Ava peamenüü

Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca tuntud nagu Federico García Lorca  (hisp: [feðeˈɾiko ðel saˈɣɾaðo koɾaˈθon de xeˈsuz ɣaɾˈθi.a ˈloɾka]) (5. juuni 1898 Fuente Vaqueros – 18. august 1936) oli üks hispaania tähtsamatest 20. sajandi luuletajatest ja näitekirjanikest samuti luuletaja, teatrijuht ning tuntud ka muusiku ja graafikuna.[1] Ta elas hispaania kirjanduse nn hõbeajastul, mil paljud kirjanikud väljendasid oma vaateid riigi kriitilise seisu kohta. Olles üles kasvanud Granadas, võis Lorca loomingus tihti leida viiteid tema päritolule - tugev mauride mõju, Andaluusia geograafia kirjeldused. Oma elu õnnetu ja järsu lõpu tõttu tuntakse teda ka kui kirjandusmaailma märtrit[2]. Lorca ei varjanud oma vasakpoolseid poliitilisi vaateid ega homoseksuaalsust, mis põhjustas pingelisi suhteid valitsusega. Karjääri jooksul, mis kestis vaid 19 aastat, jõudis Federico läbi viia suuri muutusi hispaania luules ja teatris. Korduvateks teemadeks Lorca loomingus on aja ettearvamatus, armastuse hävitav jõud, identiteet, lapsepõlv ja seks[3]. Saavutas tunnustuse „27. sajandi põlvkonna” liikmena, mis koosneb peamiselt luuletajatest, kes tutvustasid hispaania kirjanduses Euroopa liikumiste tõekspidamisi (näiteks sümboolikat, futurismi ja sürrealismi) see oli ka üks 20. sajandi Hispaania kultuuri eredamaid ja olulisemaid näitajaid. Hispaania kodusõja alguses kuulus natsionalistlikku väkke. Lorca tapeti Hispaania kodusõja alguses ja ta keha pole kunagi leitud.

Federico García Lorca
Federico García Lorca. Huerta de San Vicente, Granada.jpg
Sünninimi Federico del Sagrado Corazón de Jesús García Lorca
Sündinud 5. juuni 1898
Fuente Vaqueros, Granada provints, Andaluusia, Hispaania
Surnud 18. august 1936 (38 aastat)
Alfacari lähistel, Granada provints, Andaluusia
Rahvus hispaanlane
Elukutse näitekirjanik, luuletaja
Žanr avangard, sürrealism, sümbolism
Kirjandusvool Dramaturgia, poeesia ja teater

Allkiri Federico García Lorca signature.svg

Books-aj.svg aj ashton 01f.svg Kirjanduse portaal

Sisukord

LapsepõlvRedigeeri

Federico García Lorca sündis 5. juunil 1898 Granada lähistel Fuente Vaquerose külas, jõuka maaomaniku ja kooliõpetaja perre ning oli neljast lapsest vanim. Nõrga tervise tõttu ei hakanud Lorca kõndima kuni 4. eluaastani, seevastu näitas ta varajasest east välja muusikalist annet: tal tuli suurepäraselt välja klaverimäng ja kergusega jäid meelde andaluusia rahvalaulud. Juba lapsena hakkas ta lugema tuntud autorite, nagu Victor Hugo ja Cervantese teoseid, kuid sellele vaatamata ei olnud ta koolis sugugi hea õpilane.[4] 10-aastasena kolis Federico perega Granadasse. Lorca õppis ilmalikus erakoolis ja katolikukoolis. Lapsepõlves tahtis ta saada heliloojaks ja muusikuks, kirjutama hakkas alles teismeliseeas.[3] García Lorca pere veetis suved Malagas, kus Federico tutvus Emilio Pradose ja Manuel Altolaguirrega, samuti sõbrunes ta maalija Manuel Ángeles Ortiziga[5].

Noorus ja varajane loomingRedigeeri

Aastal 1915 astus Federico García Lorca Granada ülikooli, kus ta õppis õigust ja humanitaarteadusi. Lorca liitus kirjandusringiga Rinconcillo, mis korraldas kohtumisi Café Alamedas Granadas.[5] Oma klaveriõpetaja surma tõttu lõpetas Federico muusikaõpingud. 1916. aastal kirjutas Lorca autobiograafilise proosateose "Mi pueblo" ("Minu küla").[5] Ema Vicenta oli algusest peale innustanud Federicot kirjutama ning 1917. aastal kirjutas ta oma esimese artikli Jose Zorrillast, luuletaja 100. surma-aastapäeval, mis publitseeriti ajakirjas Boletín del Centro Artístico y Literario de Granada.[5]

