William Tomingas
|
See artikkel on Eesti sõjaväelasest ja diplomaadist. Agronoomi kohta vt Villem Tomingas |
William Tomingas (sündinud Villem Tomingas; 30. juuni 1895 Küti vald – 7. veebruar 1978 New York) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane, diplomaat, lendur, elektrik, operetihelilooja ja ärimees, kes on tuntud peamiselt oma paguluses avaldatud raamatute "Vaikiv ajastu Eestis" (1961) ja "Mälestused" (1970) kaudu. Ta on termini "vaikiv ajastu" autor.[viide?]
Elulugu
muudaVillem Tomingas sündis rätsepa perekonnas.[1]
1915. aasta detsembris mobiliseeriti ta Venemaa keisririigi sõjaväkke ja suunati sõjakooli. Ta lõpetas Petrogradi Nikolai sõjaväeinseneride kooli ja ohvitseride elektrotehnika kooli, kuhu jäi edasi teenima lipnikuna.
1917. aastal kevadel-suvel teenis ta Tallinnas eesti rahvusväeosades ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Sügisel 1917 õppis Krimmis Jevpatorija lennukoolis, mille lõpetamisel ülendati septembris nooremleitnandiks. Pärast Oktoobrirevolutsiooni tuli tagasi Eestisse, kus teenis Peeter Suure Sadama Pirital asuva Tallinna Merelennujaama ülema adjutandina. Saksa esimese okupatsiooni ajal oli ta ettevõtja elektritööde alal ja pärast okupatsiooni lõppu Kaubandus-Tööstusministeeriumi asjadevalitseja. Detsembrist 1918 kuni veebruarini 1919 oli ta teenistuses hävitajal Lennuk, millega ta võttis osa Loksa ja Utria dessandist ning Narva vabastamisest. Kevadel 1919 sai temast Eesti Londoni saatkonna mereväeatašee.
1919–1920 oli ta Välisministeeriumi sekretär. Samuti oli ta novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas.
Enda väitel päästis ta sõjavangist Nadežda Krupskaja venna Mihhail Krupski (selle eest võtnud teda vastu Vladimir Lenin isiklikult) ja tõi Venemaalt ära Johan Laidoneri perekonna. Teised allikad Mihhail Krupski olemasolu ei kinnita.
1920 immatrikuleeriti Tartu ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonda. 1920–1926 oli ta tubakavabriku AS Astoria juhataja. 1926–1931 elas Londonis, kus õppis Londoni ülikoolis majandusteadust.
1930. aastate alguses oli ärimees, toetas vabadussõjalasi. 1934. aastal lavastati Vanemuises tema libreto ja Harald Andreae muusikaga operett Armastus ookeanil.[2][3]
1934. aastal trükkis ja levitas William Tomingas endale kuuluvas trükikojas Automaat "vangistamata vabadussõjalaste" nimel lendlehte[4] (tema enda väitel oli selle koostanud tulevane peaminister Jüri Uluots), kus ta väitis, et "erakondlus" (aga mitte Konstantin Päts, kes muutus Tominga silmis vaenlaseks alles hiljem) on võtnud ette viimase meeleheitliku sammu enda päästmiseks – asunud ise vägivallategudele, mille tagajärjel Konstantin Pätsi viies valitsus muutub 5. mail 1934 ebaseaduslikuks. Tomingase raamatus avaldatud tekst erineb pagulusse toodud algeksemplari omast, samuti Riigiarhiivis säilitatavast, ning on tõenäoliselt mälu järgi taastatud ja vastavalt ajanõuetele muudetud.[5] Lendlehes väitis Tomingas, et kaitseväe, politsei ja kaitseliidu vanne on tühistatud, kutsus üles mitte maksma makse, mitte kasutama telegraafi ja posti, mitte sõitma raudteedel ja trammis, mitte ostma viina, õlut ja tubakasaadusi ning korraldama 5. mail 1934 protestistreiki kõigis tööstusettevõtetes. Tähelepanuväärne on, et lendlehes ei nimetata kaitseseisukorra piirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 riigipöördeks. Lendlehte levitati muudetud sõnastuses ka masinakirjas paljundatuna.[6]
William Tomingas tabati 6. juulil 1934 ühe tema tuttava daami korteris Jannseni tänaval. Arreteerimisel ta vastupanu ei osutanud. Sõjaringkonnakohus mõistis Uue Nuhtlusseaduse § 129 alusel 17. novembril 1934 William Tominga kaheks aastaks ja kolmeks kuuks parandusmajja, võttes pehmendava asjaoluna arvesse tema osavõttu Vabadussõjast ning tasakaaluta iseloomu.[7] Riigikohus jättis oma otsusega 22. detsembrist 1934 William Tominga edasikaebuse tagajärjeta.[8] Trükikoda suleti 18. juulil 1934. Sulgemise ajal ilmusid trükikotta Helmuth Kasemets ja Rudolf Pellein, kes väitsid, et William Tomingas on suulise lepingu alusel trükikoja neile müünud.[9] Hiljem selgus, et trükikoja tegelik omanik oli hoopis Herbert Dunkel.[10]
William Tomingas üritas oma mõtteid levitada ka 6. mail 1934 raadio teel Pärnu Eliisabeti kirikust ülekantava jumalateenistuse ajal. Kuid sel otstarbel telefoniposti otsa roninuna selgus Tomingale, et ülekanne toimus teise telefoniliini kaudu.[11]
Samal ajal, 1. maiks 1934 trükkis Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei Tallinna 1. ühing lendlehti, mis kutsusid üles riigikorra vägivaldsele kukutamisele. Lendleht leiti olevat rahutusttekitav ja hädaohtlik üldisele julgeolekule. Lendlehed konfiskeeriti ametivõimude poolt, ühing suleti ja tema juhatuse liikmed võeti vastutusele Uue Nuhtlusseaduse sama § 129 alusel. Suletud ühingul oli ligi 800 liiget.[12]
Tomingas kandis karistust Keskvanglas Tallinnas.
