Vikipeedia

Āraiši järvelinnus

rekonstrueeritud viikingiaegne järveasula Lätis

Kaart Āraiši järvelinnus (ka Āraiši järveasula, Āraiši järveloss; läti keeles Āraišu ezerpils) oli umbes aastatel 780–1050 (1200) Lätis Cēsise lähedal Āraiši järve saarel paiknenud asula, mis hiljem jäi vee alla. Tänapäeval on järveasula rekonstrueeritud ja sellest on saanud turismiatraktsioon.

Järvelinnuse asukoht koos tänapäevase rekonstruktsiooniga 2016. aastal

Uurimislugu muuda

 
Rudolf Virchow, üks esimesi asulakohaga tutvunud arheolooge

Āraiši järve saare pinnase all olevad ehitised avastas Cēsise krahv ja asjaarmastajast arheoloog Carl Georg von Sievers, kes 1876. aasta suvel tegi seal väljakaevamisi, leides palke, vanu esemeid, luid ja saare ümber vees turritavaid vaiu. Sievers järeldas, et tegu oli kiviaegse vaiehitisega. Tema kutsel tuli 1877. aastal Berliinist objekti uurima tuntud saksa antropoloog ja arheoloog Rudolf Virchow, kes arvas, et tegu oli rauaaegse asulaga.[1][2][3][4] Leitu üle arutlevate teadlaste seas sai valitsevaks tolleaegse autoriteedi Constantin von Grewingki seisukoht, et vaiehitised olid Baltimaade kliimas võimatud – suure osa aastast jääga kaetud järved ei pakkunud küllaldast kaitset[5] – ja saarel asus hiljem läbi pehme pinnase järve vajunud jahionn või Āraiši ordulinnusega samaealine vaiehitis. 1926. aastal saarele augu kaevanud A. Krievinš ei võtnud Sieversi ja Virchowi kaevamisi ja nende järeldusi tõsiselt ning pidas järves olevaid vaiu sinna 19. sajandil rammitud teivasteks. Siiski hindasid Läti arheoloogid ja Eesti arheoloog Harri Moora leitut juba sel ajal 1. aastatuhandest e.m.a pärinevaks Ida-Läti linnuste ja Masuuria järvede parvaluseliste ehitiste sarnaseks kindlustatud asulaks. Kõik need seisukohad jäid aga kindlamalt tõendamata, kuna ehituskompleks oli pea üleni vee all ja toonastel arheoloogidel puudus võimekus sellist muistist korralikult uurida.[6]

Veealuste arheoloogiliste objektide avastamist ja uurimist hõlbustas akvalangi leiutamine, mille abil Jānis Apalsi töörühm uuris aastatel 1959–1964 läbi vähemalt 103 Läti NSV järve ja tegi koos Āraiši omaga kindlaks kokku 10 kunagist järvelinnust, kõik asukohaga Vidzemes.[7][8] Otsinguid toetasid rahvapärimused uude paika lennanud järvedest, mis olevat maha langedes losse, mõisu, maju, inimesi ja loomi uputanud ning mille põhjas olevat uppunud rajatiste osi kohati veel näha.[7] Ka Kagu-Eestist on avastatud viis Vidzeme järveasulatega samalaadset ja samaaegset asulat (näiteks Koorküla Valgjärve järveasula).[9] Āraiši järves asunud ehitiste põhjalikuma uurimise lihtsustamiseks alandasid Cēsise melioraatorid järve pinda ajutiselt 1,5 m võrra.[7] Aastatel 1965–1969 ja 1975–1979 kaevati Jānis Apalsi juhtimisel 2500 ruutmeetril laiuva kultuurikihiga kompleksis asulast läbi umbes 70% ja lisaks ka tee, mis ühendas asulat kaldaga.[10][11] Tuvastati viis ehitusjärku ja 1,5–3 m paksune kultuurikiht.[12] Alates 2011. aastast on uuritud järvepõhja setete koostist, mis samuti annab infot järveasula ajaloo kohta.[8]

Asula ajalugu ja kirjeldus muuda

Jānis Apalsi väljakaevamistel leitud palkide alusel 1960. ja 1990. aastatel korraldatud radiosüsiniku ja dendrokronoloogia dateerimised paigutasid linnuse ehitamiseks kasutatud puude langetamisaja 9.–10. sajandisse ja linnuse rajamisaja umbes aastasse 830.[13] 2011. aastal alanud uus ja alternatiivset radiosüsiniku meetodit kasutanud uurimus asula vanuse kohta leidis, et esimese ehitusjärgu puud langetati umbes 780. aastal.[14] Ka järvesetete analüüs osutab järveasula rajamisele 780. aasta paiku, millest alates ilmnevad märgid ulatuslikust põllumajandustegevusest ja ümbruskonna metsade kadumisest.[8]

