Ava peamenüü

Zigfrīds Anna Meierovics (5. veebruar 1887 Durbe22. august 1925) oli Läti poliitik, Läti esimene välisminister (19181924 ja 1924–1925) ja teine peaminister (19211923 ja 1923–1924).

Juba nooruses Läti rahvusliku liikumisega seotud Meierovics hakkas Esimese maailmasõja ajal aktiivselt tegelema poliitikaga, tegeledes Läti sõjapõgenike abistamise ning läti küttide üksuste loomisega. 1917. aastal oli Meierovics Läti ühe olulisima partei, Põllumeeste Liidu (läti Latvijas Zemnieku savienība) rajajaid. Ta valiti selle partei esindajana nii Läti Asutava Kogu (läti Satversmes sapulce) kui ka Seimi esimese koosseisu liikmeks. Tema välisministriks olemise ajal sõlmis Läti rahulepingu Nõukogude Venega, samuti sai Läti Vabariik Euroopa riikide de facto ja de jure tunnustuse ning võeti Rahvasteliidu liikmeks. Meierovicsi peaministriks olemise ajal võeti kasutusele Läti latt ning lahendati Nõukogude Liidust Lätisse opteerunute kodakondsuse küsimus. Samuti sõlmiti Eesti-Läti kaitseliit.

Välisministri ametit pidas Meierovics esialgu Läti Ajutise Valitsuse liikmena (alates 1918. aasta 19. novembrist) kuni oma surmani 22. augustil 1925, kui välja arvatud 11-kuuline vahemik 1924. aasta jaanuarist detsembrini. Meierovics hukkus autoõnnetuses.

Sisukord

EluluguRedigeeri

Vanemad, lapsepõlv ja noorusRedigeeri

Meierovicsi isa Haim Meierovics (18551913) oli pärit Kuldīgast sügavalt usklikust juudi perekonnast; tema ema Anna Frīholde (1860–1887) oli Kabile kooliõpetaja tütar. 1885 pöördus Haim Meierovics kristlusesse ja võttis enda uueks eesnimeks Hermanis, seejärel abiellus ta Annaga. Meierovicsi vanemad ei kiitnud abielu heaks ja katkestasid pojaga suhted.

Zigfrīds Anna Meierovics sündis 5. veebruaril (vana kalendri järgi 24. jaanuaril) 1887 Kuramaa kubermangus Durbes. Tema ema suri vaid nädal pärast sünnitust, mistõttu isa palus ristimisel pojale ema mälestuseks panna teiseks eesnimeks Anna. Hermanis Meierovics elas naise kaotust raskelt üle ning 1891. aastal pandi ta närvivapustuse tõttu psühhiaatriahaiglasse. Esialgu oli ta Tartus, hiljem Jelgavas, kus ta 1913. aasta 2. märtsil suri. Seetõttu kasvas Zigfrīds Meierovics üles ema venna, läti keele õpetaja Roberts Frīholdsi peres. Ta veetis lapsepõlve Pūres ja Kabiles; 1900. aastal lõpetas ta Kabile vallakooli ning õppis seejärel 1905. aastani Tukumsi linnakoolis. Kooliõpilasena huvitus Meierovics läti keelest ja kultuurist ning vastandus venestamispoliitikale. 1905–1907 õppis ta Riias Mironovi kommertskoolis ning elas ema nõo juures, kus ta tutvus tolle tütre ning oma ema nimekaimu Anna Frīholdega, kellega ta abiellus 1910. aastal.

1907–1911 õppis Meierovics Riia Polütehnilises Instituudis kaubandust, tema diplomitöö oli rahareformist Venemaal ja Austrias. Üliõpilaspäevil astus Meierovics korporatsiooni Talavija liikmeks. Paralleelselt õpingutega töötas ta 19091915 Läti rahvusliku liikumise tegelase Vilis Olavsi kommertskoolis õpetajana ning sai ühtlasi tugevaid mõjutusi Olavsi poliitilistest vaadetest. Koolis õpetas ta kommertsgeograafiat ja turundust. Ülikooliõpingute ajal töötas Meierovics lühikest aega ka tulekindlustusseltsi Jākor ('Ankur') inspektorina. 1911. aastast oli Meierovics Riia Põllumajandusliidu krediidiosakonnas raamatupidaja, hiljem sai ta selle direktoriks. Samuti oli ta tegev läti rahvuslaste organisatsioonides Riia Läti Seltsis ning Läti Haridusseltsis.

