Vikipeedia

Koorküla Valgjärve järveasula

asulakoht Valgamaal
(Ümber suunatud leheküljelt Valgjärve asula)

Koorküla Valgjärve järveasula on kunagine asulakoht Koorküla Valgjärves. Seal alates 1958. aastast läbi viidud Eesti esimesed allveearheoloogilised uuringud on tuvastanud kolm inimtegevuse perioodi nooremal kiviajal, eelrooma rauaajal ja 1. aastatuhande teisel poolel. Viimasel perioodil Valgjärves olnud rajatisi peetakse Eesti ainsaks teadaolevaks muinasaegseks vaiasulaks ja seda kaldaga ühendanud sillaks.

Koorküla Valgjärv

Uurimislugu muuda

Muistendid muuda

Valga maakonnas Koorkülast 3 km lõunasse[1] Läti piiri lähedale jääva[2] Koorküla Valgjärve (nagu paljude teistegi peamiselt Lõuna-Eesti järvede) teket seletavad muistendid venna ja õe omavahelise laulatuse tagajärjega. August Wilhelm Hupeli teatel kirjutas Valgjärve kohta käiva loo juba 1489. aastal üles Riia munk Siegbert, kelle kohaselt algas mõisniku ja tema õe laulatuse õhtul torm, pulmamaja vajus maa alla ning selle asemele tekkis järv.[3][4] Hilisemad allikad kordavad veidi erinevates versioonides sarnast järve tekkelugu. Räägiti ka, et läbi jääaugu oli pärast järves veel uputatud hoonete (palkmajade, mõisa või lossitornide) jäänused näha olnud.[1][5] Koorküla Valgjärve kohta käivad muistendid olid 19. sajandi kirjutistes (nii saksa kui eestikeelsetes) populaarne teema.[1][6] Muistendeid arvatakse olevat inspireerinud järves lebavad palgijäänused.[2] Vaikse ilmaga on järve keskel oleval madalikul lebav puitmaterjal selgelt nähtav.[7]

Varased uurimiskatsed muuda

 
1869. aastal järves sukeldumas käinud Hugo Treffner

Sellised muistendid omakorda inspireerisid ja mõjutasid järve uurimist.[6] Rahvajutu kohaselt kutsunud 1640. aastal Koorküla mõisnik Wolfgang Heinrich von Anrep Venemaalt tuukrid järve uurima ja uputatud mõisa otsima. Nad olevatki mõisahooneid näinud ning tinast, vasest ja puust majapidamisesemeid välja toonud, kuid pärast üht väärtuslikku leidu koos sellega salaja lahkunud, mõne versiooni kohaselt koos otsingutest osa võtnud kohalikega.[1][8][9] Sukeldumiste kohta on teateid ka 18. ja 19. sajandist ning 20. sajandi algusest.[10] 1869. aastal käis üliõpilasena järvel sukeldumas Hugo Treffner, kes teatas, et lossi seal ei asu, aga ta avastas mutta vajunud puuehitise jäänused, mille laepalkide vahelt ta pääses ka hoone sisemusse, kus leidis alt kõva põranda, palju savinõude kilde ja sütt. Ta pakkus välja, et hoone sattus vee alla siis, kui kõrgemal asuv järv suure vihmasaju tõttu üle kallaste tõusis ja madalamale kohale uue järve tekitas.[1][10]

1880. aastal tutvus Valgjärvega Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk, kes ütles, et nägi seal põhjas väikese mõisa hooneid. Esimene eestlasest harrastusarheoloog Jaan Jung väitis 1898. aastal, et kunagi ammusel ajal elasid inimesed Valgjärves parve peal ja nüüd põhjas lebavad palgid on selle jäänused. 1920. aastate arutlustes räägiti lisaks uppunud mõisale ka võimalusest, et järves on peidus terve linn, mis maavärina või maakoore õõnsuse sisselangemise tõttu vee alla jäi. 1921. aastal järvega tutvunud Matthias Johann Eisen arvas, et veealune ehitis võis olla ka lihtsalt põhja vajunud palgiparv.[1] Arutlustes Valgjärve üle kõlasid kõige sagedamini siiski seisukohad, et vee all on kas mõisa varemed või lihtsa konstruktsiooniga vaiasula. Eesti professionaalsed arheoloogid Valgjärve küsimusega ei tegelenud.[7]

