Türi kirik
|
See artikkel on luterlikust kirikust; Türil asub ka õigeusu kirik: Türi Püha Kolmainu Jumala kirik |
Türi Püha Martini kirik on sakraalhoone Türil.
13. sajandi teisel poolel püstitati ristiusustamise käigus Türi kirik, mis pühitseti pühale Martinile.[1]
1238. aastal loovutas Taani Eestimaa hertsogkond Järvamaa väikemaakonna Alempoisi Saksa ordule. Taanlaste ja sakslaste vahel sõlmitud Stenby lepingu järgi jäeti Järvamaa ordu valitsuse alla eeldusel, et seal ei tohi rajada linnuseid. Seetõttu täitsid paljud sealsed kirikud kaitsefunktsiooni, liigitudes kaitsekirikute alla. Kaitsefunktsiooni täitvaid kirikuid iseloomustavad paksud müürid, kitsad ja kõrged aknad, mida oli võimalik kasutada laskeavadena. Suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul valmisid Ambala, Koeru, Türi ja Järva-Peetri ning Järva-Jaani ja Järva-Madise kirik, mis said piirkondlikeks kihelkonnakeskusteks. Nii sai ka Türi kirikust kihelkonnakirik.[2]
Arhitektuur muuda
Ehitis on piirkonnale omaselt kolmelööviline kodakirik, mida peetakse üheks vanimaks ja omapäraseimaks Järvamaa sakraalehitiseks. Iseloomulikult tähistab Türi Püha Martini kirik üleminekut Põhja-Eesti paekivitraditsioonilt Lõuna-Eesti tellisetraditsioonile – ehitusmaterjalina on kasutatud mõlemat, lisaks ka maakivi.[3]
Ehituse esimesel etapil oli kirik tõenäoliselt võlvimata ja tornita kooriga pikihoone.[4] 1300. aastatel võlviti kirik kolmelööviliseks kodakirikuks, s.h kannavad pikihoones võlve Järvamaale iseloomulikult atika baasidega ümarsammaste paarikud, mis avardavad ruumitaju. Samal ajal rajati ka müüritrepp ja viilud kaunistati tellistest dekooriga, mille olemasolu ja sarnasu tellisgootikale viitavad sidemetele Saksa- ja Prantsusmaaga.[5] Võlvid on tellistest ja paest, kesklöövi võlvid kuplitaolised, sellal kui ahtrates külglöövides on ristvõlvid. Kiriku idaosas paikneb ruudukujuline kooriruum, mille idaaknal on säilinud ehisraamistik. Aknad on kitsad, võrdlemisi madala teravkaarega, puudub ehisraamistik ning kaitsekirikule iseloomulikult paiknevad aknad kõrgel. Seejuures võib täheldada teatavat piirkondlikku tava – ka näiteks Ambla ja Koeru kirik on saledate ümarpiilaritega, kolmelöövilised kodakirikulise pikihoone ja nelinurkse kooriruumiga.[6] Teisalt on sarnasused pigem üldised ja joonisutvad välja selged erisused – näiteks oli Türi kirik piirkonnas pigem haruldaselt tornita kuni 1867. aastani.
Pikihoone võlve toetavad seinakonsoolid, mille ekspressiivsus on muljetavaldav. Üks konsool kujutab meest, kellel on peas keskaegses kunstis sageli juudi karakteritele viitav müts. Teisel konsoolil sulavad üheks kaks profiilis nägu. Nii on ikonograafiliselt tegemist Juuda suudluse markeerimisega.[7] Samas on konsoolide maskpäid seostatud ka viimse kohtupäeva sümboolikaga.[8]
Türi kirikule on iseloomulik ka piirkonna mõistes rikkalik välisdekoor, näiteks kooriviilul loob dekoratiivset pidulikkust haruldane ehisraamistik, kahte teravkaarset petikut kaunistab siirumotiiv. Tellistest ehitatud lääneviilus on valgepõhjaga hiiglaslik süvendrist, mis on hiljem lisatud torni varjul. Altariruumi idaviilul paiknevat teravkaarsetest niššide ja sõõrpetikute paigutust on võrreldud klassikalise gooti akna raidraamistikuga, sellel on sarnasusi ka Riia toomkiriku loodekabeliga, mistõttu võib oletada mõni Türi kiriku ehituse juures olnud meistritest pärines Riiast.[9] Türi kirikul on kaks raidportaali, üks kaheastmeline ja teravkaarne portaal traditsiooniliselt lääneseinas, sellal kui lõunaseina portaal on tavatult kaunimalt kujundatud, muutes selle siinses piirkonnas erandlikuks gooti portaaliks.[10] Lõunaportaal on paigutatud ehisseina, sellel on kaheastmeline palend ja lame teravkaar. Palendsambaid kaunistavad tüvesevõrud, kapiteelil näeme tõetruud lehestikumotiivi ja inimpead. Seejuures kordab taoline dekoor Viljandi ordulinnuse ristikäigu kapiteele.[11] Lääneportaali kojal on ümar kolmikkaarne aken.
