Prantsusmaa relvajõud

Prantsusmaa relvajõud (prantsuse keeles Forces armées françaises) koosnevad Prantsuse vabariigi maaväest, mereväest, õhuväest, rahvuskaardist ja Gendarmerie nationalest. Prantsusmaa relvajõudude ülemjuhataja ehk chef des armées on Prantsusmaa president.

Prantsusmaa relvajõud Forces armées françaises
Prantsusmaa relvajõudude logo
Asutatud	1792
Suurus	205 121 tegevteenistuses (2016) 60 337 tsiviilisikut teenistuses (2016) 103 504 gendarmerie (2018) Kokku 368 962 (maailmas 22. koht)
Osa	maavägi merevägi õhuvägi Rahvuskaart Gendarmerie nationale
Ülemad
Relvajõudude ülemjuhataja	President Emmanuel Macron
Relvajõudude minister	Florence Parly
Kaitsestaabi ülem	François Lecointre

Prantsusmaa kaitse-eelarve on maailmas suuruselt viiendal ning Euroopa Liidus esimesel kohal. Prantsusmaa relvajõud on EL-i suurimad. Prantsusmaal on peale Venemaad ja Ameerika Ühendriike maailmas suuruselt kolmas tuumaarsenal.

Ajalugu

 Pikemalt artiklites Prantsusmaa sõjaajalugu ja Prantsusmaa langevarjuüksuste loend

Prantsusmaa sõjaajalugu hõlmab laia valikut konfliktidest ning sõdadest läbi mitme aastatuhande ja piirkonna, näiteks tänapäeva Prantsusmaa alad, kogu Euroopa ning riigi ülemeremaad. Briti ajaloolase Niall Fergusoni sõnul on Prantsusmaa osalenud pärast 1495. aastat Euroopas toimunud 125 suuremast sõjast 50-s ning alates 387. aastast eKr 168 lahingus, millest on võidetud 109, viiki jäänud 10 ja kaotatud 49; nende numbrite põhjal otsustades on Prantsusmaa relvajõud ajaloos Euroopa edukaimad.

Esimesel sajandil eKr toimunud Gallia-Rooma konfliktist väljusid võitjatena roomlased, kui Julius Caesar vallutas Gallia. Pärast Rooma keisririigi langust tõusis piirkonnas domineerima germaanlastest frankide hõim. Francia-nimeline maa, mille järgi on ka Prantsusmaa nime saanud, laienes tublisti Chlodovech I ja Karl Suure võimuaegadel. Keskajal tekkisid Inglismaa ja Saksa-Rooma riigiga rivaalitsemisest konfliktid nagu Normanni vallutus Inglismaal ja saja-aastane sõda. Tänu aina rohkem tsentraliseerunud monarhiale, pärast roomlasi esimesele tegevarmeele ning suurtükijõule õnnestus prantslastel inglased Mandri-Euroopast minema lüüa ning keskaja lõppedes oli Prantsusmaa Euroopa võimsaim riik; see tiitel kaotati Itaalia sõdade tulemusel Hispaaniale. 16. sajandil langes Prantsusmaa mõjuvõim tänu hugenotisõdadele Euroopas veelgi, kuid võit Hispaania üle kolmekümneaastases sõjas tõi prantslased taas Euroopa mõjukama troonile. Samal ajal oli Aasias, Aafrikas ja Ameerikas tekkimas esimene koloniaalimpeerium. Louis XIV võimu all saavutas Prantsusmaa oma rivaalide ees sõjalise edu, kuid konfliktid aina tugevamateks muutuvate vastastekoalitsioonide vastu pärssisid prantslaste ambitsioone ning 18. sajandi alguseks oli kuningriik sisuliselt pankrotis.

Taas tugevnenud Prantsuse relvajõud olid võidukad pärilussõdades Hispaania, Poola ja Austria vastu. Paralleelselt tuli tõrjuda rünnakuid kolooniatele. 18. sajandi edenedes viis ülemaailmne rivaalitsemine Suurbritanniaga välja seitsmeaastase sõjani, millega kaotati oma valdused Põhja-Ameerikas. Lohutuseks suutsid prantslased taastada oma ülemvõimu Euroopas ning Ameerika iseseisvussõda, mille käigus saatis Prantsusmaa üle mere nii raha kui ka relvi ning osales nii mere- kui ka jalaväega lahingutes, lõppes Ameerika Ühendriikide iseseisvumisega. Riigi sisepinged lõppesid 23 aastat peaaegu järjest kestnud sõjategevusega Prantsuse revolutsioonisõdade ja Napoleoni sõdade raames. Sellel ajajärgul saavutas Prantsusmaa ka oma võimsuse tipu, kui Napoleon I võimu ajal oli prantslaste kontrolli all pretsedenditult suur osa Euroopast; aastaks 1815 olid riik taastanud oma revolutsioonieelse suuruse. Ülejäänud 19. sajandi jooksul jätkus Teise Prantsuse koloniaalimpeeriumi kasv ning toimusid Prantsusmaa sekkumised Belgias, Hispaanias ja Mehhikos. Lisaks sõditi Venemaa vastu Krimmis, Austria vastu Itaalias ning Preisimaa vastu Prantsusmaa enda pinnal.

Pärast lüüasaamist Prantsuse-Preisi sõjas ägenes prantsuse-saksa vaen uuesti esimeses maailmasõjas. Prantsusmaad ning selle liitlasi saatis sellel korral edu. Sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud pinged viisid teise maailmasõjani, kus liitlasväed said Prantsusmaa lahingus lüüa ning Prantsusmaa valitsus kapituleerus ja asendati autoritaarse režiimiga. Hiljem õnnestus liitlasvägedel koostöös eksiilis oleva Vaba Prantsusmaa valitsuse vägedega Prantsusmaa tagasi vallutada ning sõjast teljeriikide vastu väljuti võidukalt. Selle tulemusel okupeeris Prantsusmaa osa Saksamaast ning sai ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Kolmanda Prantsuse-Saksa konflikti vältimiseks algas 1950. aastatel Euroopa integreerimine. Prantsusmaast sai 20. sajandil tuumariik, alates 1990. aastatest osalevad Prantsusmaa relvajõud konfliktides üldiselt koostöös oma Euroopa ja NATO liitlastega.