Vikipeedia

Yayoi Kusama

Yayoi Kusama (jaapani keeles 草間彌生 või 草間弥生 Kusama Yayoi; sündinud 22. märtsil 1929 Matsumotos Nagano prefektuuris) on jaapani kunstnik, proosakirjanik ja luuletaja.

"Täppide tõus" 2006. aastal Singapuris

Ta on üks tuntumaid Teise maailmasõja järgseid Jaapani naiskunstnikke[viide?]. Kusama "kaubamärk" on värviliste täppidega (polka dot) akrüülmaalid, installatsioonid ja nn pehmed skulptuurid, mis demonstreerivad tema maniakaalset huvi psühhedeelsete värvide, korduse ja mustri vastu. Aastatel 1958–1973 elas ta Ameerika Ühendriikides. Haigena Jaapanisse naasnud, hakkas ta kirjutama šokeerivaid sürrealistlikke romaane, novelle ja luulet. Ta tegeles kunstimüügiga, kuid pidi mõne aasta pärast lõpetama. 1977. aastal läks ta ravile Seiwa vaimuhaiglasse, kuhu jäi lõpuks alaliselt elama. Tema kunstnikuateljee, kus ta on jätkuvalt töötanud 1970. aastate keskpaigast, asub haigla lähedal Tokyo Shinjuku linnaosas.

Lapsepõlv muuda

Yayoi Kusama sündis 1929. aastal Jaapanis Matsumotos.[1] Tüdruk hakkas maalima kümneaastaselt, kui ta hakkas nägema täpilisi hallutsinatsioone, mis ühelt poolt andsid ta loomingulisusele palju juurde, kuid samas ka piinasid teda. Kuigi Kusama pere oli jõukas, jätsid peresisesed suhted soovida ning tüdruku kunstilembust pigem tauniti kui julgustati.[2] Ema võttis talt pidevalt töös olevaid maale ära ning ahistas teda nii füüsiliselt kui ka vaimselt[3], eriti kui Yayoi rääkis oma hallutsinatsioonidest, mida ema pidas talumatuks rumaluseks.[4] Samuti sundis ema teda oma abikaasa ja Yayoi isa tagant nuhkima, et hoida silma peal naistemehe arvukatel afääridel, mistõttu kujunes naisel seksi vastu eluaegne vastumeelsus.[5]

Otsest kunstiharidust oli naisel vähe, olles õppinud aastatel 1948–1949 põgusalt Kyoto kunstikoolis nihongat – traditsioonilist jaapani maali. Aastatel 1952–1955 kogus Yayoi Kusama oma näitustega hoogu, esitledes oma töid esialgu koduses Matsumotos, kuid jõudes üha kaugemale. Sel ajal koosneb naise repertuaar peamiselt guašš- ja akvarellmaalidest. 1953. aastal ütles Kusama ära kohast Pariisi Académie de la Grande Chaumière'is, et keskenduda isikunäituse organiseerimisel Tokyos. Järgmisel aastal jõudis kunstnik pealinnas esineda juba kahe näitusega. Järgnes juba osalemine New Yorgi Brooklyni Muuseumis toimuvale Rahvusvahelise Akvarellistide Biennaalile.[6]

Ameerika muuda

Oma autobiograafias on Kusama rääkinud, kuidas ta unistas lapsena reisimisest, et näha võõraid maid, sealhulgas Ameerika Ühendriike.[7] Seal oleks ta saanud takistamatult kunstile keskenduda ning mürgitavatest peresuhetest eemal olla.[8] Kuna 1950. aastatel oli reisida tükk maad keerulisem kui tänapäeval, oli jaapanlanna jalgealune algul pigem vabisev: Ameerika Ühendriikidesse lendamiseks oli tarvis kohapealset sponsorit, kes tagaks tema toimetuleku, samuti tuli reisi asjalikult põhjendada. Õige niidiotsa leidis naine peagi ühest Matsumoto raamatupoest, sirvides Georgia O’Keeffe'i teoste kogumikku. "Jõllitades O’Keeffe’i pilte, tekkis mul järsku tunne, et tema võib olla keegi, kes mind aidata saab. [...] Ja just siis otsustasin ma talle kirjutada."[9]

