Must Prints Edward

Edward Plantagenet ehk Edward of Woodstock (15. juuni 1330 Woodstocki palee, Woodstock, Oxfordshire – 8. juuni 1376 Westminsteri palee, Middlesex) oli Inglismaa troonipärija, Walesi prints, Cornwalli hertsog, Akvitaania hertsog, Inglismaa kuninga Edward III ja tema abikaasa Hainault' Philippa seitsmest pojast vanim, Inglismaa kuninga Richard II isa.

Walesi prints Edward Sukapaela ordu rüütlina. Illustratsioon Brugesi Sukapaela raamatust. 1453.

Nooruses hüüti teda sünnikoha järgi Edward of Woodstock. Eluajal tunti teda tiitlite järgi ka Walesi printsina ja Akvitaania hertsogina.

Paarsada aastat pärast tema surma hakati teda hüüdma Mustaks Printsiks (ka Mustaks Vürstiks; see hüüdnimi esineb esimest korda 1568. aastal Richard Graftoni teoses "Chronicle of England"), sest ta kandis väidetavalt lahingutes musta või musta hobusetekiga kaetud raudrüüd, mis on nüüd Canterbury katedraalis välja pandud; tema mahategijate pärast ka "musta hinge" tõttu, sest ta paistis sõjas silma küllaltki julma käitumisega. Näiteks tappis see keskaegse rüütellikkuse musterkuju Limoges'is 3000 linnakodanikku, nende seas ka naised ja lapsed, kes tema ees põlvili armu palusid.

1348. aastal sai temast esimene Sukapaela rüütel, ta oli Sukapaela ordu üks asutajatest.

1333. aastal sai Edwardist Chesteri krahv, 1337. aastal Cornwalli hertsog ja 1343. aastal Walesi prints. Ta oli esimene Walesi prints, kes ei saanud hiljem kuningaks.

Tema elu on seotud Saja-aastase sõja algusfaasiga. Võitlus ja sõjapidamine etendasid kogu tema elus suurt osa. Ta on tuntud peamiselt kui üks silmapaistvamaid Saja-aastase sõja väejuhte. Ta oli erakordne väejuht, ning võidud prantslaste üle Crécy ja Poitiers' lahingus tegid ta eluajal väga populaarseks. Esimest korda osales ta selles sõjas juba 1345. aastal ja tõusis 1360. aastatel inglastepoolse sõjategevuse peaorganisaatoriks. Kuid pärast 1370. aastat haigestus Edward raskelt ega suutnud enam Inglise vägesid juhtida. Ta suri 1376. aastal ning nii päris pärast Edward III surma 1377. aastal Inglismaa trooni printsi alaealine poeg Richard.

Richard Barter on öelnud, et ta "on pälvinud suhteliselt vähe tõsiste ajaloolaste tähelepanu, kuid figureerib laialt populaarajaloos".

Elulugu

Must Prints Edward saab isalt kuningas Edward III-lt Akvitaania. Miniatuuri algustäht E, 1390. Briti Raamatukogu, tunnus: Cotton MS Nero D VI, f.31.

Musta Printsi Edwardi haud Canterbury katedraalis

Edwardi pitsatsõrmus. Louvre.

Edward sündis 15. juunil 1330 Woodstocki palees Oxfordshire'is.

Lapsepõlves olid tema lemmikmeelelahutused palli- ja rahamängud, pistrikujaht ja menestrelide kuulamine, mis olid tolle aja aadlike tavalised ajaviited. Isa hellitas teda ega jätnud tema harimist hooletusse. Tema õpetajad olid Walter Burley ja Hainaut' rüütel Walter Mauny. Kui Edward oli kaheksa-aastane ja isa läks Flandriasse Prantsusmaa vastu liite sõlmima, nimetati Edward "kuningriigi valvuriks".

18. märtsil 1333 sai ta Chesteri krahviks, 17. märtsil 1337 Cornwalli hertsogiks (esimene Inglise hertsog) ning 12. mail 1343 (peaaegu 13-aastaselt) teiseks Walesi printsiks.

Inglismaal oli prints Edward kuningas Edward III sõjakäikude ajal 1339, 1340 ja 1342 sümboolne regent. Ta pidi viibima kõigil nõukogu koosolekutel ning 1337 pidas ta läbirääkimisi paavstiga sõja üle. Ta oli 1340–1341, 1343, 1358 ja 1360–1374 Cornwalli šerif.

1345. aastal saatis ta oma isa sõjakäigul Jacob van Artevelde toetuseks. 12. juulil 1346 lõi isa ta rüütliks; rüütlikslöömine toimus Saint-Vaast-la-Hougue'i lähedal, kuhu turniiridega harjunud Edward eelmisel päeval oli maabunud. Edward võitles koos isaga Normandias. Peagi paistis Edward silmas Caeni piiramislahingus.