 
Ligipääs rekonstrueeritud hoonetele

Asula ehitati järvesaarele rannast 30–50 m kaugusele. Tol ajal oli veetase tänapäevasest 1,7 m madalam.[12] Kallast ja asulat ühendas 80 m pikkusele tammile tehtud palktee.[12][15] Sellise järveasula rajamise põhjuseks on uurijad pidanud kaitsevajadust.[16] Nelinurkne ja igast küljest kaitsetaraga ümbritsetud asula hõlmas algselt umbes 800 m², hiljem kuni kaks korda suuremat ala ja oli tihedasti täis ehitatud.[11][15] Majad rajati 35x25 m suurusele palkplatvormile, mis saare niiske pinnase tõttu toestati altpoolt kuni 1,5 m kõrguse rõhtpalkidest raamkonstruktsiooniga.[7][15]

Nelinurksed elamud, mille suurus varieerus umbes 4x5 m piires, ehitati enamasti paarikaupa ja nad paiknesid korrapärastes ridades. Elamud olid sarnased: sissepääs asus üheruumilise maja esikülje vasakul pool, paremale poole tehti tihti juurdeehitus, kus ilmselt hoiti tagavarasid. Majanurgad kinnitati tavaliselt kahe püstlatiga. Elamu keskel oli savist ahi ja seinte ääres lamamislavatsid. Lõõr ja lagi puudusid. Mullaga kaetud põrandalatid toetusid vundamendile või taladele ja ulatusid seinte alla. Majapaaride vahel olid dreenid, tehtud valdavalt kividest. Majaridadevahelised tänavad olid enamasti 3–3,6 m laiused, täidetud peenikese haoga ja kaetud rohu, laastude, puukoore, mõnikord ka laudade ja lattidega. 2. ja 3. ehitusjärguga laiendati asulat ja tol ajal paiknes kompleksi südames üks keskne hoone, 4. ja 5. ehitusjärguga rajati asula keskele selle asemele väljak, mille ümber olid eluhooned ja nende taga majapidamishooned. Kaldapoolses osas olev sissekäik asulasse kindlustati tugevalt.[11][12][17] Saarelt on leitud jälgi kokku 146 hoonest, millest 76 olid elamud.[16] Üheaegselt oli kasutusel algselt 16, hiljem kuni paarkümmend elumaja.[15]

Leidude järgi tegelesid elanikud peamiselt põllumajandusega, lisaks ka metsmesinduse, jahipidamise, kalapüügi, käsitöö ja kaubandusega.[18][19] Loomi peeti ka asulas sees: seda näitavad nii arheoloogilised leiud kui ka sõnniku seeneeoste kõrge kontsentratsioon järvesetetes aastatel 780–1050. Järve reostamisele osutab ka vahemikus 780–1100 toimunud tsüanobakterite (sinivetikate) vohamine.[8] Leidude seas on hulgaliselt majapidamisesemeid ja ehteid, ka relvi. Peaaegu kõik eluks vajalik valmistati kohapeal. Majadest eemal asunud pottsepaahjus valmistati saviesemeid, suur osa leidudest seostub ketramise ja kudumisega.[18] Väljastpoolt pärit esemed osutavad ennekõike sidemetele Koiva jõe piirkonnaga. Merevaik tuli Läänemere idakaldalt, klaashelmed Āraišist itta jäävatelt aladelt, üks hõbedaga inkrusteeritud mõõgapideme nupp arvatavalt Reini jõe äärest, võrejas pronksist loomakujutisega mõõgatupeotsik oli aga ilmselt tehtud 10. sajandil viikingitele kuulunud Haithabu linnas. Āraiši elanikud ise eksportisid arvatavasti karusnahku, vaha ja võib-olla ka kangaid.[20] Arvatakse, et üheaegselt võis asulas elada 70–90 inimest[11] ja et nad olid latgalid.[12][20]

Kui Jānis Apalsi väljakaevamiste järel peeti järveasula kasutusperioodiks 9.–10. sajandit,[11][20] siis uuemate andmete põhjal on hinnatud selle kestmist umbes aastateni 1050–1200. Arheoloogiline materjal näitab, et järvelinnus põletati maha ja seda uuesti üles ei ehitatud. Ka tollest ajast pärit järvesetted näitavad suurenenud söekontsentratsiooni. Linnuse mahajätmise põhjus pole üheselt teada. Rolli võis mängida mitu tegurit: kliima jahenemine ja niiskemaks muutumine, väljavoolude ummistumine ja ka inimtegevus võisid põhjustada järve veetaseme tõusu, mis raskendas linnuse parandus- ja taastamistöid. Teisalt võis rolli mängida 1198. aastal alanud ristisõja ja vallutustega piirkonnas muutunud poliitilis-majanduslik situatsioon.[8][21]

