Akantusmotiiv

Akantusmotiiv on Vahemere maades kasvava akantustaime ehk karusõra stiliseeritud vorm, mida on kasutatud kunstis[1], populaarne ornamendimotiiv antiikkunstist ampiirini ja hiljemgi. Võib esineda kas üksikute lehtedena või rütmiliselt rulluva lehtedega väädina (tegemist on ajaloos juba küllaltki varakult kasutatud kunstilise vabadusega, sest looduslikult karusõrg vääte ei moodusta).

Akantus ehk karusõrg. Hans Simon Holtzbeckeri guaššmaal, 17. sajandi keskpaik
Akantusleht ja selle antiikne stiliseering

AntiikkunstisRedigeeri

Stiliseeritud akantuslehed katsid sammaste karikjaid kapiteele Korintose orderis ja komposiitorderis. Samuti esines akantusleht ornamendina friisidel, karniisidel, paneelidel ja konsoolidel nii arhitektuuris kui ka tarbekunstis[2].

Keskaja kunstisRedigeeri

Bütsantsi kunstis ja romaanikas muutus akantuslehe kujutamine endisest veel palju skemaatilisemaks, kujutis on okkaline, jäik ja ornamentaalne[3]. Siiski esineb Itaalia romaanikas siin-seal ka päris elegantset antiikeeskujule lähenevat kujutusviisi, samuti leiab hilisemas gooti kunstis akantuslehtede nõtket ja voolavat kujutamist. Tüüpiline keskaja kunstis on geomeetrilise ornamendi, näiteks pärlvöödi või teemantliistu lisamine leheroodudele. Illumineeritud käsikirjades on akantusleht sage kaunistusmotiiv, kuid sageli on see fantaasiarikkalt pikendatud ja iseendaga põimuma pandud, sellele on vahel lisatud rosetjaid õisi ning lehe eri küljed on värvitud kontrastsetes värvides, näiteks siniseks ja punaseks.

Bütsantsi kunstisRedigeeri

Romaanikas ja gootikasRedigeeri

Renessansis ja barokisRedigeeri

Hilisemad stiilidRedigeeri

Eesti rahvakultuurisRedigeeri

Eesti rahvakultuuris esineb see motiiv rõngas- ja kuhiksõlgede dekooris[1].

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 1996. Lk 10
  2. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  3. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001