Viktor Koern
Viktor-Johannes Koern VR II/3 (23. mai 1892 Puurmani vald, Liivimaa kubermang – 19. juuli 1941 Audru vald) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).
| Viktor Koern | |
|---|---|
| Sünniaeg |
23. mai 1892 Puurmani vald, Liivimaa kubermang |
| Surmaaeg |
19. juuli 1941 Audru vald |
| Teenistus | Eesti Vabariik |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud |
5. Üksik Jalaväepataljon 1. Jalaväerügement Narva Sõjaväeringkond |
| Sõjad/lahingud |
Eesti Vabadussõda Viru rinne ja Lõunarinne Teine maailmasõja Idarinde 1941. aasta Audru lahing |
| Autasud |
Vabadusrist II/3 (1920) Kotkaristi teenetemärgi III klass (1935) |
Elulugu
muudaEesti Vabadussõjas
muudaViktor Koern võitles Vabadussõjas Rakveres formeeritud 5. Jalaväepolgu 4. roodu ülemana. Osales Viru rindel rasketes 1918. aasta kaitselahingutes Rägaveres ja Vetlas (Kehra).
Võttis osa Tapa, Rakvere, Pagari (Jõhvi), Vaivara, Narva vabastamisest 1919. a. algul. Pärast Narva vabastamist saadeti Lõunarindele, kus võitles Petseri, Irboska, Pihkva ja Porhovi lahingutes 1919. aastal.
Eesti Vabariigis
muuda1920 aasta veebruaris teenis kapteni auastmes 5. Jalaväepolgus.
Õppis aastatel 1921-1922 alalisväe ohvitseride kursustel. Ja aastatel 1927-1930 Kõrgemas Sõjakoolis.
Aastatel 1934–1936 oli V. Koern 5. Üksiku Jalaväepataljoni ülem[1]; 1936–1939 1. Jalaväerügemendi ülem ja 1939–1940 Narva Sõjaväeringkonna ülem.
Kolonel Koern oli sõjaväelaste ühingu "5. Rakvere jalaväe polk" juhatuse liige,
Teise maailmasõja aegses okupeeritud Eestis
muudaPärast Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist lahkus kolonel Koern sõjaväest ja asus elama Pärnusse.
1941. aasta Suvesõjas oli ta Pärnu Omakaitse ülem, kõrgeima kohalviibiva Eesti ohvitserina oli ta 1941. aastal Pärnu omakaitse esimene ülem ja Vabariigi Valitsuse volinik Pärnu linnas ja Pärnumaal.
„Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti Voliniku määrus nr. 1.
1. Saksa riigi võidukad sõjaväed on vabastanud Pärnu linna ja suurema osa Pärnumaast punastest röövjõukudest. Eesti rahva painajalik orjaöö on möödunud, meie rahva kannatusahelad on rebitud puruks.
Vabade eestlastena asume jälle oma isaisade maal oma elu korraldama. Meie kõikide kohus on selles suures ülesehitustöös tõsiste eestlastena otsustavalt tegutseda, unustamata, et on erakorraline ajajärk, mis nõuab meilt kõigilt distsipliini, kohusetunnet ja külma verd.
2. Kuni moodustatava E. V. Valitsuse korralduseni võtan oma peale Eesti Volinikuna kohused Pärnu linnas ja Pärnumaa vabastatud osas.
3. Pärnu linna määran Pärnu linnapea volinikuks advokaat Artur Peetre, ülesandega asuda Pärnu linna omavalitsuse juhtimisele.
Kokku kutsuda 3 päeva jooksul linnavolikogu, mis valitud 15. ja 16. oktoobril 1939. a. (R. T. 1939, 101, lisa)[,] ajutise linnapea ja nõunikkude valimiseks.
4. Määran Pärnu maavanema ajutiseks volinikuks Peeter Siirmetsa, ülesandega asuda Pärnumaa omavalitsuse juhtimisele.
Kokku kutsuda 7 päeva jooksul maavolikogu, mis valitud oktoobris 1939. a.[,] ajutise maavanema ja maanõunikkude valimiseks.
5. Pärnu linna ja Pärnumaa politsei formeerijaks ja ajutiseks ülemaks määran August Markson'i, kellel täita ka Pärnu linna Kodanliku Õhukaitse ülema kohuseid.
6. Kõikidel asutistel, ettevõtetel ja käitistel jätkata oma senist tööd kuni korralduseni.
7. Kõik ülaltähendatud nimetamised, määramised ja korraldused on maksvad niivõrd, kuivõrd neid ei korralda teisiti meid vabastanud Saksa Sõjaväe Juhatus.
“
– V. Koern, kolonel
Pärnu linna ja Pärnumaa E. V. Valitsuse volinik
19. juulil teatas Saksa sõjaväekomandant talle, et rahvusvahelise sõjaõiguse järgi Lõuna-Eestis kuulub kõrgem tsiviilvõim ainuüksi Wehrmachtile, aga mitte muule kõrgemale võimule – olgu siis sõbraliku rahva valitsusele või selle volinikule[2].
Viktor Koern langes Lõuna-Pärnumaal 19. juulil 1941. aastal Audru lahingus.
Mälestuse jäädvustamine
muuda- Mälestuskivi Audru lahinguväljal (avatud 19. juulil 1993)
- 1942 nimetati Possieti tänav Pärnus ümber kolonel Viktor Koerni tänavaks.
Tunnustus
muuda- Vabadusristi II liigi 3. järk (21. veebruaril 1920)
- Kotkaristi III klassi teenetemärk (20. veebruaril 1935)