Teaduslik uurimine muuda

Järves olevaid ehitisi hakati teaduslikult uurima Jüri Seliranna eestvedamisel 1958. aastal.[10][11] Ühtlasi oli tegu Eesti esimese allveearheoloogilise ettevõtmisega. Abiks olid Pirita vetelpäästejaama tuukrid.[1][7][12] Seliranna juhtimisel korraldati ekspeditsioone Valgjärvele veel aastatel 1960, 1984 ja 1989. Järvemuistist on uurinud ka Vello Lõugas (1980), rahvusvaheline uurimisrühm (1988), Vello Mäss (1990–1991) ja Kalle Virtanen (1998–1999, 2001–2004, 2006, 2015).[7][11][13][14] Uuringud on olnud sagedased, kuid väikesemahulised ja 2014. aasta seisuga polnud asula veel täielikult dokumenteeritud.[15] Leide on saadud suhteliselt vähe, mis osalt tuleneb vähesest arheoloogilisest kaevamisest ja enne teadusliku uurimise alustamist paiga sajandeid kestnud rüüstamisest.[16][17] Veealusel objektil on olnud keeruline uuringuid läbi viia[1] ja Selirand on korduvalt avaldanud seisukohta, et tõsisemaks arheoloogiliseks uurimiseks on vaja järve veetaset alandada.[1][7][10] See oleks aga kulukas ettevõtmine,[18] samuti on Valgjärv looduskaitse all.[1] Kristin Ilvese hinnangul oleks siiski võimalik olnud objekti ka allveearheoloogia korras paremini uurida, kuid Jüri Seliranna kui kohalike arheoloogide seas autoriteetse isiku usu puudumine sellise meetodi tõhususse on takistanud Eesti allveearheoloogia arengut.[7] Alates 1998./1999. aastast ongi uuringuid läbi viinud Soome allveearheoloogid Kalle Virtaneni eestvedamisel.[7][12] Veealuseid ehitisi võib puudutamisel kergesti kahjustada ja nende kui arheoloogiamälestise juurde tohib sukelduda vaid Muinsuskaitseameti eriloaga ning koos juhendajaga.[19]

Kirjeldus muuda

Leidude põhjal kujunes pilt Valgjärves läbi aja toimunud kolmest inimtegevuse etapist.[1][13]

Kiviaegne asulakoht muuda

Noorema kiviaja inimtegevust Valgjärvel näitavad 1984. aastal veealuste ehitiste lääneosast leitud 27 savinõukildu, mis võisid kõik pärineda ühest anumast, ja 1989. aastal neist 15–20 m kirde pool avastatud puitpostid. Savinõukillud, mille lähimad analoogid on teada Tamula asulakohast, esindavad hilise kammkeraamika stiili, mis Eesti alal levis ajajärgul 3650–2000/1900 eKr. Nende ornament ja koostis osutab pigem perioodi hilisemale osale. Puiduproovide radiosüsiniku mõõtmine dateeris need vahemikku umbes (3500) 3300 – 3200 (3100) eKr ja dendrokronoloogiline analüüs vahemikku 3380–3221 eKr. Postide nii pikaajaline säilimine osutab, et need pidid juba kasutusajal olema liigniiskes keskkonnas või ujutas vesi nad pärast asula mahajätmist kiiresti üle. Jüri Seliranna arvates oli veetase toona madalam ja kiviaegsed asukad elasid järve ulatuval poolsaarel. Teised autorid on pidanud võimalikuks ka leidude tõlgendamist vaiehitisena – neid on kiviajast teada umbes 300 km kaugusel Loode-Venemaal ja Leedus ning ka Tamula asulas oli vaiu kasutatud. Leitud keraamika ja vaiade vanuse võimalik erinevus võib osutada erinevatele kiviaegsetele ehitusjärkudele.[1][20][21][22]

