Vikipeedia

Andres Vanapa

Eesti luuletaja, novellist ja romaanikirjanik

Andres Vanapa (kodanikunimega Viktor Mellov; 2. aprill 1924 – 25. oktoober 2004) oli Eesti luuletaja, novellist ja romaanikirjanik.

Andres Vanapa
Sünninimi Viktor Mellov
Sündinud 2. aprill 1924
Tallinn
Surnud 25. oktoober 2004
Tallinn
Puhkepaik Tallinna Metsakalmistu
Pseudonüüm Andres Vanapa
Rahvus eestlane
Kodakondsus Eesti
Elukutse luuletaja, novellist ja romaanikirjanik
Žanr luule, proosa
Kirjandusvool modernism
Tuntud teoseid "Riiulid","Grammofon"
Abikaasa Siima Škop
Lapsed Oleg Mellov, Zoja Mellov

Tema luuletused on ühtaegu avangardistlikud ja rahvalikud[1]. Samuti on tema loomingut iseloomustatud kui groteskset ja tabavalt absurdset. Ta kuulus Eesti Kirjanike Liitu. Andres Vanapa on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Elukäik

muuda

Andres Vanapa sündis 2. aprill 1924 Tallinnas ja oli pere ainus laps. Tema isa Andres Mellov oli mööblitisler. Esimene elukoht oli Tallinnas Õle tänaval. Kui Vanapa oli kaheaastane, kolis pere Nõmmele, mis oli sellel ajal Tallinnast eraldi linn oma linnavalitsusega. Nõmmel elas Vanapa pere mitmes kohas, Valdeku, Õie ja Metsa tänaval. Pere kolis 1931. või 1932. aastal tagasi Tallinnasse, Vanapa oli siis kaheksa- või üheksa-aastane. Kõigepealt koliti Rulkoviuse (tänapäeval Virmalise) tänavale ning sealt edasi koliti Vana-Viru tänavale Andres Mellovi töökoja lähedale kahetoalisesse korterisse. Vanapa veetis poisipõlves palju aega Tallinna tänavatel kolades.[2] Tema mälestusi sõjaeelses Tallinnas veedetud noorpõlvest ja hilisemast elust on ilmunud raamatus "Suure väljaku ääres" (2014). Lindile võetud mälestused toimetas Vanapa minia Ene Mellovi vend Ivo Pilve.[2]

Andres Vanapa õppis Tallinna juriidilises instituudis. 1944. aasta 9. märtsi Tallinna pommitamise ajal oli Vanapa Soomes.[2]

29. aprillil 1946 abiellus Andres Vanapa kunstnik Siima Škopiga, neil sündis kaks last. Pere elas pikemalt Vanapa vanemate endises korteris Aia tänaval. 1953. aastal valmis Tallinna Vabaduse väljakule uus kunstihoone, mille arhitekt oli Alar Kotli. Uude kunstihoonesse viimasele ehk kuuendale korrusele sai Siima Škop kõrgete lagedega kolmetoalise korteri.[2] Selles korteris elasid Andres Vanapa ja Siima Škop kogu ülejäänud elu. Andres Vanapa Vabaduse väljakuga seotud lood ja mälestuskillud on 14 osas ilmunud ajalehes Nelli Teataja, mida sellel ajal toimetas Mart Juur.[2]

Vanapa töötas Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ajalooõpetajana. Ta töötas ka EKP Keskkomitee ühiskondlik-poliitilise ajakirja Küsimused ja Vastused ajakirjanikuna, tema kolleegid olid Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellat, Teet Kallas ja Tõnu Kõiv jt.[2]

Vanapal oli suur huvi lugemise vastu, ta luges läbi peaaegu kõik raamatud, mis eesti keeles ilmusid. Vanapa seisis kahe jalaga inimeste keskel, armastas seltskondi ja oli suure sotsiaalse ringiga isiksus.

Vanapa oli suur maletaja. Malet mängis ta tihti teiste loomeinimestega, nagu näiteks Enn Vetemaa, Teet Kallas, Elmar Kits, Kuku klubis, mis asus tema korteriga samas majas esimesel korrusel.[2] Vanapal oli unistus saada ooperilauljaks. See unistus küll ei täitunud, kuid ta kuulas ja laulis oma kodus ooperiaariaid.

Looming

muuda

Oma luuletusi ja proosat hakkas kirjanik avaldama hilisemas eas. Esimene teos, luulekogu "Pihlakaviin", ilmus 1974. aastal. Pseudonüüm Andres Vanapa tuleb kirjaniku isa eesnimest ning hüüdnime Vanapagan esimesest kolmest silbist. Vanapa armastas kirjutada ka lastele. Lasteraamat "Meie kamp, koerast rääkimata" (1999) tugineb kirjaniku enda lapsepõlvemälestustele. Kirjanik ise pidas oma kõige olulisemaks teoseks modernistlikku romaani "Riiulid" (1994).

Luulekogus "Sisukord" (1980) on teose kohta kirjutatud: "Ühe luule ja ühe proosaraamatuga esinenud autori teine luulekogu jätkab esimese mõttemängulisust, lisades ka uusi lüürilisi ja nukker-iroonilisi jooni, mis ühtekokku ikka kogu lihtsust ja humaansust rõhutavad."[3]

2011. aastal ilmus Vanapa mälestuseks tema luule kogumik "Andres Vanapa tuleb tagasi", mille koostasid Andres Ehin ja Enn Vetemaa.

Kirjaniku lemmikluuletaja oli Federico García Lorca, kelle loomingust on ta eeskuju saanud.

Tema tekstidele on loonud muusikat ansamblid Jäääär[4] ja Nemo[5]. Tema luule on olnud loominguliseks eeskujuks Jaan Pehkile[6].

Luulekogud

muuda
  • "Pihlakaviin" (1974)
  • "Sisukord" (1980)
  • "Koer ja kastekann" (1990)
  • "Grammofon" (1996)
  • "Päti vile" (2003)
  • "Andres Vanapa tuleb tagasi" (2011)

Novellide ja lühijuttude kogud

muuda
  • "Vale sadama jutud" (1978) – novellid
  • "Ma olen väga ilus" (1988-) – mõtteterad, lühijutud
  • "Surnutele on ladu avatud" (1992) – lühijutud
  • "Vanapagana tosin" (1998) – novellid
  • "Vanapagana teine tosin (2002) – lühijutud

Romaanid

muuda

Lastejutud

muuda
  • "Kivilõhkujad" (1981)
  • "Meie kamp, koerast rääkimata" (1999) – poistejutud

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Andres Vanapa abikaasa oli raamatukunstnik Siima Škop, kellega tal on tütar Zoja Mellov ja poeg arhitekt Oleg Mellov.

Viited

muuda
  1. ↑ "Andres Vanapa (2. IV 1924 - 25. X 2004)". Postimees. Vaadatud 20.11.2021.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Andres Vanapa (2014). Suure väljaku ääres. Tallinn: Ivo Pilve.
  3. ↑ Andres Vanapa (1980). Sisukord. Tallinn: Eesti Raamat.
  4. ↑ "Jäääär - Ma kaeban naiste peale nüüd". Vaadatud 18.11.2021.
  5. ↑ "Kersti Rosenberg ja Nemo - "Talvetee" (1980)". Vaadatud 18.11.2021.
  6. ↑ "Jaan Pehk – Laululind ja Orelipoiss Türilt". Vaadatud 18.11.2021.
  7. ↑ "Mälgu novellikonkursi võitis Andres Vanapa". Õhtuleht, 20. detsember 1997 (kasutatud 22. jaanuar 2013)

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andres_Vanapa&oldid=6848144"