egiptuse prefektile, kes oli samuti kuuldust rabatud ning ta käskis linlasel vaikida. Üheksa päeva pärast jõudis Aleksandriasse teade keisri hukkamise kohta ning prefekt kutsus mehe enda juurde ja lasi loo uuesti jutustada, mille panid seekord ajaloolased kirja.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 102-109. 
Eelnev:
Tiberius II
Bütsantsi keiser
539–602
Järgnev:
Phokas