Rutikvere mõis

Rutikvere mõis (saksa keeles Ruttigfer, varem Zweifelshof ja Gutmansbeck) oli rüütlimõis Viljandimaal ja Pärnu kreisis Põltsamaa kihelkonnas.

Tänapäeval on mõisa maad ja mõisasüda jaotatud pooleks Järva ja Jõgeva maakonna vahel. Maakondade piiriks on tänapäeval Põltsamaa jõgi.

AjaluguRedigeeri

Esmateated mõisast pärinevad 1514. aastast, mil ordumeister Wolter von Plettenberg annetas Wilhelm von Zwifelnile (Zweifeln) kolm adramaad Põltsamaa kihelkonnas ja 1595. aastal kinnitas Poola kuningas Sigismund II August mõisa von Zwifelni pärijatele.

17. sajandi keskpaigas omas Rutikvere mõisa Johann Buxhöwden ning 1645. aastal annetas kuninganna Kristiina mõisa Philip Uhlftädtile. 1662. aastal annetati mõis Erik von Pistohlkorsile. 1660. aastatest kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõis von Pistohlkorside omanduses. Erik von Pistohlkors (1628–1700) asus elama Eestimaale ja omandas siin Rutikvere, Jädivere, Paatsalu, Illuste, Massu ja Päri mõisad. 1680. aastatel sattus Rutikvere mõis reduktsiooni alla, seoses Rootsi võimu vahetumisega Vene oma vastu toimus 1712. aastal restitutsioon, millega kinnitati Rutikvere mõis taas von Pistohlkorsidele. Erik von Pistohlkorsi poja, Johann Erich von Pistohlkorsi (?-1763) pojad Otto Friedrich von Pistohlkors (1727–1755), Hans Reinhold von Pistohlkors (1729–1769) ja Moritz Wilhelm von Pistohlkors (1730–1783) rajasid vastavalt Põltsamaa kihelkonna Rutikvere, Hanila kihelkonna Massu ja Palamuse kihelkonna Kuremaa liinid.

Otto Friedrich von Pistohlkorsi (1726–1755) järeltulijate valduses oli Rutikvere pärusmõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal ning Otto Friedrich von Pistohlkorsi järeltulijate liini valduses oli terve hulk mõisaid: Imavere, Kaave, Kassinurme, Kivijärve, Koppelmaa, Kurista, Kärde, Mõisaküla, Nõmme, Pühatu, Tapiku, Vaiste, Voose, Vorbuse ja Võrevere mõis.

Otto Friedrich von Pistohlkors suri 28-aastasena 1755. aastal ja Johann Erich von Pistohlkors vormistas 1756. aastal Rutikvere mõisa postuumselt oma pojale Otto Friedrichile, viimase lesele ning eeskoste all olevatele poegadele Otto Friedrichile II (10.03.1754–10.06.1831)[1] ning Woldemar Conrad von Pistohlkorsile (1755–1801). 1762. aastal abiellus, Otto Friedrichi vend Moritz Wilhelm von Pistohlkors, lese Dorothea Elisabeth paruness von Ungern-Sternbergiga.

1774. aastal otsustasid vennad oma pärandi jaotada ning Rutikvere mõis koos kolme karjamõisaga – Kaave, Nurga (Nurkafer) ja Uinvilja (Uinwilja), kõigi päraldistega, ettevõtete, karja, viinapõletuskatla ja muu majapidamiskraamiga sai Vene sõjaväes teeninud Otto Friedrichile, kes tasus pärandiosa oma vennale, Woldemar Conrad von Pistohlkorsile. 1781. aastast läks Otto Friedrich von Pistohlkors II majorina erru ning pidas Rutikvere mõisa ja valdusi ise. 1783. aastal nimetas ta Rutikvere mõisale kuuluvad karjamõisad oma poegade järgi Karlswaldiks (Uinvilja), Jürgensbachiks (Pendi) ja Friedrichshofiks (Nurga).

1803. aastaks oli Otto Friedrich von Pistohlkors Rutikvere mõisa piiresse rajanud kokku 54 hoonet: ehitusjärgus kivist eluhoone; karjaaed (Viehgarten); suure kivist, viie eluruumiga kasvuhoone (Gewächshaus) koos võlvitud keldriga; suur kivist hoone jõe ääres, kus olid mõeldud ruumid mõisavalitsejale ja viinameistrile (viinaköök (Brantweinsküche) oli samuti ligidal), samuti asus seal õllepruulikoda (Bierbrauerei) ning linnasekoda (Mälzerei) ning sepa elamine, tema töö- ja söeruum; nuumtall 50 härjale; võlvitud kelder; suur kivist gooti stiilis veski kolme veskikiviga ja ühe saega, seal asusid ka ruumid möldrile; külalistemaja; puidust häärber (Herberge); tagavara magasiait; vana puidust elumaja; puidust topeltait (doppelte Klete), viinaait (Brantweinsklete), topeltrehi tuulekambriga (doppelte Riege mit der Windkammern); vana linnaserehi (Malzriege), mis hetkel oli kasutuses tisleri töökohana; püttsepa maja; veski juures olev tall; veski juures asuv rehi. Mõisapere nimekirja kuulus 1805. aastal 30 mees- ning 29 naishinge.

1807. aastal läks Rutikvere mõis sekvestri alla ning 1814. aastal andis Liivimaa Maakrediidi Selts mõisa rendile, Otto Friedrich von Pistohlkors II-ile, kes jäi 1821. aastani mõisa rentnikuks. 1821. aastal ostis uuel enampakkumisel tema poeg Otto Friedrich IV von Pistohlkors mõisa täielikult Maakrediidiseltsi käest välja ning järgevalt omandas mõisa 1851. aastal Otto Friedrich IV poeg Alexander (1820–1896), kes pärandas selle oma pojale Richard Nicolai Woldemar von Pistohlkorsile (1856–1940), viimasele von Pistohlkorside suguvõsast Rutikvere mõisa omanikule.

1919. aastal võõrandati mõis Eesti Vabariigi poolt, Richardi käsutusse jäi nii perekonna kalmistu kui ka väike osa maad häärberi juures, kuhu ehitati elamiseks uus kahekorruseline maja. Richard von Pistohlkors suri 1940. aastal Saksamaal.

1954. aastal toimunud tulekahju järel on peahoone varemeis.[2] Hoonest on säilinud vaid müürid. Varemed on eravalduses.

Põltsamaa jõe vasakkaldal Järvamaal Järva vallas paiknevad Rutikvere mõisa peahoone varemed, park ja suur osa kõrvalhooneid. Veskiveski, mõisa sihitee enamik ja Kütimäe kalmistu on Põltsamaa vallas Jõgevamaal. Kalmistu juures on kabel.[3]

Põltsamaa vallas Põltsamaa jõe ääres paikneb tänapäeval Rutikvere kalakasvatus.

ViitedRedigeeri

  1. Merlin Lumiste, OTTO FRIEDRICH VON PISTOHLKORSI (1754-1831) ELU JA TEGEVUS LIIVIMAAL, TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ARHELOOGIA INSTITUUT Arhiivinduse õppetool. Tartu 2013
  2. V. Ranniku: Rutikvere mõisa peahoone, Muinsuskaiseameti fotokogu, 1965
  3. Rutikvere kabel Järva maakond Koigi vald Arisvere küla, Kultuurimälestiste riikliku registri andmebaas, Jaan Vali fotokogu