Priit Põldroosi nimeline auhind

Eesti teatriauhind
(Ümber suunatud leheküljelt Priit Põldroosi preemia)

Priit Põldroosi nimeline auhind on üks Eesti teatri aastaauhindadest, mis antakse välja teatrimõtte arendamise, teatriuurimusliku või pikaaeguse teatripedagoogilise tegevuse eest. Auhind asutati Jüri Järveti ettepanekul, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse otsusega 1984. aastal. Auhinnaga kaasneb Vaike Pääsukese kujundatud auaadress ja Eesti Kultuurkapitali rahaline preemia.[1]

LaureaadidRedigeeri

Aasta Laureaat Põhjendus
1984 Kaarel Ird pikaajaline tegevus teatrimõtte kandjana lavaloomingus ning raamat „Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid“.
1985 Karl Ader pikaajaline teatripedagoogiline tegevus.
1986 Lea Tormis kauaaegne pedagoogiline tegevus Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, teatrikriitilise mõtte arendamine ning Priit Põldroosi mälestusteraamatu teaduslik toimetamine.
1987 Ants Eskola raamat „Näitleja on ajastu lühikroonika”.
1988 Karin Kask pikaajaline teatriajaloo ja -sotsioloogia alane uurimistöö ning teatrikunsti laialdane tutvustamine. Arvestatud on kirjutatud raamatuid, teatrikriitikat, loengulist tegevust, teatrilooliste uurimuste juhendamist ja koordineerimist.
Kalju Haan (eripreemia) Karl Menningu tegevust käsitlevad raamatud „Kunstiviha on niisama püha kui vaimustus” ning „Karl Menning ja teater „Vanemuine””.
1989 Heino Aassalu Eesti balletikunsti aastakümnetepikkune ja järjepidev jäädvustamine, uurimine ja retsenseerimine ning monograafia „Tiiu Randviir”.
1990 Mati Unt kriitikakogumik „Kuradid ja kuningad”.
1991 Mardi Valgemäe raamat „Ikka teatrist mõeldes” (Stockholm, 1990) ning arvestades senist teatriuurimuslikku, valgustuslikku, koduteatrit abistavat, Välis-Eesti teatrielu jäädvustavat tegevust.
1992 Lilian Kirepe Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja aastatepikkune tulemusrikas töö teatriloo kogumisel ja süstematiseerimisel, teatriteaduslikud kirjutised ning Liina Reimani loomingupärandi uurimine ja vahendamine.
1993 Reet Neimar teatrimõtte arendamine, pikaaegne viljakas pedagoogiline tegevus, mis laiemale üldsusele on saanud väljundi TV-sarjas „Lennud”.
1994 jäi välja andmata
1995 Ivika Sillar pikaajaline pedagoogiline töö Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris ja artikkel „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?” (Teater. Muusika. Kino, 1994, nr 12).
1996 Jaak Rähesoo teatrikunsti pikaajaline, teoreetiliselt kõrgeväärtuslik ning analüüsiv jäädvustamine ja raamat „Hecuba pärast” (1995).
1997 Lilian Tamm-Vellerand adekvaatses koostöös sündinud, aega, kunsti ja inimest targalt ja tundlikult dokumenteeriv raamat „Linda Rummo. Elust ja lavaelust” (1996).
1998 Merle Karusoo pikaajaline teatripedagoogiline töö nii lavakoolides kui ka harrastusnäitlejatega; sihikindel tegevus dokumentaalteatri laadis; Voldemar Panso pärandi uurimine ja raamat „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997).
1999 Kalju Orro pikaajaline lavapedagoogiline töö, näitlejakultuuri püsiväärtuste edasikandmine ja teatri ajalooliste materjalide talletamine, pidades silmas publikatsioone ajakirjas „Teater. Muusika. Kino” 1998, nr. 4–5, ja kogumikus Teatrielu 1997.
2000 Kalju Komissarov arvestades pikaajalist pedagoogitegevust nii näitlejate kui ka lavastajate koolitamisel, iseäranis Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII, XV ja XVII lendu, mille lõpetanud praegu oluliselt määravad Eesti teatripilti.
2001 Kalju Haan, Heino Aassalu (postuumselt), Vilma Paalma, Mall Põldmäe, Mare Põldmäe, Reet Neimar, Tiina Ritson Eesti teatri biograafilise leksikoni töörühm.