Pärast O’Keeffe'ile kirjutamist hakkasid asjad kiiresti edasi arenema: sponsoriks oli nõus hakkama ühe kauge sugulase vana tuttav, kes oli ise esimese põlve immigrant, Seattle'is elav missis Ota (pikemat nime Kusama ei annagi), ning reisi eesmärgiks sai samas linnas isikunäituse korraldamine. Seattle’is pakkus oma abi Zoe Dusanne, kelle galeriist olid tuule tiibadesse saanud näiteks Mark Tobey ja Kenneth Callahan. Detsembris 1957 avati Kusama näitus 26 teosega, mille seas oli nii akvarelle kui ka pastellmaale. Kuigi näitust saatis suur edu, oli kunstniku silme ees uus siht – New York, mis oli algusest peale olnud tema suurim eesmärk. "Ma olin jõudnud mäe jalamile ja tahtsin nüüd ronida tippu," on Kusama öelnud.[10]

„Tol ajal [1950ndatel] oli suurim moeröögatus tegevusmaal, ma tahtsin sellest eralduda ja luua täiesti uue liikumise.[11]“

– Yayoi Kusama

New York muuda

Esimesed kuud suurlinnas kujunesid raskeks. Kuigi Kusama suutis õige pea rentida maalimist võimaldava pinna, kulus kaasavõetud raha kiirelt ning naine pidi vahel päevi söömata olema või kalapeadest ja mädanevast kapsast suppi keetma, et endal hinge sees hoida. Samuti polnud kliima tema poolel ning tihti oli tema ateljees nii külm, et öösel polnud võimalik magada, mistõttu maalis naine tol ajal tihti lihtsalt soojasaamiseks.[12] Tema maalidel kujunes aga võrgustik valgetest täppidest, mida Kusama üha suurematel lõuenditel kujutas. Täpiline muster kordus ning "justkui levis hoolimata lõuendi servadest nagu jätkuks lõpmatusse" ning asetas nii maali füüsilised kui ka psühholoogilised piirid küsimärgi alla: hüpnootiline kogemus oli tagatud nii vaatajale kui ka kunstnikule endale.[13]

Tema esimene New Yorgi isikunäitus "Obsessiivne monokromaatilisus" avati 1959. aasta oktoobris Brata galeriis, kus eksponeeritud teosed kujutasid valgeid tsentrita võrke mustal taustal. Kusama on oma ambitsioonide kohta öelnud järgmist: "Täppidega, võrgus osakeste akumuleerumisest moodustuvate negatiivsete vormidega tahtsin ma ennustada ja mõõta piirideta universumi lõpmatust. Kui sügav see müsteerium on? Kas peale meie universumi eksisteerib veel lõpmatuid lõpmatusi? Nende küsimuste üle arutledes tahtsin, et üks täpp kujutaks mu enda elu. Üks täpp: üks osake miljardite seas." Seegi näitus võeti soojalt vastu arvustustega nii New York Timesis kui ka mitmes kunstiajakirjas.[14] Kunstniku edasine edu oli sellest peale samahästi kui garanteeritud.

Positiivne vastukaja levis ka kaugemale ning peagi hakati tema teoste vastu huvi tundma nii mujal Ameerikas kui ka Prantsusmaal ja Saksamaal. Kuu pärast Brata näitust õnnestus järgmine väljapanek Uus-Inglismaa suurimas, Bostoni Nova Galeriis. 1960. aasta märtsis jõudis Kusama Washingtoni Gres Galeriisse näitusega "Lõpmatuse võrgud". Samal ajal esines ta ka mitmetel grupinäitustel New Yorgis, Bostonis ja mujal. Isikunäitusega "Monokromaatiline maal" jõudis jaapanlanna ka Lääne-Saksamaale Leverkusenisse.[15] 1962. aastal hakkas naine eksperimenteerima pehmete skulptuuridega ning lõi selles vallas oma esimesed teosed "Akumulatsioonide" nime all. Töid eksponeeriti New Yorgi Green Gallerys koos tulevaste kuulsuste Claes Oldenburgi ja Andy Warholi teostega.[16] 1960. aastate alguses kogus Kusama inspiratsiooni oma traumadest ning hakkas looma fallilisi skulptuure ning korraldama häppeningi sugemetega "kehafestivale", mille kestel värvis kunstnik alasti kehadele täppe, mis kestsid vahel kuni naise vahistamiseni.[17]