Esimese maailmasõja aegRedigeeri

1915. aasta suvel asus Meierovics pangaametnikuna tööle Moskvasse, kuid ühtlasi oli ta seal tegev Läti sõjapõgenike organisatsioonides. Lätist, eriti Kuramaalt oli Venemaale pagenud sadu tuhandeid inimesi, kelle majanduslik olukord oli väga kriitiline. Meierovics tegutses nende abistamsieks loodud Läti pagulaskomitee ühe juhina, püüdes põgenikke varustada elatusvahenditega. Lisaks oli ta ka Läti rahvusväeosade, Läti küttide organiseerimiskomitee liige.

Veebruarirevolutsiooni ajal asus Meierovics Peterburisse ning seejärel tagasi Riiga. 1917. aasta märtsis oli ta Liivimaa valdade ja seltside kongressil loodud Liivimaa maanõukogu üks organiseerijaid. Koos Miķelis Valtersiga tegutses Meierovics muu hulgas selle nimel, et Latgalet liita ülejäänud Lätiga. Sama aasta aprillis oli Meierovics üks Läti Põllumeesteliidu, tulevase olulisima partei, rajajaid. Hilissuvel asus ta taas Peterburisse.

1917. aasta septembris oli Meierovics Kiievis Vene väikerahvaste kongressil üks lätlaste esindajatest. 19. septembril osales ta lätlaste delegatsioonis Aleksandr Kerenski juurde, kus nad taotlesid Vidzeme (Läti-Liivimaa) sõjakahjude hüvitamist. Oktoobri alguses organiseeris Meierovics Peterburis läti põgenike koondumist, seal rajati ka Läti Ajutine Rahvusnõukogu. Meierovics valiti selle täitevkomitee (sarnanes Eesti Maanõukogu Vanematekoguga) liikmete hulka. 29. novembril kogunes Rahvusnõukogu Valgas, Meierovics valiti seal presiidiumisse. 1918. aasta veebruaris kogunes Rahvusnõukogu teist korda salaja Peterburis, kus Meierovics taas presiidiumisse valiti. Sel korral protestiti Brest-Litovski rahulepingu ning sellega kaasnenud Läti territooriumi jagamise vastu. 1918. aasta esimesel poolel viibis Meierovics Peterburis ja valmistus välismaale minema, et hankida Läti Rahvusnõukogule kui Läti rahva (ja tulevase riigi) esindajale de facto tunnustus.

1918. aasta juulis läks Meierovics Stockholmi, kus ta rajas Läti Rahvusnõukogu informatsioonibüroo. Seejärel siirdus ta Londonisse, kus ta tegi koostööd teiste varem Vene impeeriumisse kuulunud rahvaste esindajatega: Soome esindaja Rudolf Holsti, Eesti esindaja Ants Piibu ja Poola esindaja Roman Dmowskiga. Suurbritannia välisministeeriumis kohtus ta ka hilisema Läti-Leedu piirkomisjoni juhi James Simpsoniga. Briti välisministri Arthur Balfouriga kohtus Meierovics 23. oktoobril ning Balfour oli valmis Rahvusnõukogu Läti ajutise valitsusena tunnustama. Suurbritannia de facto tunnustus saadi 11. novembril.

Tegevus Läti välisministrina kuni peaministriks saamiseniRedigeeri

1918. aasta 18. novembril kuulutati Läti Vabariik iseseisvaks ning 19. novembril sai Meierovicsist Läti Ajutise Valitsuse välisminister. 1919. aasta jaanuaril saabus ta Pariisi rahukonverentsile, kus ta tegutses taas koos teiste Ida-Euroopa uute riikide esindajatega. Märtsis kohtusid Läti esindajad Meierovicsi juhtimisel koos Eesti, Leedu, Gruusia ja Ukraina esindajatega Georges Clemenceauga, kes lubas neile abi ja toetust.

Pärast Rüdiger von der Goltzi korraldatud riigipööret 1919. aasta aprillis pakkus Andrievs Niedra Meierovicsile ka oma valitsuses välisministri kohta, ent ta lükkas selle tagasi ja jäi truuks Kārlis Ulmanise Suurbritannia laevastiku kaitse all asuvale valitsusele, mis oma võimu pärast Landeswehri sõda taastas. Seejärel, 1919. aasta juulis, kutsus Ulmanis Meierovicsi Riiga tagasi. Meierovicsi juhitud delegatsiooni ülesanded võttis Pariisis enda kanda ajutine Läti saatkond.

