Vene-Balti laevaehitustehas

Mitte segi ajada Peterburis asuva Balti laevatehasega

---

Vene-Balti laevaehitustehas, esialgse täisnimega Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas oli Tallinnas, praeguse Kopli tänava piirkonnas aastatel 1911–1918 tegutsenud Venemaa tööstusettevõte, mille põhiliseks toodanguks olid sõjalaevad ja allveelaevad. Tehase jaoks ehitati Tallinna lahe äärde Kopli poolsaarele seal tänapäevani tegutsev Vene-Balti sadam.

Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaselts
Asutatud	1911
Asutajad	Mihhail Vesselago, Kazimir Sokolovski, Karl Spahn, Fjodor von Kruse
Tegevus lõpetatud	1918
Peakorter	Tallinn
Valdkonnad	laevaehitus
Tooted	sõjalaevad ja allveelaevad

Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus – Vene-Balti asum.

Venemaa laevaehitusettevõte lõpetas oma tegevuse Tallinnas Esimese maailmasõja lõppedes. 1917–1918 evakueeriti suurem osa tehase seadmetest Venemaale, Eestist lahkus ka ettevõtte juhtkond ning enamik Tallinna toodud vene töölistest.

Vene-Balti sadama piirkonnas ja endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonetes on hiljem vaheaegadega tegutsenud nii laevaehituse ja -remonditehased kui ka paljud väiksemad tööstusettevõtted. Tänapäeval on suurim selles piirkonnas asuv ettevõte BLRT Grupp.

Ajalugu

Tehase rajamine

Vaade Vene-Balti laevaehitustehasele linnulennult (u 1915. aastal)

Pärast Venemaa keisririigi lüüasaamist 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas ja Balti sõjalaevastiku laevade hävimist Tsushima lahingus, otsustas Venemaa valitsus luua uue sõjalaevastiku tehase koos sõjasadama, merekindluse ja laevaehitusega. 1912. aastal võeti vastu Venemaa keisririigi sõjalaevastiku arenguprogramm.

8. detsembril 1911 kuulutati Tallinn seadusega Venemaa sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks. Kopli poolsaarele ehitati seejärel kolm suuremat erakapitalil põhinevat ettevõtet sõjalaevade ehitamiseks – poolsaare lõunaküljele Bekkeri, põhjaküljele Noblessneri ja poolsaare tippu Vene-Balti laevaehitustehas.

25. mail 1912 kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingu (vene keeles Русское общество для изготовления снарядов и военных припасов) juurde moodustatud Vene-Balti laevaehitus-ühingu põhikirja ja asutamise. Ettevõtte asutajateks olid eruadmiral Mihhail Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Spahn ja riiginõunik Fjodor von Kruse.

Laevatehase esimene direktor aastatel 1912–1917 oli senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov.

Aastatel 1912–1916 rajati 10 miljoni rubla suuruse kapitaliga Vene-Balti laevaehitus-ühingule kuuluvate teiste ettevõtete (sh näiteks Liepājasse loodud laevaehitustehase) kõrvale ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas. Tallinna rajatava laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllasel maatükil ehitas Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot, ehitustöid tegid ka mitu tolleaegse Peterburi ja kohalikku ehitusettevõtet ning mehaanikatehased.

Tehase tegevus

Hävitaja Konstantin enne veeskamist 1915. aastal

Üle poole Esimesele maailmasõjale eelnenud Venemaa Keisririigi laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Venemaa Läänemere äärsetesse sadamatesse. Vene-Balti laevatehas oli suurim laevaehitustehas, kus oli 8 staaplit ja töötas 3000 (1916. aastal koos mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500) töölist. 1912. aastal ehitama hakatud tehases, mis hakkas ametlikult tööle 31. mail 1913, valmis juba 1916. aastal kolm sõjalaeva.

Vene-Balti laevaehitustehase territooriumile ehitati 1915–1917 ka ühekorruseline „saagkatusega“ mürsutehas, Vene Mürsu- ja Laskemoona Valmistamise Ühingu Tallinna tehas, mis suutis ööpäevas toota kuni 6000 kolmetollist (76,2 mm) šrapnelli.

Aastatel 1913–1914 elas Tallinnas ja töötas Vene-Balti laevatehases ekskavaatorijuhi abina Sergei Iljušin (1894–1977), kellest hiljem sai maailmakuulus lennukikonstruktor.

