Teine saja-aastane sõda

Teine saja-aastane sõda on mõnede ajaloolaste kasutatud periodiseering, mis hõlmab sõjalisi konflikte Inglismaa kuningriigi (hiljem Suurbritannia, hiljem ka Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik) ja Prantsusmaa (kuningriigi, vabariigi ja keisririigi) vahel, mis toimusid aastatel 1689–1815. Kogu uusaja poliitikat kujundanud teine saja-aastane sõda iseloomustab ülevaatlikult ja kokkuvõtlikult varauusaja sõdade lõpupoole peamist vastuseisu ja seda esmalt Inglismaa seisukohast.

1815. aastal toimunud Waterloo lahingut, kus Wellingtoni hertsog ja marssal Gebhard Leberecht von Blücher võitsid Napoleon Bonaparte'i, peetakse teise saja-aastase sõja viimaseks lahinguks

Sõda võttis mitmeid kordi maailmasõja ulatuse, kuna koos vastaspoolte ja nende liitlaste vaheliste üksiksõdadega Mandri-Euroopas toimusid sageli ka vastaspoolte vahelised koloniaalsõjad ja Ameerika Iseseisvussõda, mida peeti ka meredel ja ookeanidel. Seetõttu võib seda sõda iseloomustada ka kui saja-aastast maailmasõda. Sisuliselt oli Suurbritannia ja Prantsusmaa sõda, peale selle lõpu, sõjaks kodanliku konstitutsionaalse monarhia (võimude lahusus ja parlament) ja seisusliku absolutistliku monarhia vahel.

Sõja kulg

Varauusaja alguses murti protestantlike riikide poolt, Prantsusmaa abil ja hiljem tema enda sõjalistel ettevõtmistel, Habsburgide ülemvõim (Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik ja Hispaania Kuningriik). Sõja alustas Inglismaale kuningaks kutsutud Madalmaade, mis olid parajasti Prantsusmaaga sõjas, haldur Oranje Willem. Teise saja-aastase sõja alguses tekkis konstitutsionaalsele monarhiale tugineva Inglismaa tasakaalupoliitika, mis tegi Suure Alliansi sõdades lõpu eelnevale absolutistliku Prantsuse kuningriigi laienemisele Lääne-Euroopas. 18. sajandil sai tasakaalupoliitika aegamööda aluseks kogu Mandri-Euroopa rahvusvahelisele poliitikale. Perioodi alguses kerkis uue sõjalise jõuna esile Põhjasõja läbi Prantsusmaa peamise liitlase Rootsi ülemvõimule lõpu teinud Venemaa.

Sõja käigu määras tekkinud tasakaalu rikkunud ja teisendanud uue väikese, ent sõjaliselt tugeva Preisi riigi esiletõus. Seda Seitsmeaastases sõjas ära kasutades õnnestus Suurbritannial saavutada oma suurim võit samal ajal peetud koloniaalsõjas Prantsusmaaga, mille ühe tulemusena liideti Kanada Briti Impeeriumi. (Seitsmeaastase sõja võitis Preisi kuningriik vaid tänu Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna ootamatule surmale.) Saja-aastase sõja selle etapi tagajärgedeks olid sõja ja sõjaväe kulude katmiseks maksude suurendamine Uus-Inglismaal ja Prantsusmaal ning Prantsuse sõjaväe reformimine. Need ettevõtmised said teguriteks, mis tingisid Ameerika Iseseisvussõja ja Prantsuse revolutsiooni puhkemise. Prantsuse revolutsiooni puhkemisel ja edus oli oluline osa Prantsuse vägede osalemisel USA poolel Suurbritannia vastu suunatud Ameerika Iseseisvussõjas. (Iseseisvussõja kangelasel, markiisist kindralil, La Fayettel õnnestus koos teiste ohvitseridega veenda Pariisi garnisoni mitte sekkuma revolutsiooni käiku. La Fayette teeneks oli ka endiste sõdurite ja vabatahtlike värbamine Rahvuskaarti.)

Teise saja-aastase sõja tagajärjena sai Suurbritannia, peale sõja lõpetanud Prantsuse vastaseid koalitsioonisõdu ja Napoleoni sõdu, juba täiesti vabad käed Briti impeeriumi ülesehitamiseks.

Mõju hilisuusajale

Selle perioodi lõpul tekkinud prantsuse natsionalism ja Prantsusmaal kasutusele võetud üldine sõjaväekohustus, mis tagas kodakondsuse, said omakorda 19. sajandil eeskujuks ja innustuseks Mandri-Euroopa rahvusluste tekkele ja tõusule. Rahvuslikes vabadusliikumistes, ülestõusudes ja revolutsioonides rahvusliku enesemääramise õiguse eest otsustavat osa etendanud sõjaväelased tagasid nii rahvusriikide tekke, kui ka püsimise ning omandasid seeläbi rahvuskangelaste oreooli. See oli ka oluline tegur, millest tulenenu viis sajandi lõpuks Mandri-Euroopa muutumiseni sõdalasühiskonnaks. (Venemaal võeti aastatel 1827–1856 Nikolai I korralduse alusel 25 aastaks sõjaväkke üle 40 tuhande 12–25-aastast juudi noorukit, vt kantonist.) Uute rahvusriikide ja sõdalasühiskonna tekkega kaasnenud Briti Impeeriumi eelnevat eeskuju järgiv uusimperialismi laine, sellega seotud koloniaalsõjad ja äärmuslik natsionalism teisenesid ja viisid 20. sajandil hilisuusaja lõpetanud n-ö teise kaheksakümneaastase sõjani ehk kaheksakümneaastase maailmasõjani. (Alates 1911. aasta Prantsuse-Saksa Maroko konfliktist, mille korral Suurbritannia hoiatas sõja eest, või I maailmasõja algusest kuni külma sõja lõpuni 1990. aastal.)