Rutikvere mõis
Rutikvere mõis (saksa keeles Ruttigfer, varem Zweifelshof ja Gutmansbeck) oli rüütlimõis Viljandimaal ja Pärnu kreisis Põltsamaa kihelkonnas.
Tänapäeval paiknevad mõisa maad ja mõisasüda osalt Järva ja osalt Jõgeva maakonnas. Maakondi lahutab Põltsamaa jõgi.
Ajalugu muuda
Esmateated mõisast pärinevad 1514. aastast, mil ordumeister Wolter von Plettenberg annetas kolm adramaad Põltsamaa kihelkonnas Wilhelm von Zwifelnile (Zweifeln). 1595. aastal kinnistas Poola kuningas Sigismund II August mõisa von Zwifelni pärijatele.
17. sajandi keskpaigas kuulus Rutikvere mõis Johann Buxhöwdenile. 1645. aastal annetas kuninganna Kristiina mõisa Philip Uhlftädtile. 1662. aastal läks mõis kingiks Erik von Pistohlkorsile. 1660. aastatest kuni 1919. aastal toimunud võõrandamiseni oli mõis von Pistohlkorside omanduses. Erik von Pistohlkors (1628–1700) asus Eestimaale elama ja omandas peale Rutikvere ka Jädivere, Paatsalu, Illuste, Massu ja Päri mõisa. 1680. aastatel sattus Rutikvere mõis reduktsiooni alla, kuid seoses Rootsi võimu vahetumisega Vene võimu vastu restitueeriti mõis 1712. aastal von Pistohlkorsidele. Erik von Pistohlkorsi poja Johann Erich von Pistohlkorsi (?–1763) pojad Otto Friedrich von Pistohlkors (1727–1755), Hans Reinhold von Pistohlkors (1729–1769) ja Moritz Wilhelm von Pistohlkors (1730–1783) rajasid vastavalt Põltsamaa kihelkonna Rutikvere, Hanila kihelkonna Massu ja Palamuse kihelkonna Kuremaa liini.
Otto Friedrich von Pistohlkorsi (1726–1755) järeltulijate valduses oli Rutikvere pärusmõis kuni 1919. aastal toimunud võõrandamiseni. Samuti oli tema järeltulijate valduses hulk teisi mõisaid: Imavere, Kaave, Kassinurme, Kivijärve, Koppelmaa, Kurista, Kärde, Mõisaküla, Nõmme, Pühatu, Tapiku, Vaiste, Voose, Vorbuse ja Võrevere mõis.
Otto Friedrich von Pistohlkors suri 1755. aastal kõigest 28 aasta vanuselt. 1756. aastal vormistas Johann Erich von Pistohlkors Rutikvere mõisa postuumselt oma pojale Otto Friedrichile, viimase lesele Dorothea Elisabethile ning nende alaealistele poegadele Otto Friedrich II-le (10.03.1754–10.06.1831)[1] ja Woldemar Conradile (1755–1801). 1762. aastal abiellus Otto Friedrichi lesk paruness Dorothea Elisabeth von Ungern-Sternberg oma mehevenna Moritz Wilhelm von Pistohlkorsiga.
1774. aastal otsustasid täisikka jõudnud vennad Otto Friedrich II ja Woldemar Conrad von Pistohlkors oma pärandi jaotada ning Rutikvere mõis ja kolm karjamõisa – Kaave, Nurga (Nurkafer) ja Uinvilja (Uinwilja) – koos kõigi päraldiste, ettevõtete, karja, viinapõletuskatla ja muu majapidamiskraamiga sai Vene sõjaväes teeninud Otto Friedrichile, kes tasus pärandiosa oma vennale Woldemar Conradile. 1781. aastal läks Otto Friedrich von Pistohlkors II majorina erru ning asus ise Rutikvere mõisa majandama. 1783. aastal nimetas ta Rutikvere mõisale kuuluvad karjamõisad oma poegade järgi Karlswaldiks (Uinvilja), Jürgensbachiks (Pendi) ja Friedrichshofiks (Nurga).
1803. aastaks oli Otto Friedrich von Pistohlkors Rutikvere mõisa piiresse rajanud kokku 54 hoonet. Nende hulgas olid ehitusjärgus kivist eluhoone; karjaaed (Viehgarten); suur kivist, viie eluruumiga kasvuhoone (Gewächshaus) koos võlvitud keldriga; suur jõeäärne kivist hoone, kus olid mõisavalitsejale ja viinameistrile mõeldud ruumid (viinaköök (Brantweinsküche) oli samuti ligidal), samuti asus seal õllepruulikoda (Bierbrauerei) ja linnasekoda (Mälzerei) ning sepa elamine, töö- ja söeruum; nuumtall 50 härjale; võlvikelder; suur kivist gooti stiilis veski kolme veskikivi ja ühe saega, samuti möldrile mõeldud ruumid; külalistemaja; puidust häärber (Herberge); tagavara magasiait; vana puidust elumaja; puidust topeltait (doppelte Klete), viinaait (Brantweinsklete), topeltrehi tuulekambriga (doppelte Riege mit der Windkammern); vana linnaserehi (Malzriege), mis oli võetud kasutusele tisleri töökojana; püttsepa maja; veski juures olev tall; veski juures asuv rehi. Mõisapere nimekirja kuulus 1805. aastal 30 mees- ja 29 naishinge.
1807. aastal läks Rutikvere mõis sekvestri alla. 1814. aastal rentis Liivimaa Maakrediidiselts mõisa Otto Friedrich von Pistohlkors II-le, kes jäi 1821. aastani mõisa rentnikuks. 1821. aastal ostis tema poeg Otto Friedrich IV von Pistohlkors uuel enampakkumisel mõisa täielikult maakrediidiseltsi käest välja. 1851. aastal omandas mõisa Otto Friedrich IV poeg Alexander (1820–1896). Ta pärandas selle oma pojale Richard Nicolai Woldemar von Pistohlkorsile (1856–1940), kes jäi viimaseks von Pistohlkorside suguvõsast Rutikvere mõisa omanikuks.
1919. aastal võõrandas Eesti Vabariik mõisa. Richard Nicolai Woldemar von Pistohlkorsi käsutusse jäi perekonna kalmistu ja häärberi juures olev väike maatükk, kuhu ta ehitas uue kahekorruselise elumaja. Richard Nicolai Woldemar von Pistohlkors suri 1940. aastal Saksamaal.
1954. aastal toimunud tulekahju järel on peahoone seisnud varemeis.[2] Hoonest on säilinud vaid müürid. Varemed on eravalduses.
Rutikvere mõisa peahoone varemed, park ja suur osa kõrvalhooneid paiknevad Põltsamaa jõe vasakkaldal Järvamaal Järva vallas. Veskiveski, enamik mõisa sihiteest ja Kütimäe kalmistu on Jõgevamaal Põltsamaa vallas. Kalmistu juures on kabel.[3]
Põltsamaa jõe ääres paikneb tänapäeval Rutikvere kalakasvandus.
Viited muuda
- ↑ Merlin Lumiste, OTTO FRIEDRICH VON PISTOHLKORSI (1754-1831) ELU JA TEGEVUS LIIVIMAAL, TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT Arhiivinduse õppetool. Tartu 2013.
- ↑ V. Ranniku: Rutikvere mõisa peahoone, Muinsuskaitseameti fotokogu, 1965
- ↑ Rutikvere kabel Järva maakond Koigi vald Arisvere küla, Kultuurimälestiste riikliku registri andmebaas, Jaan Vali fotokogu