Lorca jättis 1919. aastal oma õpingud pooleli ning kolis Hispaania pealinna Madridi, et seal loomingulisele tegevusele pühenduda. Madridis elas Lorca prestiižses meeste ühiselamus nimega Residencia de estudiantes (hispaania keelest tõlgituna tähendabki ühiselamut), mis oli koduks paljudele tolle aja hispaania noortele avangardistidele, nagu nt Salvador Dalí, Luis Buñuel ja Juan Ramón Jiménez. Lorca leidis kaasmõtlejaid ja eksperimenteeris palju luulega. Tema esimesed katsetused proosas ilmutavad šeikspiirlikke jooni, näitavad austust selliste autorite vastu, nagu Antonio Machado ja Rubén Darío. Federico üritas oma teostes kombineerida erinevaid žanre. Aasta enne Madridi naasmist ilmus tema esimene raamat "Impresiones y paisajes", modernistlik proosakogu, mis kirjeldas autori seiklusi tudengina mööda Hispaaniat. Oma perfektsionistlikkuse tõttu viivitas Lorca tihti teoste publitseerimisega.[3]

Tema esimene näidend "El maleficio de la mariposa" ("Liblika lummus"), sümbolistlik lugu armuvalus prussakast, esilinastus Madridis Eslava teatris 1919. aastal (avaldati kirjalikus formaadis aastal 1920) Gregorio Martinez y Sierra abiga. Viiest planeeritud lavastusest jõudis teatrilavale kriitika tõttu vaid neli. Aasta hiljem kirjutas Lorca kaks teost: "Libro de poemas" (“Luuletuste raamat”) ja "La niña que riega la Albahaca y el príncipe preguntón". Esimene põhines hispaania folklooril. 1920ndatel eksperimenteeris Lorca elliptiliste värssidega ja avangardismiga ning oli suuresti inspireeritud jaapani haikust ja hispaania rahvalaulust.[3]

1920. aastadRedigeeri

Aastatel 1921–1925 töötas Lorca luuletustekogu “La poema del cante jondo” kallal, mis avaldati esmakordselt 1931. aastal. See põhineb Concurso de cante jondo festivalil - andaluusia helilooja Manuel de Falla korraldatud flamenko muusika ja tantsukunsti pidustus, mis toimus 1922. aastal Granadas. See teos näitas Lorcat kui täiskasvanut ja täisväärtuslikku luuletajat.[3]

Inspireerituna kuulsast andaluusia teatrist Grand-Guignol, kirjutas Lorca 1923. aastal nukunäidendi “Los titeres de cachiporra”. Järgnevatel aastatel valmisid näidendid “La zapatera prodigiosa” (1924; esilinastus 1930) ja “El amor de don Perlimplín con Belisa en su jardín” (1925; 33). Viimane kujutas endast groteskset tragöödiat, mis põhines pooleldi ühel hispaania koomiksil 18. sajandist[3]. 1927. aastal esilinastus Barcelonas Goya teatris ajalooline näidend "Mariana Pineda", mille lavakujundajaks oli Salvador Dali. Aasta hiljem kutsuti Lorcat osalema joonistuste näitusel, millega ta nõustus Dali innustusel.[3]

Generacion de ‘27Redigeeri

García Lorca ja paljud teised hispaania avangardistid ülistasid baroki ajastu luuletajat, Luis de Góngorat, üht hispaania kirjandusajaloo tähtsamatest kujudest. Tema 300. surmaastapäeval 1927. aastal asutasid noored hispaanlased rühmituse, mis sai tuntuks kui Generacion de ‘27.[1] Grupi liikmete stiili on raske üldistavalt iseloomustada, kuid ühtseks jooneks oli modernismi ja liigselt akadeemilise kõnepruugi vältimine; keskenduti rohkem tööklassi seas populaarsetele teemadele, mis ilmneb kõige rohkem Lorca loomingus.[1] Rühmitusse kuulusid: Dámaso Alonso, Jorge Guillén, Pedro Salinas, Luis Cernuda, Rafael Alberti, Gerardo Diego, Emilio Prados, Vicente Aleixandre ja Manuel Altolaguirre. Paljud neist olid samuti Residencia de Estudiantes elanikud.[1] Generación de ‘27 liikmed olid tol ajal Hispaanias valitseva konservatiivse romantismi vastu ning leidsid inspiratsiooni Picasso revolutsioonilistest maalidest[2]. Just selles rühmituses olles tutvus Lorca sürrealismiga, mis mõjutas hiljem tugevalt tema loomingut.

