Ava peamenüü

Chlodovech I

Franki esimese kuningas (c 466-511)

Chlodovech, ka Clovis (u 465 – 27. november 511)[1] oli saali frankide kuningas.

Chlodovech pidas sõdu nii galloroomlaste kui ka teiste germaani hõimude vastu ning tema valitsusajal saavutasid frangid Gallias ülemvõimu.[2] Chlodovechi üks tähtsamaid tegusid oli pärast Tolbiaci lahingut ristiusu vastuvõtmine katoliiklusena.[3]

Chlodovech I

Nime etümoloogiaRedigeeri

Chlodovechi nimi on tuletatud ladinakeelsest Chlodovechusest või Chlodovaeusest, ilma alguses oleva häälikuta "ch" oleks nimekujuks Luduin või Lewis. Nime alguses olev "ch" häälik tuleneb germaani keeletavast.[4]

EluluguRedigeeri

481. aastal sai viieteistaastane Chlodovech saali frankide kuningaks.[2] Pärast tema isa Childericu surma oli Reimsi piiskop Remigius kirjutanud alla otsusele, millega kohalik piiskopkond tunnustas noort Chlodovechi kui Belgica Secunda piirkonna valitsejat,eeldades temalt kaitset ka kristastele.[5] Tema kuningriigi alad piirdusid bataavide saare ja varajaste Tournay ja Arras' diötseesidega. Teistel saali frankide hõimudel, kes elasid Belgia jõgede Schelde, Maasi, Moseli ja Reini ääres, valitsesid omad Merovingide soost kuningad, kelle hulgas oli nii Chlodovechi liitlasi kui ka vaenlasi. Ajaloolase Edward Gibboni arvates kujunes Chlodovech germaani hõimude jaoks lugupeetuks isikuks. Kuningas suutis panna barbareid hindama frankide harjumuspäraseid distsipliini eeliseid: "Iga aasta märtsis toimuval ülevaatusel inspekteeriti hoolikalt nende relvastust; ja kui nad marssisid läbi rahumeelse territooriumi, oli neil keelatud seal rohukõrtki puutuda." Chlodovech oli samuti halastamatult õiglane, distsiplineerimatuid ning hooletuid sõdureid karistati kohapeal surmaga.[6]

 
Chlodovech ja Clothilde

PerekondRedigeeri

Chlodovech abiellus 493. aastal Burgundia printsessi, katoliiklasest Clothildega.[7] Ajaloolase Ian Woodi koostatud sugupuu kohaselt oli Chlodovechil kuus last – viis poega ja tütar. Seejuures Woodi järgi ei ole Chlodovechi vanem poeg Teoderich sündinud abielust Clothildega. Chlodovechi ja Clothilde järeltulijatena on identifitseeritud Ingomer, Chlodomer, Childebert, Chlodomir ja Chlothilda.[8]

SõjakäigudRedigeeri

Värskelt võimule saanud Chlodovech pööras tähelepanu Syagriuse juhitud Soissonsi kuningriigi poole, mis koosnes Lyoni provintsidest ja Belgica Secunda osadest. 486. aastal alustas Chlodovech koos teiste frangi hõimupealikega Syagriuse vastu sõjaretke. Syagrius sai lüüa ja põgenes läänegootide kuninga Alaric II juurde.

"Ent Gallia noorsoo vaprus ja arvukus olid ammu kokku kuivanud; ja Syagriuse lipu all marssivad distsiplineerimatud vabatahtlike või palgasõdurite jõugud ei saanud vastu frankide rahvuslikule uljusele"

Edward Gibbon
"Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu"
2016

SyagriusRedigeeri

Läänegoodid andsid pagendusse läinud Syagriuse siiski Chlodovechile üle ning samal aastal ta saladuskatte all ka hukati. Chlodovechi sõda Soissonsi kuningriigi vastu võis olla motiveeritud soovist seal elanud frankide hõimude üle võimu saavutada. Soissonsi kuningriigi vallutamine kiirendas frankide liikumist lõuna poole ning Syagriuse endise kuningriigi südamik muutus frangi võimu keskuseks.[9]