Tehases ehitatud laevu

• ristleja Novik
• kergristlejad: Svetlana (Светлана), Admiral Greigh (Адмирал Грейг)
• Gavriil-tüüpi hävitajad: Gavriil (Гавриил), Vladimir - Svoboda (Владимир), Mihhail (Михаил), Konstantin (Константин)
• 4 traallaeva: Krambol - Esimene Mai (Первое мая, Крамбол), Šit (Щит), Kljuz (Клюз)
• 16 suurtükipaati
• allveelaevad: Bars (Барс), Gepard (Гепард), Vepr (Вепрь), Volk (Волк) Läänemere laevastikule ning Zmeja (Змея), Jedinorog (Единорог) Vaikse ookeani laevastikule

Tehase hoonestus

Vene-Balti laevatehase peahoone, 1912–1916

Laevaehitustehase projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev (1878–1959; ru), kes oli projekteerinud ka Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Tehas on tolleaegsetest Tallinna suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Tehas asus Kopli poolsaarel, laius 35 hektaril ja oli kujult kolmnurkne. Tehase keskuseks oli peahoone (Kopli tänav 101), mille põhiliselt projekteeris Dmitrijev.

Tehas paiknes umbkaudu 27 hektari suurusel territooriumil Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Selle koosseisu kuulusid

1. puiduladu,
2. puidutöötlus- ja tisleritsehh (43×32 m)
3. laevaehitustöökoda (250×45 m),
4. teraseladu,
5. väikeste laevade staaplid,
6. suurte laevade staaplid pikkusega kuni 250 m,
7. bassein laevade lõppviimistluseks,
8. treialitsehh (85×25 m),
9. turbiinitsehh (85×47 m),
10. laevakatelde tsehh (85×47 m),
11. elektrotehniline tsehh (85×25 m),
12. administratsiooni ja tehnilise büroo hooned,
13. turbiinitsehh ja ravila (43×32 m),
14. elektrotehniliste tööde hoone (47×38 m),
15. valukoda (64×32 m),
16. söehoidla,
17. pealadu,
18. laevaehituskraanad (kaks 40-tonnise ja üks 30-tonnise tõstejõuga).

Töölisasula

 Pikemalt artiklis Vene-Balti asum

Tootmisala eraldas ülejäänud asundusest tehase peahoone. Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta eesrindliku planeeringuga asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele ja tehase juhtkonnale ning asusid neid teenindavad hooned: haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, postkontor, laevatehase politseijaoskond, tuletõrjemaja, pesumaja jm. Töölisasulas paiknesid kahekorruseline paekivist laevatehase haigla, puidust tuletõrjehoone, politseijaoskond, kirik-söökla, saun, kino ja elamud.

• 
  Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101
• 
  Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1
• 
  Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108
• 
  Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7
• 
  Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7

Tootmistegevus Vene-Balti sadama piirkonnas pärast Esimest maailmasõda

Suurem osa Vene-Balti laevaehitustehase sisseseadest evakueeriti 1917-1918 koos ettevõtte juhtkonnaga, samal ajal lahkus Eestist ka enamik Tallinna toodud vene töölistest. Pärast iseseisva Eesti riigi tekkimist rajati endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonete ja allesjäänud seadmete baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company's Committee for Estonia), kuid see ei suutnud taastada endisega võrreldavat suuremahulist laevaehitust. Kuigi 1923 anti laenu 90 miljonit marka, pankrotistus tehas 1925. aastaks. Endise Vene-Balti laevaehitustehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted, ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru.