Rekonstruktsioon muuda

 
Vaade rekonstrueeritud Āraiši järvelinnusele 2010. aastal

Āraiši haruldaselt hästi säilinud puithoonete jäänuste leidmine tekitas mõtte linnus rekonstrueerida.[22] 1967 tehti ettepanek luua järvelinnusest turismiatraktsioon, kus saaks tutvuda vanade ehitiste ja tuhandete leitud muististega. 1971–1973 valmis Āraiši muuseumpargi kavand, mille keskseks objektiks pidi saama järvelinnus. Kui algne plaan eksponeerida külalistele vee all olevaid originaalehitisi osutus teostamatuks, siis otsustati need värsket puitu kasutades uuesti üles ehitada.[12] Jānis Apals ja arhitekt Dzintars Driba töötasid välja projekti kogu kompleksi võimalikult täpselt jäljendava rekonstruktsiooni tegemiseks. Lähtuti järveasula kõige paremini säilinud vanima ehitusjärgu rajatistest, mille alumisi osi sai üks ühele jäljendada. Ehitiste ülaosa rekonstrueeriti vastavalt säilinud detailidele ning arheoloogilisele ja etnograafilisele infole nii, et see oleks loogiliseks jätkuks alumisele osale.[12][22] Ehitamisel kasutati kunagiste tööriistade replikaid.[23]

Esimene rekonstrueeritud eluhoone valmis 1981. aastal. Suuremahulisem ehitustegevus algas 1990. aastal.[22] 2014–2020 saadud Euroopa Liidu fondide kaasrahastuse toel täiendati olemasolevat rekonstruktsiooni eksperimentaalarheoloogia korras rajatud kaitserajatistega ning ehitati Āraiši arheoloogiapargi külastuskeskuse hoone, kuhu pandi välja järvelinnuse ja Jānis Apalsi teemaline püsiekspositsioon koos linnuse kaevamisel avastatud esemetega. Lisaks rekonstrueeritud järvelinnusele kuuluvad Āraiši arheoloogiaparki ka kivi- ja pronksiaja asula rekonstruktsioon teisel järve saarel ning keskaegse (14.–17. sajandi) ordulinnuse varemed järve kaldal.[23][24][25]

Läti Arheoloogide Selts valis Āraiši järvelinnuse Läti 2020. aasta mälestiseks.[22]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Jüri Selirand ja Evald Tõnisson. Läbi aastatuhandete. Raamat sarjast Teaduse teedelt), Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 144
  2. ↑ Jānis Apals. Saar Āraiši järves. Horisont 6/1968, lk 56
  3. ↑ Carl Georg von Sievers. "Pfahlbau im Arrasch-See (Lievland)". Verhandlungen der Berliner Gesellschaft für Anthropologie, Ethnologie und Urgeschichte, 1876
  4. ↑ Rudolf Virchow. "Pfahlbau vom Arrasch-See". Zeitschrift für Ethnologie, 1877
  5. ↑ Maili Roio. New Interpretations of Settlement Remains in Lake Valgjarv of Koorkula, Estonia. Journal of Wetland Archaeology, 2007 (7), lk 26
  6. ↑ Jānis Apals 1968, lk 56–57
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Jānis Apals 1968, lk 57
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Normunds Stivriņš. Āraišu ezerpils: cilvēka darbība un vides izmaiņas. Ezeru un Purvu Izpētes Centrs, 25. veebruar 2020
  9. ↑ Andres Tvauri. Eelviikingiaeg ja viikingiaeg (550–1050). Peatükk kogumikus: Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. 2020, Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. Lk 301–302
  10. ↑ John Meadows, Māris Zunde. A lake fortress, a floating chronology, and an atmospheric anomaly: the surprising results of a radiocarbon wiggle-match from Āraiši, Latvia. Geochronometria, 2014, 41 (3), lk 223
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Valter Lang. Baltimaade metalliaeg: Noorem rauaaeg Lätis ja Leedus. Õppematerjale, 2003, lk 123
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 Āraišu ezerpils. Historia.lv
  13. ↑ John Meadows, Māris Zunde 2014, lk 224–226
  14. ↑ John Meadows, Māris Zunde 2014, lk 232
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2014, lk 54
  16. ↑ 16,0 16,1 Merili Metsavahi. Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend. Perekonnaajaloolisi tõlgendusi. Keel ja Kirjandus 2015 (8–9), lk 577
  17. ↑ Jānis Apals 1968, lk 57–59
  18. ↑ 18,0 18,1 Jānis Apals 1968, lk 60
  19. ↑ Maili Roio 2007, lk 31
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Jānis Apals 1968, lk 61
  21. ↑ Jānis Apals 1968, lk 62
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Arheoloģijas gada piemineklis 2020 - Āraišu ezerpils. Läti Arheoloogide Seltsi koduleht
  23. ↑ 23,0 23,1 Āraišu ezerpils Arheoloģiskais parks. araisi.com
  24. ↑ Āraišu ezerpils arheoloģiskais parks pilnveidots un papildināts ar pastāvīgu ekspozīciju. Centrālā finanšu un līgumu aģentūra, 14. oktoober 2020
  25. ↑ Atceres pasākumā Āraišu ezerpilī godina arheologa Jāņa Apala piemiņu. Läti Kultuuriministeerium, 17. september 2020

Kirjandus muuda

  • Jānis Apals: "Saar Araiši järves". – Horisont 6/1968 lk. 56–62
  • Jānis Apals, Mārtiņš Zelmenis: "Āraišu ezerpils : Teikas un vēsture", Riga, AKO dizains, 1998

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Āraiši_järvelinnus&oldid=6531265"