1919. aasta sügisel toimunud Pavel Bermondt-Avalovi katse ajal Lätit vallutada (bermondtiaad) informeeris Meierovics sündmustest Lääne-Euroopa riike ning kindlustas Lätile Antandi toe. Seejärel, 25. novembril andis ta Saksa välisministrile üle Läti Vabariigi sõjakuulutuse. Läti ja Saksamaa vaheline rahu sõlmiti 1920. aasta 15. juulil, millega nähti ette mõlemapoolne de jure tunnustus selle järel, kui mõlemad riigid saavutavad selle Antandi poolt. Sama aasta 15. augustil sõlmiti Riias rahu ka Nõukogude Venega ja saadi sellelt de jure tunnustus. Seejärel toimus Bulduris konverents, mille vältel püüti edutult rajada Balti liitu (ehk Balti Antanti) – see õnnestus alles 1934. aastal.

1920. aasta novembris läks Meierovics Genfi, kus ta püüdis saavutada Läti võtmist Rahvasteliitu, kuid seda toetas 41 liikmesriigist vaid 5 (sh Itaalia). Hääletustulemuse selgumise järel lahkus Meierovics demonstratiivselt saalist. Siiski sai Läti mitme teise rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks: sealhulgas Punase Risti, Rahvusvaheline Tervishoiu Organisatsioon ning Posti- ja Raudteeliit. 1920–21 külastas Meierovics Roomat, Pariisi ja Londonit, et saavutada Antanti tunnustus Lätile. 1921. aasta alguses see ka õnnestus: Antanti Kõrgem Nõukogu (mis koosnes Prantsusmaast, Suurbritanniast, Itaaliast, Jaapanist ja Belgiast) otsustas Lätit tunnustada.

Meierovicsi esimene ja teine valitsusRedigeeri

Pärast Ulmanise valitsuse tagasiastumist 1921. aasta 2. juunil tegi Läti president Jānis Čakste uue valitsuse moodustamise ettepaneku Meierovicsile, kes selle ka vastu võttis. Lisaks peaministri ametile jättis ta enda kätte ka välisministri portfelli. Samaaegselt Meierovicsi valitsuse moodustamisega lagunes Läti Sotsiaaldemokraatlik Partei ning selle parempoolsem tiib oli nõus valitsemises osalema. Nõnda sai Meierovicsi esimesest valitsusest, mis asus ametisse 16. juunil, esimene Lätis, kus osalesid sotsiaaldemokraadid.

1921. aasta juulis sõlmis Meierovics Nõukogude Venemaaga lepingu optantide osas, mis andis neile, kes ise või kelle vanemad olid enne 1. augustit 1914 olnud Venemaa kodanikud, võimaluse saada Läti kodakondsus, kui nad Venemaa omast loobuvad. Seda võimalust kasutas 1927. aastaks 220 000 optanti. 1922. aasta alguses otsustas Läti valitsus kasutusele võtta läti rahana lati (ja selle sajandikuna santiimi). Rahareformi läbiviimiseks asutati Läti Pank, mis alustas tegevust sama aasta 1. novembril. 1922. aasta 30. mail sõlmis Meierovicsi valitsus konkordaadi Püha Tooliga. Selle kohaselt pidid Läti katoliiklik peapiiskop ja piiskopid olema Läti kodanikud.

Lisaks asus Meierovicsi valitsus ellu viima ka maareformi. See osutas küllaltki kulukaks ning põhjustas 1922. aasta juuli alguses valitsuskriisi, kui Seadusandlik Kogu keeldus põllutööministeeriumi eelarvet kinnitamast. Seepeale astus Meierovicsi valitsus tagasi, kuid veel samal kuul moodustas ta ise uue kabineti, mis erines eelmisest vaid põllutööministri isiku poolest. Pärast seda, kui 1922. aasta novembris tuli kokku esimene Läti seim, lõppesid Meierovicsi teise valitsuse volitused, kuid parlament otsustas neid kuni 1923. aasta jaanuarini pikendada.

Seimi valimistel oli Meierovics populaarsuselt Põllumeeste liidu teine kandidaat. Sellest hoolimata astus tema juhitud valitsus 1923. aasta jaanuaris tagasi ning seejärel ametisse saanud Jānis Pauļuksi valitsuses säilitas Meierovics välisministri koha.

Meierovicsi kolmas valitsus ja tegevus 1924. aasta lõpuniRedigeeri

1923. aasta juunis astus Pauļuksi valitsus tagasi ning president tegi valitsuse moodustamise ülesandeks taas Meierovicsile. Tema kolmas valitsus, mis oli ametis pool aastat, jõudis välja anda esimesed reeglid autoliikluse kohta Lätis, kehtestas filmidele eeltsensuuri ning määras ära Läti nimed eri keeltes (Lettonie prantsuse, Lettonia itaalia ja teistes romaani keeltes, Latvia inglise ning Lettland saksa ja teistes germaani keeltes). Samuti sõlmiti suures osas Meierovicsi initsiatiivil, kes oli üks silmapaistvaimaid Balti liidu idee toetajaid, Eesti-Läti kaitseliit (see kirjutati alla 1. novembril 1923). Ettevalmistusi tehti ka tolliliidu loomiseks, kuid see ei saanud teoks.