2002 Ingo Normet EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhtimine, lavastaja õppesuuna sisseviimine ja edukas pedagoogitöö. Pidev hool teatriraamatute tõlkimisel, koostamisel ja väljaandmisel („Lavastajaraamat”, 2001).
2003 Luule Epner pedagoogiline tegevus Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooli rajamisel, noorte teatriteadlaste kasvatamisel ning võttes arvesse tema tööd kogumiku „Hermaküla” koostamisel ja toimetamisel.
2004 Inna Taarna mitme teatriraamatu koostamine, Eesti näitlejakoolituse ja Näitlejate Liidu ajaloo uurimine ning silmas pidades 2003. a. ilmunud raamatuid „Riiklik Lavakunstikool” ja „Tallinna Teatrikool”.
2005 Aime Unt Eesti lavakujunduskunsti järjepidevuse hoidmine ja arendamine, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakonna väljakujundamine ning õpilaste loomingulise isikupära tark toetamine ja kasvatamine.
2006 Riina Roose Roosile Eesti kultuuripõllul. Eesti kultuuriloo missioonitundlik valgustamine nii EMTA lavakunstikoolis kui ka lavastuses „Teatrilaulud” (Tallinna Linnateater).
2007 Anu Lamp Eesti keelekultuuri pühendunud hoidmine ja pedagoogitöö EMTA lavakunstikoolis. Johannes Aaviku elutööd tutvustava, valgustuslik-uurimusliku lavastuse ja raamatu „Keeleuuenduse lõpmatu kurv” loomine.
2008 Aarne Üksküla kui erakordse tähendusega Õpetaja.
2009 Lembit Peterson vilja kandva teatripedagoogilise töö eest Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Ülikoolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis ning teater-kooli „Theatrum” loomise eest.
2010 Ülo Tonts pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatute „Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (Vanemuise sõnateater) ja „Liiga palju head teatrit" (2009) koostamine.
2011 Riina Viiding pikaaegse, süvenevalt järjekindla, perspektiivitundelise toimimise eest – selle nimel, et pidevalt ilmuksid meie teatrimõtet toitvad, arendavad ning jäädvustavad raamatud.
2012 Pille-Riin Purje näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), „Johannese passiooni” lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat „Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist”.
2014 Ene Paaver teatriraamatute, sealhulgas Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja, järjepideva ja süvenenud, detailitäpse ja autoritundliku toimetamistöö eest. Samuti tunnustades tema algatust ja hoolt algupärase näitekirjanduse regulaarsel tutvustamisel ja autorite lähendamisel lavapraktikale „Esimese lugemise“ raames.
Tõnu Tepandi pikaaegse pedagoogitöö eest kõnetehnika ja lavakõne õppejõuna, mille käigus ta on loonud hääle ja mängu vastastikusel tihedal seosel põhineva isikupärase meetodi. Samuti arvestades rohket harjutusmaterjali sisaldavat ja autori n-ö häälefilosoofiat avavat raamatut „Alguses oli hääl“ (2012).
2016 Andres Laasik sisuka, rikkalikule arhiivimaterjalile toetuva, uurimuslikus laadis väljapeetud raamatu „Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata eluluguˮ (2014) eest; samuti arvestades varasemat sisukat elulooraamatut „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärastˮ (2011) ning pikaajalist viljakat kriitikutegevust.
2018 Rait Avestik Süvenemine, järjepidevus, kvalitatiivselt tõusvas joones teatrimonograafiate kirjutamine ja kirjastamine (kogumik „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“; „Eesti lasteteatrid“, „Isiklik teater“, „Juturaamat – VAT Teater 30“, Sulev Luige, Urmas Kibuspuu, Einari Koppeli, Aarne Üksküla elulooraamatud).
2020 Jaak Viller Vanemuise teatri ajaloo uurimine ja loomingulise arhiivi digiteerimine; raamatud „Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare“ (2009), „Erich Kõlar. Kuulake ennast muusikasse“ (2012) ning Evald Kampuse artiklite kogumik „Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest“ (2019).

ViitedRedigeeri