Eelrooma rauaaja inimtegevus muuda

Eelrooma rauaaja inimtegevusega on seotud esimesena avastatud ehitistest 40 m kirde pool 1988. aastal leitud vaiade rühm. Need esinevad seal 25 × 25 m suurusel alal ning hõredamalt ka ehitistest põhja ja ida pool, ulatudes 10–20 cm ulatuses mudast välja. Samas kohas nähti ka suurt hulka rusikasuurusi kive. Järgmisel aastal võetud puiduproovide radiosüsiniku analüüsi järgi pärinesid nad 4.–2. sajandist eKr, dendrokronoloogilise analüüsi järgi vahemikust 313–246 eKr.[1][23] Seda paika on aga harva uuritud ja dateeringuid kinnitavaid esemeleide pole.[11] Vello Mäss on välja pakkunud, et tegu võib olla kaitsetara jäänustega.[24]

1. aastatuhande II poole vaiasula muuda

1. aastatuhande II poolest on pärit 1958. aastal esimesena avastatud ehitised, mis paiknevad järve läänekalda poolsaare jätkuks oleval veealusel seljandikul[11] enam-vähem nelinurksel 737 ruutmeetrisel alal[13] 1 kuni 3–4 m sügavusel.[9][25] Sealt avastati peaaegu 9 m pikkuseid ja kuni 30 cm läbimõõduga töötlemis- ja põlemisjälgedega okaspuupalke ning nende vahel põhjasetetes pooldiagonaalselt paiknevaid ja altpoolt kirvega teritatud kuni 20 cm läbimõõduga poste ja vaiu. Palkide vahel olid mõnes kohas peasuurused kivid. Struktuuri kirdeosa kitsas palkidega kaetud tipus asus põletusjälgedega kivide 1 m diameetriga ümar hunnik, mida on tõlgendatud koldena.[13][15][25] Ala kultuurikihi paksuseks mõõdeti erinevatel teadetel 1–2 cm[10] või 20 cm.[13] Ehitist peetakse ainsaks Eestist teadaolevaks vaiasulaks.[10][26] See oli arvatavasti ehitatud pinnasesse rammitud postidele tehtud platvormile[27] ja paiknes kunagisel saarel või poolsaarel[25] või siis otse vee peal.[1]

1989. aastal avastati 2,5 m sügavusel kaks paralleelset teineteisest 1,5 m kaugusel olevat 15–30 cm läbimõõduga postide 70–80 m pikkust rida järve läänekaldalt kuni ehitiste loodeosani. Postide vahekaugus reas oli 4–5 m. Ühe välja tõmmatud kuusepuust posti pikkus oli 3 m, diameeter 21 cm ja see oli kirvega alt kahelt poolt teravaks tehtud.[13][27] Postiridade vahelt leiti kisklaudu ja lõhestatud prusse.[27] Arvatavasti on tegu asulat ja kallast ühendanud silla jäänustega.[13][27] 2014. aasta seisuga oli see ainus Eesti alalt teada olev muinasaegne sild.[27]

1960. aastatel tehtud esimene ehitiste radiosüsiniku dateerimine paigutas nende kasutamise 6.–7. sajandisse pKr, kuid need tulemused polnud kalibreeritud. 1989. aastal võeti uued proovid, mille kalibreeritud tulemused paigutusid vahemikku 6. sajandi lõpp kuni 10. sajandi lõpp pKr.[23] Sillaposti dateering andis seejuures vahemiku 778–980 pKr.[27] Kümme dendrokronoloogilist analüüsi dateeriti vahemikku 526–809 pKr[28] ja näitasid, et kõik puud olid langetatud ühel, täpselt küll teadmata aastal[25] ning kogu rajatis ehitati valmis korraga, võimalik, et isegi ühe aasta jooksul.[12]