Kuulsamad teosed ja kopeerimine muuda

1963. aastal leidis Gertrud Steini galeriis aset Kusama näitus "Aggregation: One Thousand Boats Show", mille raames kasutas naine esimest korda kogu näitusepinda.[18]. Näitus koosnes pehmete falliliste skulptuuridega palistatud aerupaadist, seintel sellesama paadi korduvatest piltidest moodustuv muster. Külastajate hulgas oli mitu meeskunstnikku, kes kasutasid aga Kusama ideid oma hilisemates teostes, mis neile suure tunnustuse tõid, seda tehti aga täielikult naise näitusele viitamata. Nende seas oli Claes Oldenburg, kelle pehmed teosed, sealhulgas kuulsam "Soft Calendar for the Month of August 1962", tõid mehele rahvusvahelise kuulsuse. Sealjuures on oluline märkida, et enne Kusama näituste külastamist ei olnud Oldenburg varem pehmeid skulptuure teinud. Teiseks plagiaadiks kujunes Andy Warholi "Cow Wallpaper", mille mees teostas 1966. aastal. Leo Castelli galeriis aset leidnud Warholi näituse terve üks ruum koosnes korduva lehmapeaga mustrist. Kusama tundis end nii petetuna, et lukustas end päevadeks oma ateljeesse, pimendades kõik aknad, et "keegi tema ideid varastada ei saaks." Naist olulisimalt mõjutanud "varguse" pani aga toime Lucas Samaras, tutvustades 1965. aasta oktoobris, vaid pool aastat pärast Kusama teose "Infinity Mirror Room: Phalli’s Field" eksponeerimist, teost "Mirrored Room". Kuna Samarase teos oli väljas prestiižsemas Pace Gallerys, võrreldes Kusama Castellani Galleryga, sai mehe teos ka enam meediakajastust ja tähelepanu. Pärast seda oli Kusama nii meeleheitel, et proovis ateljee aknast hüpates enesetappu sooritada, mis küll ei õnnestunud.[19]

"Narkissose aed" muuda

Üheks Kusama kuulsaimaks aktsiooniks võib lugeda "geriljaosavõttu" 1966. aasta Veneetsia biennaalist. Kritiseerimaks kunstimaailma kommertsialiseeritust ning ärilist iseloomu, lõi naine "Narkissose aia", 1500 hõbedasest kuulist koosneva teose, mille laotas biennaalil korraldajatega kokkuleppimata suvalisele muruplatsile, müües ühte kuuli kahe dollari eest. Korraldajad siiski peatasid naise tegevuse, põhjendades, et Kusama ei tohiks müüa kunsti "nagu müüakse hot dog'e või jäätist". Kuulsamate teoste hulka võib lugeda veel 1967. aastal New Yorgi Black Gate Theatre’is toimunud häppeningi "Self-obliteration", mis kujutas UV-lampidega valgustatud mannekeene täis tuba, kus osalejaid julgustati üksteise kehadele fluorestsentse värviga täppe maalima. Samuti väärib mainimist 1969. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi skulptuuripargis aset leidnud häppening "Grand Orgy to Awaken the Dead", mis sai laialdase meediatähelepanu osaliseks.[20]

Jaapanisse naasmine ja edu muuda

1973. aastal, pärast elukaaslase Joseph Cornelli surma, sõitis kehveneva tervisega Yayoi Kusama kodumaale, kust ta oli neliteist aastat eemal olnud. 1974. aastast keskendus Kusama keraamikale, akvarellidele ja kirjutamisele. Kuigi naine plaanis kodumaale jääda vaid paariks kuuks, kolis ta 1975. aastaks alaliselt Jaapanisse ning elab alates 1977. aastast Seiwa vaimuhaiglas Tokyo Shinjuku linnaosas. 1980. aastatel keskendus Kusama peamiselt sürrealistliku luule ja proosa loomisele, tegeledes jätkuvalt maalimisega. Samal kümnendil võis tema töid leida näitustelt Dole’is Prantsusmaal, Los Angeleses, New Yorgis ja Haagis, millest viimane oli Kusama retrospektiiv. 1989. aastal naasis Yayoi Kusama suurejooneliselt rahvusvahelisse kunstimaailma näitustega New Yorgis ja Oxfordis Inglismaal. 1993. aastal sai naisest esimene Jaapanit esindanud üksikkunstnik Veneetsia biennaalil, kus olid esindatud Kusama 1950.–1980. aastate teosed, sealhulgas oma varasema teose eeskujul loodud installatsioon, kus peeglitest toas asetses hulgaliselt täpilisi kõrvitsaid. [21] 1998–1999 korraldasid Los Angeles County Museum of Art, New Yorgi Museum of Modern Art, Minneapolise Walker Art Center ja Tokyo Moodsa Kunsti Muuseum Kusama teostest mahukaid retrospektiivseid näitusi.