Pärast seda, kui mitu ministrit otsustas 1924. aasta jaanuari alguses valitsuse töös osalemisest loobuda, muutus valitsuse töös hoidmine üha keerulisemaks ning jaanuari lõpus astus Meierovicsi kolmas valitsus tagasi. Seejärel sai ametisse Voldemārs Zāmuēlsi valitsus, mille töös Meierovics enam välisministrina ei osalenud. Nõnda jäi ta esimest korda pärast Läti Vabariigi loomist valitsuse koosseisust välja ning asus tööle aktsiaseltsi Kr. Bakmans direktorina. Veebruaris lahutas ta abielu Annaga ning mais abiellus Meierovics talle tööd andnud aktsiaseltsi omaniku Krīstīne Bakmanega. Pärast seda, kui 1924. aasta detsembris asus ametisse Hugo Celmiņši valitsus, sai Meierovicsist taas välisminister.

Hukkumine ja matusedRedigeeri

1925. aasta suvel viibis Meierovics koos abikaasaga puhkusel Dubultis (praegu Jūrmala osa), samas kui Meierovicsi endine naine Anna suvitas koos nende lastega Tukumsi lähedal. 22. augustil otsustas Meierovics neid külastada ning sõitis sinna autoga. Pärast endise naise ja laste pealevõtmist püüdis autojuht ebaõnnestunult vältida teeauku ning auto kaldus kummuli. Kõik ülejäänud sõitjad pääsesid õnnetusest ilma suuremate vigastusteta, kuid Meierovics jäi auto alla ja 38-aastane minister hukkus tõenäoliselt silmapilkselt. Ka auto polnud kuigivõrd vigastatud, nii et Riiga toimetas Meierovicsi surnukeha sama juht sama autoga.

24. augustil erakorraliselt kohtunud valitsus otsustas Meierovicsile korralda riiklikud matused, mis leidsid aset 27. augustil Riia toomkirikus. Selle eel mälestati Meierovicsit nii Seimis kui ka kogu Riia linnas kaheminutilise leinaseisakuga. Meierovics maeti Riia Metsakalmistule.

1925. aasta 2.–3. detsembri öösel tegi Meierovicsi lesk Krīstīne enesetapu ning ta maeti 7. detsembril abikaasa kõrvale Metsakalmistule.

AutasudRedigeeri

Meierovicsil olid nii Läti kui ka mitme muu riigi kõrged autasud. Sealhulgas andis Eesti Vabariik talle 1925. aastal Vabadusristi III liigi 1. järgu teenetemärgi.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Aastatel 1925–1940 tegutses Meierovicsi elu ja tegevuse väärtustamise ning tema isiku mälestamisega tegelev mälestusfond. 1926. aastal püstitati kohale, kus Meierovics hukkus, mälestuskivi, millele 1927. aasta 22. augustil lisati pronksist bareljeef. 1929. aastal püstitati Meierovicsi hauamonument. 1929. aastal anti Riia kesklinnas asuvale Bastejsi bulvarile Meierovicsi nimi. 1940. aastal nimetati see Nõukogude bulvariks, 1980. aastate lõpus sai tagasi Bastejsi nime ning 2008. aastal nimetati taas Meierovicsi bulvariks. Samal ajal oli arutelu all ka Riia lennujaamale Meierovicsi nime andmine.

2004. aastal valiti Meierovics ajalehe Latvijas Avīzes ja portaali Apollo korraldatud uuringul 100 silmapaistvaima Läti inimese seas 22. kohale. Meierovicsi nime on kasutatud ka kaasaegse Läti poliitikas: 2010. aastal loodi poliitiline liikumine "Meierovicsi liit progressiivse muutuse nimel" (läti Meierovica biedrība par progresīvām pārmaiņām), mis ühines juba samal aastal parteiga Kodanike Liit, mis on omakorda 2011. aastast valitsuspartei Ühtsus osa.

2013. aastal toimus Riias Meierovicsi elust rääkiva muusikali "Legend Zigfrīds Anna Meierovicsist" (läti "Teiksma par Zigfrīdu Annu Meierovicu") esiettekanne.

VälislingidRedigeeri