Uurimiskohast leiti üle 300 potikillu, mille sarnaseid on leitud mitmest Lõuna-Eesti linnuses ja asulas, kus taoline, nn Rõuge tüüpi keraamika[12][29] on dateeritud 1. aastatuhande viimasesse veerandisse.[22][30] Ka Valgjärve edelatipu juurest leitud odaotsad kuuluvad keraamikaga samasse ajastusse.[1] Ainus järveehitisest leitud puitese[17] on konks, mille otsas on auk ja soon nööri kinnitamiseks. Samasugune konks tuli välja ka Āraiši järvelinnuse kaevamistel, kus seda etnograafiliste vastete alusel peeti kuuluvaks varustusse, mida tarvitati puu otsa mesilasperede juurde pääsemiseks.[31] Ka Valgjärve konksu on peetud metsmesindusega seotuks,[17] kuid teisalt on seda hinnatud ka liiga nõrgaks, et täiskasvanud inimest kanda, ja nii peetud pigem näiteks kaelkoogu osaks, kuhu sai veeämbri riputada.[31]

Arvestades nii radiosüsinikumeetodi, dendrokronoloogia kui keraamikaleidude analüüsi on Maili Roio paigutanud järveasula kasutusaja vahemikku umbes 700–900 pKr, mis hõlmab umbes Eesti eelviikingi- ja viikingiaja.[30] Märkide puudumine mitme erineva ehitusjärgu kohta osutab Andres Tvauri hinnangul, et ehitise kasutamine polnud pikaajaline.[25] Samas dendrokronoloogiliste tulemuste suhteline varajasus võrreldes teiste meetoditega võib Roio meelest siiski viidata, et asustusjärke oli mitu.[30]

 
Valgjärve omaga samalaadseks ja -ealiseks peetava Āraiši järveasula rekonstruktsioon

Samalaadseid ja -aegseid järveasulaid teatakse Kagu-Eestist kokku 5 ja Põhja-Lätist 10.[25] Ülejäänud neli Eesti asulakohta rajati siiski mitte postidele, vaid järvesaartele.[32] Kultuuriliselt ja geograafiliselt Valgjärvele lähimad vaiasulad on leitud Läti Vidzeme järvedest 1,5–4 m sügavuselt vee ja muda alt.[33] Neidki peetakse pärinevat 1. aastatuhande II poolest.[15] Radiosüsiniku dateeringuid on sealt kahe järveasula kohta – Ušuru oma kasutati 8. sajandil ja Āraiši järvelinnust 9.–10 sajandil. Roio arvates oligi Valgjärve asula lähema ümbruse kontekstis võõras ning ühiskondlik-poliitiliselt ja kultuuriliselt rohkem seotud aladega Põhja-Lätis.[34]

Järveasula rajamise põhjuseks on tihti peetud kaitsevajadust.[11][35][36] Jälgi kaitsetarast pole siiski avastatud[11][16] kui just mitte pidada järve ennast kaitseteguriks.[16] Maili Roio meelest ei pidanud viikingiaegsed vaiasulad olema seotud eluviisiga, vaid ühiskondlike ja poliitiliste faktoritega, staatuse väljendamisega. Tema arvates oli Valgjärvel ilmselt aastaringne asula, kus majapidamisviisid sarnanesid teiste sama perioodi asulate omadega[37] ja mis kuulus ühiskonnas erilist staatust omanud inimesele või inimrühmale. Ka Merili Metsvahi hinnangul märkisid ehitised pigem omaniku sotsiaalset staatust kui lähtusid kaitsevajadusest. Tema meelest võis seal olla kellegi elupaik või religioosse tähtsusega hooned või nii elu- kui ka kultushooned.[35] Arvi Liiva arvates kuulus ehitis tõenäoliselt rikkale ülikule, kes seal perega aasta läbi elas. Asula mahajätmise põhjus pole selge. Arvi Liiva on seletuseks pakkunud õnnetust, näiteks tulekahju, millele osutavad põlemisjäljed palgijäänustel, või kallaletungi. Oluline või isegi otsustav roll oli tema hinnangul ka kliimamuutustel, mille tõttu järvede veetasemed tõusid.[1]