1936. aastal loodi riiklik A/S "Riiklikud Tellisetehased". 1938. aastal ehitati endise Vene-Balti tehase katelsepatöökotta, mille rentis ühes vajaliku maa-alaga riigienamusega ettevõte A/S „Telliskivi Tehased", Kopli telliskivitehas, kus hakati valmistama uudse tehnoloogiaga telliskive: massiivse kivi asemel urbse või tühemetega kärgtelliskive. Katelsepatöökoda renditi ühes vajaliku maa-alaga „Kopli Kinnisvaradelt" ja ehitati telliskivitehase jaoks ümber. Tehase väljaehitus koos masinatega läks maksma umbes 800 000 krooni. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud moodsa sisseseadega ja telliskivide valmistamine selles toimus mehhaniseeritult. Savi ja saviplonnide transport pressilt kunstkuivatisse ja sealt ahju toimus automaatsete seadeldiste abil. Plonnide kuivatamiseks kasutati ülejäänud ahju ja katla soojust, mis tavaliselt korstnast välja lendas, kuid seal juhiti ventilaatorite abil kuivatisse. Ahjud ja kuivati mahutasid mõlemad 250 000 telliskivi. Toormaterjaliks vajaliku savi ja liivakivi võttis tehas samast mererannast, kus telliskivideks kõlblik savikiht oli 50 meetri paksune. Savi ammutamisega tuli toime elektrijõul töötanud bagger, vagonetid savi ja liivaga toimetati tehasesse automaatselt liikuva terasketi abil. Urbsed või tühemetega telliskivid on kergemad, soojapidavamad ja odavamad, mistõttu on nad ka massiivsest telliskivist efektiivsemad. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud ka oma elektrijõujaamaga, 350–400 hj aurukatla tehase jaoks valmistas AS Franz Krull. Kopli tehas oli võimeline tootma 10 miljonit kivi aastas, ületades 2 miljoni kiviga Aseri tellisetehase toodangut. Tehases töötas ca 60 töölist. A/S "Riiklikud Tellisetehased" plaanis toota 14 miljonit kivi, sellest Aseris 8 miljonit, Pärnu (Sindi-Lodja) tehases ja Koplis kumbki 3 miljonit kivi. Eratööstuste kogutoodangut võis hinnata 12 miljonile kivile aastas. Kärgtelliskivis oli 119 auku ja heaks omaduseks oli, et kivi mahukaal oli 1,2, mis tähendas, et kantmeeter telliskive kaalus 1,2 tonni, mis andis 40 protsenti kokkuhoidu veokuludes ja veel suuremaks paremuseks oli asjaolu, et kärgtelliskividest lubatati ehitada seinu 1,5 telliskivi paksuses, kuna täistelliskivist sein pidi olema 2,5 telliskivi paksune. Sellega võideti ehitusmaterjalis 40 protsenti kokkuhoidu. Kui kärgtelliskive valmistada mõõtudega 24x11,5x7, saab materjali kokku hoida kuni 50 protsenti.

Teise maailmasõja järel taastati Vene-Balti sadamas NSV Liidu valitsuse 29. juuni 1947 otsusega sõjalaevade remondibaas, ettevõte allutati NSV Liidu Laevaehitustööstuse Ministeeriumile ja sai (kuni aastani 1951) ametlikuks nimeks Tehas nr 890. Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi ning tööde tulemusena avati 30. aprillil 1948 mehaanika-montaažitsehh.

Tehases nr. 890 alustati 1948. aasta lõpul sõjalaevade (sh miiniristlejate Silnõi ja Slavnõi) remonti. Remonditöid takistas suurte ujuvdokkide ja kraanade puudumine, mistõttu sai miiniristlejaid remontima hakata alles oktoobris 1949, kui Saksamaalt oli saabunud 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt Nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954 võeti tehases Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.

1. veebruarist 1951 kandis laevatehas nimetust Postkast nr. 1083.

29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikku alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal aegamööda vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristlejate Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ning ristleja Ždanov jooksva remondi tööd. Alates 1960. aastatest oli tehase põhitööks kalalaevade remontimine. Aastast 1967 kandis laevatehas nime Balti Laevaremonditehas. Alates 1990. aastast hakkas Balti Laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.

Vaata ka

• BLRT Grupp
• Bekkeri laevatehas
• Noblessneri laevatehas
• Putilovi tehas, Obuhhovi tehas, Admiraliteedi Laevaehitustehas, Franko-Vene tehas, Balti Laevaehituse ja Mehaanikatehas, Putilovi ellingud

Kirjandus

• BLRT Grupp 100. Anno 1912. Tallinn 2012
• Oliver Orro, Robert Treufeldt, Maris Mändel. "Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas". Eesti Arhitektuurimuuseum. Tallinn 2017

Välislingid

• Tallinn – impeeriumi suur laevatehas, Eesti Ekspress, 16. jaanuar 2009
• Margus Kruut, Vana hiilgus uues kuues, Tehnikamaailm, veebruar 2009
• СТРОИТЕЛЬСТВО ЛЕГКИХ КРЕЙСЕРОВ ДЛЯ БАЛТИЙСКОГО МОРЯ
• Inglise-Balti laevaehituse ja masinatööstuse kompanii Eesti esindus Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis