Harilik sealõuarohi
Alajaotuses ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Harilik sealõuarohi (Scrophularia nodosa) on sealõuarohuliste sugukonda, sealõuarohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
| Harilik sealõuarohi | |
|---|---|
 Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Sealõuarohulised Scrophulariaceae |
| Perekond |
Sealõuarohi Scrophularia |
| Liik |
Harilik sealõuarohi |
| Binaarne nimetus | |
|
Scrophularia nodosa L. | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilikku sealõuarohtu on kasutatud ravimtaimena.
Kirjeldus muuda
Taime kõrgus võib olla 40–160 cm. Vars on püstine ja teravalt neljakandiline. Varrelehed on lühikese rootsuga või istuvad, kõrglehed kolmnurksed. Väikesed õied on koondunud otsmiste pööristena ebasarikataolisse õisikusse, ülahuuled on punakaspruunid, kroon rohekas. Õisiku- ja õieraagudel on tumedad näärmekarvad. Harilik sealõuarohi õitseb juunist septembrini.[viide?]
Risoom on muguljalt paksenenud.
Kasvukoht muuda
Harilik sealõuarohi kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, karjamaadel, tee- ja kraaviservadel, elamute läheduses, tavaliselt üksikute taimedena.
Eripärad muuda
Taime osad tekitavad pärast katkirebimist ebameeldiva lõhna. Metsloomad seda taime ei söö.
-
Hariliku sealõuarohu lehed -
Hariliku sealõuarohu õied -
Õis (pealtvaade) -
Õis (külgvaade) -
Õis (pealt-, külg- ja altvaade) -
Poolitatud õis -
Harilik sealõuarohi -
Hariliku sealõuarohu risoom
Kasutamine muuda
Taime on rahvameditsiinis kasutatud lümfisõlmede paistetuse, mitmesuguste nahahädade ja haavade parandamise soodustamiseks.
Droog muuda
Droogiks on ürt (Scrophulariae herba) ja juured (Scrophulariae radix). Ürti kogutakse õitsemise ajal ja juuri sügisel või kevadel.
Droogi näidustused muuda
Tuntakse nii ürdi kui ka juurte uriini- ja higieritust soodustavat toimet, teada on ka põletiku- ja sooleparasiidivastane ning haavu parandav toime. Eesti rahvameditsiinis on ürdist pressitud mahlaga püütud ravida paistetust, kärnu, sügelisi jmt nahal tekkinud haiguslikke seisundeid.
Hiinas tarvitatakse taime vähi vastu. Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaste rahvameditsiinis on taime kasutatud maohammustuse korral.
Tänapäeva homöopaatias kasutatakse värsket ürti kurgumandlipõletiku, kõrgvererõhktõve ja lümfitursete ning liiga sageli esinevate külmetushaiguste korral.
Vigala Sassi taimeravi muuda
Aleksander Heintalu on märkinud, et sealõuarohuga saab ravida hemorroide, liigeste ekseeme, sügelisi, vistrikke, aknet, seenhaigusi, paiseid, põsekoopapõletikku, rinnanäärmete ja -nibude põletikku (nii salviga kui ka suukaudsel manustamisel) ning sisekõrvapõletikku.[2]
Korje: V kuu. Kasutatakse hariliku sealõuarohu õisikuid ja risoome.
- Alkoholitõmmis: 8–10 grammi värsket droogi riivida ning lisada sellele 150 grammi alkoholi kangusega 40–50%. Lasta tõmmata 8–10 päeva. Pärast tõmbamisaega lisada tilkadena tee sisse sooleusside väljutamiseks.
- Tee: 2–3 grammi peenestatud droogi (õisikuid) 1/2 l keeva vee kohta, keeta vaiksel tulel 10–15 minutit, lasta tõmmata 20–30 minutit ja kurnata. Teed juua tühja kõhu peale 3–4 korda päevas 60–100 grammi korraga.[2]
Keemiline koostis muuda
Harilik sealõuarohi sisaldab iridoide (aukubiin, harpagiid, atsetüülharpagiid, tsinnamoüülaukubiin), flavonoide (nt diosmiin), kumariine, saponiine, tanniine, alkaloide,[3] kardioaktiivseid glükosiide, resiini, suhkruid ja orgaanilisi happeid.
Juured sisaldavad flavonoide, kumariine, fenoolhappeid, iridoide jpm.
Ohud muuda
Harilikku sealõuarohtu, eriti selle juuri peetakse inimestele mürgiseks.[3] Mürgistusi on saadud ka inhalatsiooniga. Toksilised toimeained on saponiinid, flavonoidid, iridoidid.[2]
Teadusuuringutes muuda
Hariliku sealõuarohu ekstrakti toimet katsetati (in vitro) küüliku soolestikuga (tühisool). Tulemused näitasid et taimeekstrakti erinevad annused ja fraktsioonid võivad häirida küüliku tühisoole silelihaste normaalset talitlust.[4]
Nimetus muuda
Linnaeus pani taimele ladinakeelse nimetuse Scrophularia ja lisas nodosa 1753. aastal – see viitab paisunud risoomidele, mis meenutavad üles paistetanud skrofuloosseid lümfisõlmi[5] (tuberkuloosi vorm).
Viited muuda
- ↑ GBIF Backbone Taxonomy, Scrophularia nodosa L.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 121, 2012
- ↑ 3,0 3,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 830, 2010
- ↑ Ahmad M, Muhammad N, Mehjabeen, Jahan N jt, Spasmolytic effects of Scrophularia nodosa extract on isolated rabbit intestine., lühikokkuvõte, Pak J Pharm Sci. jaanuar 2012 ;25(1):267-75, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)
- ↑ Henry Oakeley, Jane Knowles, Michael de Swiet, Anthony Dayan, A Garden of Medicinal Plants, lk 32, Royal College of Physicians, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.06.2016)(inglise keeles)
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik sealõuarohi |
- Harilik sealõuarohi andmebaasis eElurikkus
- Sissekanne andmebaasis ITIS
- LEXIKON DER ARZNEIPFLANZEN UND DROGEN, Scrophularia nodosa
- Scrophularia nodosa Linnaeus 1753 (Family Scrophulariaceae)
- Philip C. Stevenson, Monique S. J. Simmonds, Julia Sampson, Peter J. Houghton ja Peter Grice, Wound healing activity of acylated iridoid glycosides from Scrophularia nodosa, Issue Phytotherapy Research, Phytotherapy Research,
16. väljaanne, nr 1, lk 33–35, veebruar 2002
- Harilik sealõuarohi Scrophularia nodosa
- Gabrielle Hatfield, Hatfield's Herbal: The Curious Stories of Britain's Wild Plants, Penguin Books, 2007
- Xuan Shen – Scrophularia root – Ningpo Figwort – "Dark Root", 15. mai
- Graeme Tobyn, Alison Denham, Midge Whitelegg, The Western Herbal Tradition: 2000 Years of Medicinal Plant Knowledge, lk 302–304, 2011