Eesti pagulaskirjandus

Eesti pagulaskirjandus oli kirjandus, mis arenes väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944–1990.

Eesti Kirjanike Kooperatiivi märk

Oma iseloomult on pagulaskirjandus 1940. aastani Eestis loodud ja välja antud kirjanduse jätk. Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris. Teise maailmasõja lõppedes sai keskuseks Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus elujõulisem Eesti NSV kirjandusest, säilitades sõnavabaduse eelise ka hiljem.

Aastatel 1944–1990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust – 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950. aastatel hakkas osa pagulaskirjanikest kirjutama teoseid asukohamaa keeles.

Tuntuimad pagulaskirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Ivar Ivask, Ain Kalmus, Helga Nõu, Enn Nõu, Valev Uibopuu, Johannes Aavik, Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Ivar Grünthal, Hellar Grabbi, Ilmar Laaban, Arved Viirlaid, Liidia Tuulse, Salme Ekbaum, Gert Helbemäe, Arvo Mägi, Harri Asi, Raimond Kolk ja Albert Kivikas. Enamik neist oli olnud juba 1940. aastal tuntud kirjanikud, kelle loomingu avaldamine ja isegi omamine oli Eesti NSV-s keelatud.

Vaata ka

• Eesti Kirjanike Kooperatiiv
• Eesti Kirjastus Orto

Kirjandus

• "Eesti kirjandus paguluses XX sajandil". Toimetanud ja eessõna kirjutanud Piret Kruuspere. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2008, 822 lk
• "Väliseesti kirjanduse konverents: Ettekanded 22. ja 23. oktoobril 1990". Toimetanud Õnne Kepp, Piret Kruuspere ja Piret Viires; 4. raamat sarjast Collegium Litterarum. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 1991
• Karl Muru, Ülo Tonts, Piret Kangur "Väliseesti kirjandus". Tallinn: Eesti Raamat, 1991

Välislingid

• Enn Nõu. Mis loom on väliseesti kirjanik? EPL, 5. veebruar 2000