Esimese sõjalise võidu sai ta Crécy lahingus, mis tõi 16-aastasele rüütlile eluks ajaks eeskujuliku rüütli ja väejuhi kuulsuse. Ta juhtis seal Inglise väe paremat tiiba Thomas de Beauchampi, üheteistkümnenda Warwicki krahvi abiga. Targa taktikaga saatis ta tollal tavaliste ammuküttide ja raskerelvastusega ratsanike vastu vibupüssikütid, mis sai lahingu võidus otsustavaks. See lahing on paljude jaoks keskaegse rüütellikkuse allakäigu ja uusaegse sõjapidamise alguse sümbol. Pärast lahingut olevat noor prints üle lahinguvälja uidanud ning sattunud pimeda Böömimaa kuninga Johanni laibale; too oli hoolimata oma puudest prantslaste poolel lahingusse tormanud. Vastase vaprusest liigutatuna olevat Edward sõnadega "There lies the Prince of Chivalry, but he does not die" ("Siin lamab rüütellikkuse vürst, aga ta ei sure"), võttis ta Johanni kiivriharja, mis koosnes muu hulgas kahest tiivast, endale. See episood ei ole siiski ajalooliselt tõendatud. Kolme jaanalinnusule kujuline kiivrihari (mis võib siiski olla ka muud päritolu) ning Johanni saksakeelne lipukiri "Ich Dien" on igatahes tollest ajast saadik Walesi printsi vapimärgis. Ühe kaasaegse kroonika järgi oleks ta sel päeval äärepealt elu kaotanud: üks Prantsuse rüütel paiskas ta hobuse seljast maha, ja tema lipukandja teeskles punase draakoniga lipu all, et ta on Walesi prints, ning lõi tagasi hulga ründajaid. Kui saabus öö, olevat Edward lasknud tappa kõik Prantsuse sõdurid, kes ei suutnud lunaraha maksta, ja hommikul, kui Prantsuse linna-maakaitseväelased hilinenult appi jõudsid, laskis ta teha veel suurema tapatöö; pärast seda olevatki ta rüütellikkuse vaimu vastu eksimist isa ees häbenedes hakanud musta turvistikku kandma.

Kaardil on Akvitaania hertsogkond märgitud punasega ja Brétigny lepinguga loovutatud alad roosaga

Edwardi järgmised sõjalised võidud tulid juba 1347 Calais' piiramisega, 1349 Calais' ja 1350 Winchelsea merelahinguga. Nende võitude eest võeti Edward esimesena Sukapaela ordusse, mille tema isa oli 1348 asutanud.

Pärast karmilt maha surutud mässu tema enda Chesteri krahvkonnas nimetati ta Gascogne'i (Guyenne'i) asehalduriks. Isa ülesandel saabus ta 20. septembril 1355 Saja-aastase sõja käigus Bordeaux'sse, et kaitsta Inglise-Akvitaania valdusi prantslaste vastu. Kaks nädalat hiljem liikus ta üllatussõjakäiguga läbi praeguse Prantsusmaa edelaosa, rüüstates Juillaci krahvkonda, Armagnaci krahvkonda ja Astaraci krahvkonda. Languedocis rüüstasid sõdurid hulga linnu ja külasid, Montgiscardis, Carcassonne'is ja Narbonne'is pandi toime metsikusi. Eesmärgiks ei olnud mitte vallutatud maade allutamine, vaid rüüstamine Prantsuse leeri nõrgestamiseks ja demoraliseerimiseks: tegu oli Saja-aastase sõja fundamentaalse strateegiaga, mille aluseks oli chevauchée, mitte positsioonisõda. 31. oktoobril 1355 hävitas ta Castelnaudary. Jõulupäevaks oli ta Bordeaux' tagasi vallutanud. Sealt kirjutas ta isale, informeerides teda oma edusammudest.

Maupertuis' lahingus ehk Poitiers' lahingus võitis prints Edward kaugelt ülekaalukat vastast ning võttis vangi Prantsusmaa kuninga Jean II ja tema poja Philippe Kartmatu.

Edward kasvas üles koos oma sugulase Kenti Joaniga, Kenti krahvitariga (The Fair Maid of Kent). Edward sai paavst Inoocentius VI-lt abiellumisloa ja veresugulasega abiellumise absolutsiooni (samamoodi oli tema isa abiellunud tema emaga) ning abiellus Joaniga 10. oktoobril 1361 salaja Windsori lossis. Abielu tekitas vaidlusi, sest Joan oli varem segastel asjaoludel kaks korda abielus olnud ja abielu inglannaga ei võimaldanud sõlmida liitu välisriigiga. Edwardi abielu Joaniga oli õnnelik.

Inglismaal olid Edwardi peamised residentsid Wallingfordi loss Berkshire'is (praegu Oxfordshire) ja Berkhamstedi loss Hertfordshire'is.

1362. aastal nimetas kuningas Edwardi Akvitaania hertsogiks. Ta oli kuninga esindaja Lõuna-Prantsusmaa Akvitaanias, kus ta Guyenne'is Bordeaux's 1363. aastast koos Joaniga pidas õukonda, mida peeti oma aja üheks hiilgavamaks. Seal elasid eksiilkuningad, sealhulgas Mallorca kuningas Jaime IV (Jaume IV) ning Kastiilia ja Leóni kuningas Pedro I. Õukonnas oli palju kunstnikke ja teadlasi. Paaril sündisid pojad Edward (1365–1371) ja hilisem Inglismaa kuningas Richard II.