"Romancero Gitano"Redigeeri

“Romancero Gitano” on 1928. aastal ilmunud luuletuste kogu, mis tõi Federico García Lorcale ennenägematut kuulsust ja tähelepanu. Lorca elu jooksul oli see trükitud seitse korda[6]. Raamat koosneb enamasti ballaadidest, mis kajastavad andaluusia mustlaste eluraskusi ja olmet. See oli autori kuulsaim teos ning on ka kõige enam müüduim hispaania luuleraamat. Luuletuste värsse on kasutatud mitmes laulus erinevad artistid.[4]

Reis Ameerikasse ja loomingu tippRedigeeri

Suures osas tänu "Romancero Gitano" edule kasvas aastal 1928 kiiresti Lorca populaarsus ja rohkema tähelepanu tõttu ka kriitika hulk. Kirjanik otsustas minna reisile Põhja-Ameerikasse New Yorki, kus ta astus Columbia ülikooli ning õppis inglise keelt[5]. García Lorca veetis palju aega Harlemi piirkonnas, mis aitas tal avastada seoseid hispaania folkloori ja afroameeriklaste gospeli vahel. New Yorgis kirjutas Lorca ühte oma kõige kuulsamatest teostest – “Poeta en Nueva York”.[3] Autor reisis palju mööda riiki, andes loenguid ja osaledes konverentsides[5].

1930. aastal suundus Federico Kuubale, kus valmisid mitmed tema tekstid, muuhulgas ka näidend “El Público”, ekspressionistlikus stiilis lugu homoseksuaalsusest, mis jäi 1976. aastani avaldamata. Samal aastal naasis kirjanik kodumaale tagasi. Jõudnud Hispaaniasse, kirjutas Lorca näidendi “Asi que pasen cinco años” (1931), mis murdis mitmeid traditsioonilise dramaturgia stereotüüpe. Näidend ei esilinastunud kuni Lorca surmani aastal 1936.[3]

1930ndatel kirjutas Federico García Lorca kolm näidendit: “Bodas de sangre” (1933), “Yerma” (34) ja “La casa de Bernarda Alba” (36). Peale Hispaaniasse naasmist (1931) lõi Lorca La Barraca teatrit, mis reisis mööda riiki ning mille repertuaaris oli nii García Lorca enda näidendeid kui ka teisi hispaania klassikuid. "Bodas de sangre" esilinastumisega Madridis (Teatro Beatriz) 1933. aastal saavutas Lorca esmakordselt suurt edu teatri valdkonnas ja algatas teise hispaania teatrikunsti kuldajastu.[3]

TeosedRedigeeri

LuulekogudRedigeeri

  • "Impresiones y paisajes" ("Muljeid ja maastikke", 1918)
  • "Libro de poemas" ("Luuletuste raamat", 1921)
  • "Romancero gitano" ("Mustlasromansid", 1928)
  • "Poeta en Nueva York" ("Luuletaja New Yorgis", ilmus 1940)
  • "Diván del Tamarit" ("Tamariti diivan", ilmus 1940)
  • Primeras canciones ("Esimesed laulud", 1921—1922, ilmus 1936)
  • Canciones ("Laulud", 1921—1924, ilmus1927)
  • Oda a Salvador Dalí ("Ood Salvador Dalile", 1926)
  • Llanto por Ignacio Sánchez Mejías ("Nutt Ignacio Sánchez Mejías järele", 1935)
  • Sonetos del amor oscuro ("Sonaadid tumedast armastusest", 1936, ilmus 1984)

Eesti keeles on García Lorca luuletuste valimik ilmunud kogus "Kaneelist torn" (1966, tõlkija Ain Kaalep) ning sama valik pisut laiendatuna kogus "Mu kätes on tuli" (1997)

NäidendidRedigeeri

  • "El maleficio de la mariposa" ("Liblika lummus", 1919–1920, esietendus 1920)
  • "Mariana Pineda" (1923–1925, esietendus 1927)
  • "La zapatera prodigiosa" ("Imeline kingsepanaine", 1926–1930, esietendus 1930, muudetud 1933)
  • "Bodas de sangre" ("Verised pulmad", (1932, esietendus 1933)
  • "Amor de Don Perlimplín con Belisa en su jardín" ("Don Perlimpini armastus Belisa vastu oma aias", 1928, esietendus 1933)
  • "Yerma" (1934)
  • "Doña Rosita la soltera o la lengua de las flores" ("Vanatüdruk doña Rosita ehk lillede keel", 1935)
  • "La casa de Bernarda Alba" ("Bernarda Alba maja", 1936, esietendus 1945)
  • El público ("Publik", 1930)
  • Así que pasen cinco años ("Siis kui läheb läbi viis aastat", 1930)


Isiklik eluRedigeeri

 
Salvador Dalí ja Federico García Lorca, Turó Parc, Barcelona, 1925

Federico García Lorca oli homoseksuaal[7], mis oli frankistlikus Hispaanias pea karistatav ja lubamatu. Aastatel 1925–1928 oli Lorca lähedalt seotud kunstniku Salvador Daliga: noormehed tutvusid ühiselamus ja said headeks sõpradeks (väidetavalt avaldas Lorcale muljet Dali naljakas riietumisstiil[8]). Dali sõnul ei olnud noorte vahel midagi muud kui sõprus, kuid nende kirjavahetusest võib leida palju viiteid võimalikule armastussuhtele[9]. Kunstnikule oli pühendatud luuletus “Oda a Salvador Dali”. Kõigele vaatamata lõppes nende suhe peale Dali ja Luis Buñueli tummfilmiUn chien Andalou” ilmumist – Lorca võttis seda oma päritolu tõttu pilkena.

