Vikipeedia

Carnikava mõis

Carnikava mõis (saksa keeles Zarnikau, läti keeles Carnikavas muiža, varem ka Mengdeni suguvõsa järgi Mengelasmuiža ja Gaujas-Meņģeļumuiža) oli rüütlimõis Liivimaal Riia kreisis Carnikava kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Lätis Carnikava piirkonnas Carnikavas. Mõisa peahoone oli XVIII sajandil üks uhkemaid Liivimaal.

Carnikava mõis (Läti)
Carnikava mõis
Asendikaart
Carnikava mõis 1905. aastal. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Rigaschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1905). Carnikava oli kihelkonna ainus mõis

Ajalugu muuda

Varasem ajalugu muuda

Keskajal kuulus Carnikava piirkond Saksa ordule.[1] Mõisa on esimest korda mainitud 1463. aastal (curia Czernekow).[2] 1566. aastal läänistas Liivimaa asehaldur Jan Hieronimowicz Chodkiewicz selle Lübecki ja Saare-Lääne toomhärrale Johann von Münsterile (suri 1589). Viimane müüs valduse 1588. aastal Ludolf von der Brinckenile. Kuna Brinckenid jäid truuks Poola kuningale, langes mõis Rootsi kuninga valdusse. Gustav II Adolf läänistas 1626. aastal osa mõisast − kaheksa talu − peakameriir Gerdt Diedrichsonile alloodina. 1625. aastal oli ta läänistanud teise osa mõisast Norrköpingi otsuse õiguse alusel Riia garnisoni majorile Paul von Wulffenile. 1627. aastal omandas viimane Diedrichsonilt tolle osa ja nii sai temast terve mõisa valdaja, ehkki teistsugusel õiguslikul alusel. Pärast tema surma pärisid mõisa tema pärijad. 1653. aastal muutis kuninganna Kristiina 1626. aastal Wulffenile läänistatud osa mõisast samuti alloodiks. Pauli poeg kindralmajor Jakob Johann von Wulffen müüs mõisa 1674. aastal Mengdenitele.[3]

Mengdenid 1674−1820 muuda

 
Mengdeni suguvõsa vabahärravapp

Uueks omanikuks sai Liivimaa maanõunik kindralmajor vabahärra Gustav von Mengden (1625−1688), kelle valdusõigust kinnitas kuningas Karl XI 1678. aastal.[4] Mõisate reduktsiooni ajal võeti mõis küll riigile, kuid see renditi kümneks aastaks välja. Vabahärra von Löwenwolde korraldusega anti mõis 1711. aastal pärusvaldusena Gustavi pojale Hollandi ooberstleitnant ja Liivimaa maamarssal vabahärra Magnus Gustav von Mengdenile (1663−1726).[5] Järgmine omanik oli tema poeg krahv Ernst Reinhold Mengden (1726−1798).[4] Tema ajal ehitati 14 sambaga klassitsistlikus stiilis peahoone, mis oli üks uhkemaid Liivimaal.[6] Pärast viimase surma pantisid tema vennalapsed Carnikava 1802. aastal kümneks aastaks oma sugulasele kolleegiumiassessor vabahärra Friedrich von Mengdenile, kelle nimele see kirjutati päriseks 1818. aastal. Tema poeg sillakohtunik vabahärra Gustav von Mengden pantis mõisa kümneks aastaks Panderitele.[4]

 
Panderi suguvõsa aadlivapp

Panderid 1820−1906 muuda

Pandimõis läks Riia kaupmehe Johann Martin Pander (1765−1842) valdusse, kes loovutas selle 1833. aastal oma pojale akadeemik Christian Heinrich von Panderile (1794−1865). Neli päeva hiljem kirjutati see tema nimele pärisomandiks. 1849. aastal pantis ta selle oma vennale Peter Ernst Panderile (1798−1853).[4] Pärast pandilepingu lõppu sai Christian Heinrich von Pander selle tagasi ja teda on nimetatud pärusomanikuna 1861. aastal. Ta oli selle pantinud 1860. aastal oma vennapojale kihelkonnakohtunik-adjunkt Burchard August Panderile (1834−1877), kes valdas seda veel 1861. aastal.[7] 1892.[8] ja 1900. aastal[9] oli omanik Christian Heinrichi tütar Marie (Mary) Pander (sündinud von Pander) (1836−1905).

Viimased aastad kuni võõrandamiseni muuda

1906. aastal omandas mõisa Riia kaupmees ja tööstur Heinrich Wilhelm Goegginger (1875−1943).[10] Uus mõisnik arendas kalapüügi ja piimatootmise kõrval oma mõisas ka kalakonservitööstust. Ta kavatses kasutada ära kavandatavat raudteed ja rajada Carnikavasse esmaklassiline kuurort, kuid see plaan luhtus puhkenud sõja tõttu.[11] Mõis võõrandati temalt 1920. aastal maareformi käigus.[12]

Mõisa suurus muuda

1908. aastal oli mõisa kogusuurus 7310 tiinu (ligi 8000 hektarit), millest mõisamaa moodustas 7015, kvoodimaa 255 ja talumaa 40 tiinu.[13] Sellega liigitus see suurte mõisate (üle 2500 tiinu) hulka. Samas moodustas suure osa mõisa pindalast mets: üle 4800 tiinu oli peaasjalikult männimetsa all.[14] Võõrandamise ajal oli mõisa pindala 2237 hektarit.

Mõisaansambel muuda

Mõisa klassitsistlik peahoone valmis XVIII sajandil krahv Ernst Reinhold Mengdeni ajal.[15] Selle projekteeris nimekas arhitekt Christoph Haberland.[16] Häärberit ehtisid 14 joonia stiilis sammast ja seda peeti üheks uhkemaks Liivimaal. Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal põles see koos teiste hoonetega maha. Tänapäeval on alles vaid mõned sammaste kapiteelid, millest üks paikneb Carnikava mõisapargis. Säilinud on veel kaks marmorist lõvi, mis asuvad Võnnu uue lossi sissekäigu juures.[17]

Viited muuda

  1. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 723.
  2. ↑ LGU I, 407.
  3. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 68-69.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 69.
  5. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110. L 119.
  6. ↑ Carnikava ajalugu Carnikava piirkonna kodulehel.
  7. ↑ Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 20-21.
  8. ↑ Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 18.
  9. ↑ Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 35.
  10. ↑ Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930, lk 82.
  11. ↑ Carnikava ajalugu Carnikava piirkonna kodulehel.
  12. ↑ Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930, lk 82.
  13. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 331.
  14. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 331.
  15. ↑ Carnikava ajalugu Carnikava piirkonna kodulehel.
  16. ↑ Krastiņš, Jānis. Arhitektūras stili Latvijā. Elektrooniline teavik [1].
  17. ↑ Carnikava ajalugu Carnikava piirkonna kodulehel.

Kirjandus muuda

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 723.
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836. Lk 53-54 [2].
  • Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III. Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930. Lk 82.
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909. Veerg 331-332.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 68-69 [3].

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Carnikava_mõis&oldid=6495451"