Pedro I, kelle oli troonilt tõuganud tema sohivend Enrique II, pakkus Edwardile abi eest trooni tagasisaamisel Biskaia isanda staatust. Edward võitis 1367 Nájera lahingus Prantsuse ja Kastiilia ühendatud vägesid eesotsas Bertrand du Guescliniga. Edward sai tasuks ülisuure Afganistani rubiini, mis on tänapäevalgi Briti riigikrooni küljes.

Tema viimane suurem sõjaline aktsioon oli mässulise linna Limogesi kättemaksurüüstamine 1370 (Limogesi rüüstamine), mille käigus tapeti maha üle 3000 elaniku.

Jaanuaris 1371 naasis Must Prints Inglismaale. 1372. aastal loobus ta Akvitaania hertsogi staatusest ning tõmbus poliitilisest elust täielikult tagasi.

Edward suri 8. juunil 1376, nädal enne 46. sünnipäeva, isa eluajal (vitae patre) pärast pikaajalist haigust, mis võis olla vähk või polüskleroos. Ta maeti Canterbury katedraali, kus tema haud ja turvistik on praegugi näha. Et Edwardi vanim poeg oli juba lapsena surnud, sai tema teine, samuti veel alaealine poeg Richard pärast kuningas Edward III surma 1377 Richard II nime all Inglismaa kuningaks.

Abielu ja lapsed

Edwardil olid sohipojad, kes kõik sündisid enne tema abiellumist:

Edith de Willesfordiga (suri pärast 1385. aastat)

• Sir Roger Clarendon (1345/60 – hukati 1402); ta abiellus John Flemingi, parun de la Roche'i tütre Margaretiga (suri 1382).

Teadmata emadega

• Edward (sündis umbes 1349, suri noorelt)
• Sir John Sounder

Edward abiellus 10. oktoobril 1361 oma sugulase Joani, Kenti krahvitariga ning neil sündis sellest abielust kaks poega. Mõlemad pojad sündisid Prantsusmaal, kus Walesi prints ja printsess täitsid Akvitaania printsi ja printsessi kohustusi.

• Angoulême'i Edward (27. jaanuar 1365 – jaanuar 1372)
• Richard II (6. jaanuar 1367 – umbes 14. veebruar 1400), keda sageli nimetati sünnikoha järgi Bordeaux' Richardiks.

Joaniga abielludes sai Edward ka tema laste kasuisaks. Nende seas oli John Holland, esimene Exeteri hertsog, kes abiellus Edwardi vennatütre Lancasteri Elizabethiga, Genti Johni tütrega.

Edward ja rüütellikkus

Edward elas rüütliideaali languse sajandil. Inglise kuningliku Sukapaela ordu rajamine, milles Edward osales, tähendas nihet patriotismi suunas ja eemaldumist ristisõdade mentaliteedist, mis oli olnud Inglismaale omane eelneva kahe sajandi jooksul. Edwardi hoiak on nähtavasti mõnevõrra kahetine. Ta täitis tüüpilisi rüütlikohustusi, tehes elu aja vagasid annetusi Canterbury katedraalile.

Pärast Prantsusmaa kuninga Jean Hea ja tema noorima poja Philippe Julge vangivõtmist Poitiers' lahingus kohtles ta neid suure austusega ning väidetavalt palvetas koos Jeaniga Canterbury katedraalis. Samuti andis ta enne Poitiers' lahingut vaenlasele ühe päeva ettevalmistusteks, nii et vaenupooled said tulevast lahingut omavahel arutada ja Périgordi kardinal sai rahu sobitada. Kuigi ta ei olnud nõus rüütellike kohustustega lahinguväljal, meeldisid talle ratsavõitlused turniiridel.

Paljudel juhtudel aga sundis vajadus teda rüütellikkusest loobuma. Ta kasutas korduvalt chevauchée strateegist (linnade ja talude põletamine ja rüüstamine), mis polnud kooskõlas tollase arusaamaga rüütellikkusest, kuid oli tõhus vahend tema sõjakäikude eesmärkide saavutamiseks ning Prantsusmaa ühtsuse ja majanduse nõrgestamiseks. Lahinguväljal eelistas ta rüütellikkusele pragmaatilisust, kasutades massiliselt jalaväekantse, relvastatud jalamehi, vibupüssimehi ja külgrünnakuid (mis oli rüütliajastul revolutsiooniline praktika). Veel enam, ta oli erakordselt julm ja kahtlustav alamrahva suhtes, mida näitavad suured maksud, mida ta nõudis Akvitaania printsina, ja veresaunad, mis ta korraldas Limogesis ja Caenis. Edwardi käitumine oli tüüpiline üha rohkematele Inglise rüütlitele ja aadlikele hiliskeskajal, kes pöörasid üha vähem tähelepanu rüütliideaalile. See kasvav hoolimatus rüütellikkuse nõuete vastu ning sellega kaasnev sõjalise ja üldise käitumise allakäik hakkas varsti mõjutama teiste maade aadlike käitumist.