Keskaegsele kirikule lisati 1867. aastal arhitekt J. G. Mühlhauseni projekteeritud läänetorn, mida iseloomustavad uusgooti vormid ja lopsakas liigendus. Siseportaali kohal on tornilisamist meenutav tekstitahvel. Tornikiiver sai 1944. aastal mürsutabamuse, lisaks sai kannatada torni lõuna- ja idakülgede kiviosa. Purustatud torn taastati 1960. aastal.[4] Torni tipus on roheliste ja punaste sabasulgedega kukk, mida peetakse Eesti ainsaks värviliseks tornikukeks.[12]
Kunstiväärtused muuda
Türi kiriku hinnalisim interjöörielement on legendaarse barokse puunikerdaja Christian Ackermanni altarisein (1693. aastast). Altariseina raamivad külgedel Moosese ja Ristija Johannese skulptuurid, mida peetakse Eesti barokk-plastika paremiku hulka kuuluvaks.[13] Kaheastmelist altariseina kaunistab lisaks mahlakas akantusedekoor.
Palmikdekooriga hilisrenessanslik kantsel pärineb 1630. aastatest ning see on üsna halvas seisukorras, enamik rinnatisel paiknevaid figuure on kaotanud oma atribuudid.[14]
Originaalne altarimaal kujutas luterlusele omaselt püha õhtusöömaaega, mille kohal troonis Kolgata grupp. 18. sajandil muudeti alatari kompositsiooni ja senised maalid asendati samatemaatiliste G. W. Pezoldi maalidega (kes oli tuntud pigem portretistina).[15] Pentsiku faktina tasub märkida, et 1990. aastatel maalid varastati, ent leiti kaheksa aasta pärast kiriku aiast. Seejärel viidi maalid Järvamaa muuseumi.[16]
Türi kiriku orel on valmistatud 1896. aastal Walkeri tehases Saksamaal. Tol ajajärgul oli see hinnatud orelifirma, kelle pille leidub teisteski Eestimaa kirikutes (Järvamaal Amblas). Orel maksis 2500 kuldrubla.[17]
2010. aastal tellis kirikukogudus Saksamaalt uue 600 kilo kaaluva pronksist kirikukella, sest eelmine oli pragunenud ja kaotanud kõla. Tellitud kell on lisaks Türi kiriku tornis olnud palju väiksemale kellale, mida ei kasutatud. Uus kell heliseb automaatika abil igal täistunnil ja kiriklike talituste puhul saab kuulda kahe kellaga kellamängu.[18]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Andres Tšumakov, „Usuelu ja kirikud“, Järvamaa. Loodus, aeg, inimene, Taavi Pae, Henn Sokk, (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2009), 457.
- ↑ Andres Tšumakov, „Usuelu ja kirikud“, Järvamaa. Loodus, aeg, inimene, Taavi Pae, Henn Sokk, (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2009), 457.
- ↑ Aivo Aia, Eesti kirikud läbi sajandite, (Tammeraamat, 2009), 136.; Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ 4,0 4,1 Aivo Aia, Eesti kirikud läbi sajandite, (Tammeraamat, 2009), 136.; Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ Ivar Sakk, Eesti kirikud, (Sakk & Sakk OÜ, 2014), 190.; .; Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ Kaur Alttoa, 101 Eesti pühakoda, (Tallinn: Varrak, 2015), 98.
- ↑ Kaur Alttoa, 101 Eesti pühakoda, (Tallinn: Varrak, 2015), 98.
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ Kaur Alttoa, 101 Eesti pühakoda, (Tallinn: Varrak, 2015), 98.
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ Kaur Alttoa, 101 Eesti pühakoda, (Tallinn: Varrak, 2015), 98.; .; Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15123 (Kasut: 16.05.2022).
- ↑ EELK Türi Püha Martini kogudus, https://www.tyrikirik.ee/ajalugu/, 2015, (Kasut: 16.05.2022)
- ↑ Kaur Alttoa (2015). 101 Eesti pühakoda. Tallinn: Varrak. Lk 98.
- ↑ Aivo Aia (2009). Eesti kirikud läbi sajandite. Tallinn: Tammeraamat, 2009. Lk 136.
- ↑ Mati Laur (2018). Eesti kihelkonnakirikud. Tallinn: Avita. Lk 193.
- ↑ Reisalu, Toomas; Randla, Siim (20. jaanuar 1998). [ohtuleht.ee/16152/leitud-turi-altarimaalid-viiakse-muuseumi "Leitud Türi altarimaalid viiakse muuseumi"]. Õhtuleht. Vaadatud 16.05.2022.
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Türi kirik. Türi vald.
- ↑ Türi kirikul on uus kell. Postimees, 14. juuli 2010.
Välislingid muuda
Türi kirik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Türi kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
- Türi kirikuaed ja ohverdamiskoht kultuurimälestiste riiklikus registris