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Arvi Liiva (2008). Mõistatuslik ehitis Koorküla Valgjärves. Eesti Loodus, nr 4
  2. ↑ 2,0 2,1 Maili Roio (2007). New Interpretations of Settlement Remains in Lake Valgjarv of Koorkula, Estonia. Journal of Wetland Archaeology, nr 7, lk 24
  3. ↑ Merili Metsvahi (2015). Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend. Perekonnaajaloolisi tõlgendusi. Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 573,577
  4. ↑ Maili Roio 2007, lk 24–25
  5. ↑ Merili Metsvahi 2015, lk 577–579
  6. ↑ 6,0 6,1 Maili Roio 2007, lk 25
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Kristin Ilves (2008). Maritime Archaeology: the Case in Estonia. Peatükk raamatus: Andrzej Pydyn, Joe Flatman (toimetajad). Collaboration, Communication and Involvement: Maritime Archaeology and Education in the 21st Century. Lk 157–170
  8. ↑ Merili Metsvahi 2015, lk 577–578
  9. ↑ 9,0 9,1 Maili Roio (2020). Archaeological excavations from the past with new interpretations. Raamatus: Albert Hafner, Ekaterina V. Dolbunova, Andrey N. Mazurkevich, Elena Pranckenaite und Martin Hinz (toimetajad). Settling waterscapes in Europe: The archaeology of Neolithic and Bronze Age pile-dwellings. Lk 8
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Merili Metsvahi 2015, lk 576
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Aivar Kriiska, Maili Roio (2011). Prehistoric Archaeology of Wetlands in Estonia. Kogumikus: Elena Pranckėnaitė (toimetaja). Wetland Settlements of the Baltic. A Prehistoric Perspective. Vilnius: Center of Underwater Archaeology. Lk 64
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Valter Lang (2003). Baltimaade metalliaeg: keskmine rauaaeg Eestis. Õppematerjale, lk 84
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 Maili Roio 2007, lk 26
  14. ↑ Valgjärve allveemälestis pälvib rahvusvahelist tähelepanu. Maaleht, 2. juuli 2015
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Andres Tvauri (2014). Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 54
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Maili Roio 2007, lk 31
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Maili Roio 2020, lk 10
  18. ↑ Jānis Apals (1968). Saar Āraiši järves. Horisont 6, Jüri Seliranna kommentaar, lk 62
  19. ↑ KAAMERAGA MAAL: õigemini vees, Eesti salapäraseima järve põhjas. Maaleht, 9. juuni 2016
  20. ↑ Maili Roio 2007, lk 27–30
  21. ↑ Aivar Kriiska, Maili Roio 2011, lk 62
  22. ↑ 22,0 22,1 Maili Roio (2006). Veealuse kultuuripärandi uurimisest Eestis. Kogumikus: Valter Lang, Margot Laneman (toimetajad). Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865–2005
  23. ↑ 23,0 23,1 Maili Roio 2007, lk 27–28
  24. ↑ Maili Roio 2007, lk 27
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 25,3 25,4 25,5 Andres Tvauri. Eelviikingiaeg ja viikingiaeg (550–1050). Peatükk kogumikus: Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. 2020, Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. Lk 301–302
  26. ↑ Maili Roio 2020, lk 7
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 Andres Tvauri 2014, lk 222
  28. ↑ Maili Roio 2007, lk 28
  29. ↑ Andres Tvauri 2014, lk 67
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 Maili Roio 2007, lk 29
  31. ↑ 31,0 31,1 Andres Tvauri 2014, lk 77
  32. ↑ Andres Tvauri 2014, lk 53
  33. ↑ Merili Metsvahi 2015, lk 576–577
  34. ↑ Maili Roio 2007, lk 30–31
  35. ↑ 35,0 35,1 Merili Metsvahi 2015, lk 577
  36. ↑ Maili Roio 2007, lk 30
  37. ↑ Maili Roio 2007, lk 32

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Koorküla_Valgjärve_järveasula&oldid=6493270"