Enne surma oli Lorca seotud noore tudengiga Madridist. Juan Ramírez de Lucas oli nende romaani ajal vaid 19-aastane ning õppis Oradi Akadeemias teatrikunsti ning avalikku haldust. Nad olid käinud Lõuna-Hispaania linnas Córdobas, kus García Lorca kirjutas luuletuse “El rubio de Albacete”, mis arvatakse olevat just Ramírez de Lucasest. Samuti on ilmunud Lorcalt kogumik pealkirjaga “Sonetos del amor oscuro”, mille põhiinspiratsiooniks peetakse noort tudengit. Kui algas Hispaania kodusõda, tahtsid armunud põgeneda koos Mehhikosse, kuid Juani vanemad olid selle vastu. Lorca keeldus ilma temata lahkumast ning jäi Granadasse[10], mis osutus talle saatuslikuks.

  • Surm
 
Federico García Lorca kuju Santa Ana plazal Madridis. Skulptor Julio López Hernández, 1986. Pildi autor Lourdes Cardenal.

García Lorca arreteerimine oli vaid aja küsimus, mida aimasid ka Mehhiko ja Colombia suursaadikud ning pakkusid kirjanikule peidukohta. Kõigele vaatamata ei õnnestunud Lorcat veenda ning 1936. aasta suvel sõitis ta Granadasse, oma lapsepõlve kodusse. 16. augustil saabus politseisse anonüümne vihje Lorca asukohast ning Franco sõdurid tabasid teda oma maakodus. Federico García Lorca hukati ilma kohtumenetluseta teel Viznarist Alfacari ning maeti massihauda koos kahe härjavõitleja ning ühe jalaga anarhistist kooliõpetajaga[10]. Kindlat surmakuupäeva pole seni õnnestunud määrata, selleks oli kas 18. või 19. august 1936.[4]

PärandRedigeeri

Federico García Lorcale on püstitatud mitmeid mälestussambaid, seehulgas Madridis Santa Ana plazal paiknev kuju. Lorca loomingut peeti sügavalt homoerootiliseks, mistõttu oli enamik tema teostest Hispaanias kuni 1954. aastani keelatud ning 1970. aastate keskpaigani tsenseeritud.[7] Huerta de San Vicente Granadas, Lorca maakodu, kus ta veetis oma suved ja kirjutas mõningad oma parimatest teostest, on muudetud autori kodumuuseumiks.

MuuRedigeeri

  • 1980. aastate lõpus sai tänu biograafi Jena Gibsoni uurimusele teada Garcia Lorca homoseksuaalsusest. Tema armastuseks oli oma elu viimastel aastatel ajakirjanik ja kriitik Juan Ramirez de Lucas, kellele luuletaja pühendas "Sonaadid mustast armastusest".
  • Kujutatud Albaania 1989. aasta postmargil.
  • Kujutatud 1993. aasta Kuuba müntidel väärtusega 1 ja 10 pesot.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Cristina Tomàs White. "La Generación Del 27: Spain’s Tragic Literary Generation". 01.11.2016. Vaadatud 30.10.2018.
  2. 2,0 2,1 "La Generacion del 27: Dalí, Buñuel, and Lorca". 21.02.2014.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Leslie Anne Stainton. "Federico García Lorca". 01.06.2018. Vaadatud 19.11.2018.
  4. 4,0 4,1 4,2 "The life of Federico García Lorca". Vaadatud 30.10.2018.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Centro Federico García Lorca. "Federico García Lorca". Vaadatud 23.11.2018.
  6. Academy of American Poets. "Federico García Lorca". Vaadatud 23.11.2018.
  7. 7,0 7,1 Katherine Ryder. "Lorca and the Gay World". 19.04.2009.
  8. Jonathan Stone. "Federico Garcia Lorca and Salvador Dali: A Pure Friendship or a Great Romantic Affair?". 05.06.2015. Vaadatud 23.11.2018.
  9. Carles Geli. "Dalí y Lorca, cartas de seducción". El País, 17.06.2013. Vaadatud 23.11.2018.
  10. 10,0 10,1 Giles Tremlett. "Name of Federico García Lorca's lover emerges after 70 years". 10.05.2012.

VälislingidRedigeeri