1937–1940 oli William Tomingas ajakirjanik ning Riigi Ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelümberasujana Saksamaale, kus oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis ta USA okupatsioonivägedes ning oli aastatel 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis.
1960. aastail põhjustas William Tomingas oma raamatutega pagulasühiskonnas elavat poleemikat. Need on kirjutatud sügava üleolekutunde ja enesekindlusega, põhinedes tihti mälu järgi sõna-sõnalt taastatud sündmustel, kahekõnedel ja dokumentidel. Iseloomulikult leiab Tomingas vaidlustes alati kaine, õige ja tabava sõna oma oponentide segaste ja naeruväärsete seletuste vastu ning saavutab alati moraalse võidu. Tomingas kasutab palju otsest kõnet ja dialooge, mis isegi kirjutaja väga hea mälu korral ei saanud toimuda täpselt samas sõnastuses nagu 50 aastat hiljem kirjapanduna.[13] "W. Tomingas kirjeldab, kuidas ta rahuläbirääkimiste ajal Tartus palju asju on korda saatnud, nimetab end tihti Tartu rahukonverentsi sekretäriks, mis on vale. Kõike teeb ta suure žestiga ja tähtsalt, käib Kremlis Lenini jutul, patsutab välisasjade rahvakomissarile Tšitšerinile tema ametiruumis õlale, diskuteerib Tšitšeriniga Mussorgski muusika üle ja viib selle tähtsa diplomaadi niikaugele, et see oma ametikabineti kõrvalruumis Tomingasele klaverit mängib".[14] Eriti 1961. aastal ilmunud "Vaikiv ajastu Eestis", kus "Päts heitleb oma rahvaga", ei jäta mingit kahtlust Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teiste Tomingasele ebameeldivate isikute moraalses ja vaimses alaväärtuslikkuses. Eesti Vabariigi valitsemist 1930. aastail on kujutatud Pätsi ja Laidoneri salakavala ja kuritegelikult musta mahhinatsioonina, rahva õiguste hoolimata jalgade alla tallamisena ning rahva kestva petmisena sihiga endid võimu juures hoida vapside demokraatliku liikumise vastu. Muuhulgas süüdistatakse Pätsi Artur Sirgu ja Balduin Dunkeli tapmises.
Hinnang
muudaTominga mõju eesti uuemale ajalookirjutusele on ebaproportsionaalselt suur.[13]. Paljudest raamatus toodud väidetest on tänapäeval saanud käibetõde ja ajalooteadvuse osa. Ajaloolane Andres Adamson on Tomingase raamatute kohta kirjutanud, et "ehkki mõlemad on täis vigu (st tahtmatuid eksitusi, teiste isikute eksimuste ja valede uskumist) ning enda väljamõeldisi ja pooltõdesid, on need väga huvitavad, kelmiromaanlikult värvikad, hästi kirjutatud teosed, millel on suur mõju tänaseni ning mille paljud väited ja episoodid elavad juba ammu omaenda elu. Näib, et William Tomingas oli lausa patoloogiline luiskam. ... ta luiskas tõde ja väljamõeldisi kokku segades ka väikestes asjades, ilma igasuguse vajaduseta, esitades detaile ja dialooge. ... Ühesõnaga, välja arvatud siis, kui Tomingas tsiteerib ka mujalt kontrollitavaid dokumente, tuleb tema mälestustesse suhtuda nagu seiklusromaani. Seejuures ei välistaks ma, et ta elas oma fantaasiamaailma sedavõrd sisse, et ka ise seda siiralt uskuda võis".[15]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ http://www.epl.ee/news/eesti/william-tomingas-malestused.d?id=51279205
- ↑ Algupärane operett "Vanemuises". Vaba Maa, 4. aprill 1934, nr. 77, lk. 6
- ↑ Joh. Pedak. William Tomingase mälestuseks. Vaba Eesti Sõna, 6. aprill 1978, nr. 14, lk. 11
- ↑ Vaata üht lendlehte siit
- ↑ W. Tomingase lendleht. Vaba Eesti Sõna, 1. veebruar 1962, nr. 5, lk. 5
- ↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34
- ↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 33
- ↑ Lendlehtede levitajate edasikaebus. Vaba Maa, 22. detsember 1934, nr. 301, lk. 3
- ↑ Kelle oma on "Automaat"? Rahvaleht, 20. juuli 1934, nr. 84, lk. 1
- ↑ Trükikoja sulgemise otsus viidi täide. Vaba Sõna, 20. juuli 1934, nr. 161, lk. 1
- ↑ Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34–35
- ↑ Sotsialistide juhid ülekuulamisel. Vaba Maa nr 110, 12. mai 1934, lk 3
- ↑ 13,0 13,1 http://epl.delfi.ee/news/eesti/william-tomingas-malestused?id=51279205
- ↑ Voldemar Kures. W. Toomingase Münchhauseni-lood. Rahvuslik Kontakt, 1971, nr. 2, lk. 10
- ↑ Andres Adamson. Mida koolis ei õpetatud. Argo, 2018, lk 298, 300
Kirjandus
muuda- W. Tomingase lendleht. Vaba Eesti Sõna, 1. veebruar 1962, nr. 5, lk. 5.
- Leonhard Vahter. Üks pahatahtlik faktide pea peale pööramine. Vaba Eesti Sõna, 8. veebruar–15. veebruar 1962, nr. 6–7.