Saja-aastane sõda

Saja-aastane sõda (13371453) oli konflikt Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa kuningriigi vahel.

Saja-aastane sõda
Toimumisaeg 13371453
Toimumiskoht Prantsusmaa
Osalised
Prantsusmaa kuningriik
Prantsusmaa kuningas Jean II Hea
Burgundia hertsogkond (1435–)
Inglismaa kuningriik
Inglismaa kuningas Edward III
Richard II
Akvitaania hertsog
Must Prints Edward
Burgundia hertsogkond (1420–1435)
Philippe Hea

Sõja ajendas Inglismaa kuninglike abielude tagajärjel kujunenud pretensioon Prantsusmaa trooni järele. Edward III arvates oli peale Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuninga Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charles IV õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid lähtunud Saali õigusest ja pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Navarra kuninganna Jeanne II, Louis X ainus tütar.

Aastal 1337 nõudis Prantsusmaa kuningas Philippe VI Akvitaaniat Akvitaania hertsogilt ja Inglismaa kuningalt Edward III-lt tagasi. Edward omakorda nõudis Prantsusmaa kuninga tiitlit, oma emapoolse vanaisa kuningas Philippe'i järglase õigustes. See päästis valla Saja-aastase sõja, milles nii Plantagenetid kui ka Valois'd nõudsid ülemvõimu Akvitaania üle Prantsusmaa kuningana. Võideldi ka tulutoova villatootmise pärast, millest kumbki pool loobuda ei tahtnud.

Crécy lahing, 1346
Edward III Crécy lahinguväljal langenuid loendamas

Sõja esimene pool oli inglastele edukas, seda eelkõige tänu Inglise vibuküttidele, kes Prantsuse rüütlid juba kaugelt kahjutuks tegid. Sõja algul õnnestus väikesearvulisel Inglise väel, kus põhijõu moodustasid hästi väljaõpetatud vibukütid, anda 1346. aastal Crècy ja 1356. aastal Poitiers' lahingutes hävitav löök Prantsuse rüütliratsaväele. Seejuures langes Poitiers' lahingus inglaste kätte vangi ka Prantsusmaa kuningas Jean II Hea (valitses 1350–1364), kes elas vangistuses kuni elu lõpuni.

Kuid inglased ei suutnud sõda enda kasuks lõpetada, hoopis prantslased hakkasid edu saavutama. Sõja esimese etapi lõpuks õnnestus prantslastel uuesti suurem osa kaotatud aladest tagasi võita.

Sõjategevus algas uue hooga Inglismaa kuninga Henry V (valitses 1413–1422) juhtimisel 1415. aastal, kui Azincourti lahingus õnnestus peamiselt pikkvibudega varustatud inglastel taas hävitavalt purustada prantsuse rüütlivägi ning neli aastat hiljem vallutasid inglased tema juhtimisel kogu Põhja-Prantsusmaa. Henry V võttis 1420. aastal naiseks Charlesi tütre Prantsusmaa Catherine'i. Henry sundis 1420. aastal Prantsusmaa kuningat Charles VI-t sõlmima Troyes' lepingut, et tolle surma järel saab temast kogu Inglise ja Prantsusmaa monarh. Kuid sõjaleeris olles tabas Henryt surmav haigus ning ta suri mõned nädalad enne Charles VI-t.

Inglismaa liitlaseks ajavahemikul 1420–1435 sai seni Prantsusmaa kuningale allunud Burgundia hertsogkond, kes vallutas antud perioodil suuri alasid Prantsusmaal ja Madalmaades. Inglased vallutasid Pariisi ning asusid piirama Orléansi.

1429. aastal krooniti Charles VII Reimsis Prantsusmaa kuningaks. Otsustava pöörde sõjategevusse tõi Jeanne d'Arc (nn Orléansi neitsi), kel õnnestus veenda Prantsuse kuninga õukonda, et ta on "saadetud Jumala poolt Prantsusmaad päästma". Jeanne d'Arc määrati 1429. aastal Prantsuse vägede etteotsa ning tema innustusel saavutati rida võite. 1430. aastal langes Jeanne d'Arc reetmise tulemusena burgundlaste kätte vangi ning ta hukati tuleriidal ketseri ja nõiana.

1435. aastal sõlmis Burgundia hertsog (1419–1467) Philippe Hea aga prantslastega Arrasi leppe, millega liitus Prantsusmaaga inglaste vastu, saades vastutasuks täieliku sõltumatuse Prantsusmaast. 1436–1441 vallutasid prantslased tagasi Île-de-France'i, Pariisi (1436), Normandia (1450), Bordeaux', Cherbourgi ja Bayonne'i (1451) ja Guyenne'i (1453), vähendades Inglismaa valdused väikeseks alaks Calais' ümbruses.

Prantslased lõpetasid sõja 1453 Castilloni lahinguga, kus inglased kaotasid 4000 meest. 1453. aastaks, kui sõjategevus rauges, oli Inglismaa kontrolli alla jäänud ainult Calais' kindlus koos lähiümbrusega Prantsusmaa põhjarannikul, mis jäi 1559. aastani Inglismaa kuninga valdusse.

Vaata ka muuda