Viimased kümnendid muuda

2006. aastal andis Jaapani Kunstiassotsiatsioon Kusamale maalimise eest Preamium Imperiali auhinna. 2012 leidis aset suurejooneline retrospektiiv Whitney Ameerika Kunsti Muuseumis New Yorgis ning 2017. aastal meelitas rekordiliselt külastajaid tema näitus Washingtonis Hirshhorn Museum and Sculpture Gardenis. Samal aastal avati tema elukoha lähedal Tokyos tema muuseum. Yayoi Kusama maalib endiselt oma haigla lähedal asuvas ateljees.[22]

Galerii muuda

  •  
    "Narkissose aed" 2009. aastal Brasiilias
  •  
    "Kollane kõrvits"

Viited muuda

  1. ↑ Cole, R. (2020). Yayoi Kusama. Encyclopaedia Britannica. Kasutatud 03.04.2020. https://www.britannica.com/biography/Yayoi-Kusama
  2. ↑ Kedmey, K. (2017). Yayoi Kusama. Art and artists. MoMA, kasutatud 03.04.2020. https://www.moma.org/artists/3315?#fn2
  3. ↑ Pound, C. (2018). Yayoi Kusama’s extraordinary survival story. BBC, 26. september. Kasutatud 30.04.2020. http://www.bbc.com/culture/story/20180925-yayoi-kusamas-[alaline kõdulink] extraordinary -survival-story
  4. ↑ Dailey, M. (2016). Yayoi Kusama: Art as an Escape. Bakalaureusetöö. SOAS, University of London. Lk 8
  5. ↑ Pound, C. Yayoi Kusama’s extraordinary survival story
  6. ↑ Queensland Art Gallery. (2011). Yayoi Kusama. Look now, see forever. Kasutatud 30.04.2020. https://play.qagoma.qld.gov.au/looknowseeforever/timeline/
  7. ↑ Kusama, Y. (2002). Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama. II trükk. London: Tate Publishing.
  8. ↑ Cole, R. Yayoi Kusama.
  9. ↑ Kusama, Y. Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama.
  10. ↑ Kusama, Y. Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama.
  11. ↑ Kedmey, K. Yayoi Kusama. Art and artists.
  12. ↑ Kusama, Y. Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama.
  13. ↑ Cole, R. Yayoi Kusama.
  14. ↑ Kusama, Y. Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama.
  15. ↑ Kusama, Y. Infinity Net: The Autobiography of Yayoi Kusama.
  16. ↑ Queensland Art Gallery. Yayoi Kusama. Look now, see forever.
  17. ↑ Dailey, M. Yayoi Kusama: Art as an Escape. Lk 23
  18. ↑ Queensland Art Gallery. Yayoi Kusama. Look now, see forever.
  19. ↑ Loney, A. (2018). Pop Art Ripoffs: The 3 Yayoi Kusama Artworks That Warhol, Oldenburg, and Samaras Copied in the '60s. Artspace, 15. september. Kasutatud 07.05.2020. https://www.artspace.com/magazine/art_101/close_look/pop-art-ripoffs-the-3-yayoi-kusama-artworks-that-warhol-oldenburg-and-samaras-copied-in-the-60s-55636
  20. ↑ Queensland Art Gallery. Yayoi Kusama. Look now, see forever.
  21. ↑ Queensland Art Gallery. Yayoi Kusama. Look now, see forever.
  22. ↑ Cole, R. Yayoi Kusama.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Yayoi_Kusama&oldid=6617427"