AlemannidRedigeeri

Chlodovechi üheks kõige silmapaistvamaks sõjaliseks saavutuseks on peetud u 496. aastal alemannide üle saavutatud võitu Tolbiacis (tänapäeva Zülpich, Trierist põhja pool).[10] Alemannid olid asunud elama Galliasse, Alsace’i ja Lorraine’i provintsi, ning samal aastal ründasid nad ka frankide liitlast, Cologne’i kuningriiki. Chlodovech asus vasturünnakule ja mõlemad osapooled kohtusid Tolbiaci lähistel. Toursi Gregoriuse (u 538–594) kirjelduse järgi hakkasid frangid pärast pingelist võitlust taganema, kuid Chlodovech suutis oma mehi distsiplineerida ning lahingu käigu enda kasuks pöörata. Verise lahingu tulemusena hukkus alemannide viimane kuningas ning ta rahvas põgenes lahinguväljalt. Ellu jäänud pidid kuuletuma uutele kuningatele ning frangid taastasid oma kunagised elupaigad Reini jõe idakaldal. Alemannide Gallia alad läksid samuti frankide kontrolli alla.[11]

LäänegoodidRedigeeri

Pärast läänegootide kuninga Eurici (466–484) surma oli nende kuningriik haavatavas olukorras. Geary arvates ajendas see kahtlemata Chlodovechi lõuna poole laiendama. Sõjaretk läänegootide vastu 507. aastal oli Geary hinnangul hästi koordineeritud – Chlodovech tegi koostööd ka Bütsantsi keisri Anastasiusega, kelle laevastik takistas Itaalia rannikul läänegootidele abi osutada püüdnud idagoote. 507. aastal said läänegoodid Vouillé’s lüüa, kuningas Alaric II tapeti ning järgneva aasta jooksul hõivasid frangid läänegootide pealinna Toulouse'i.[12]

Võimu kindlustamineRedigeeri

Pärast võidukat sõjakäiku läänegootide vastu kohtus Chlodovech Toursis keiser Anastasiuse saadetud emissaridega. Anastasiuse saadikud esitasid talle ametliku dokumendi, mis tunnustas teda Rooma aukonsuliks. Ajaloolase Patrick J. Geary hinnangul võis Chlodovech kasutada Bütsantsi saadikute antud aunimetust ära selleks, et legitimeerida oma kuninglikkus ning tugevdada oma autoriteeti tema territooriumil paiknevate galloroomlaste üle. Toursi Gregoriuse väitel ilmus Chlodovech Toursi Püha Martini basiilikasse purpurtuunikas ja -keebis ning asetas endale diadeemi pähe. Geary on tõlgendanud seda kui Chlodovechi soovi täiendada oma kuninglikkust Rooma keiserlike traditsioonidega.[12]

 
Chlodovechi vallutused

PärandRedigeeri

Pärast sõda läänegootidega kuulutas Chlodovech oma uueks pealinnaks Pariisi.[13] Oma valitsusaja lõpuaastatel muutis Chlodovech saali õiguse kristlusega kokkusobivamaks.[14] Ligikaudu 5. ja 6. sajandi vahetusel üleskirjutatud õiguste kogu koosneb nii germaani tavaõigustest, kui ka kristlikest põhimõtetest lähtuvatest punktidest. Nii on Saali õiguses välja toodud veritasu ja trahvi süsteem, kuid on mainitud ka kiriklikku asüüliõigust. Asüüliõiguse andis Kuningas Chlodovech 511 aasta kirikukogul Orleansis.[15] Veretasu ehk meheraha instituudi kohaselt pidi talupoja tapmisel tasuma 800 kuldmündi suurust trahvi.[16]

Frankide kuningriigi arengus oli Chlodovechil oluline, kuid mitte otsustava tähtsusega roll. 511. aastaks, kui kuningas suri, oli Frankide kuningriigist saanud üks Gallia piirkonna võimsamaid riike. Lisaks oli Frangi riigist kujunenud Bütsantsi keisririigi olulisemaid liitlasi Lääne-Euroopas. Chlodovechi pärandiks oli saali frankide muutmine poliitiliselt mõjuvõimsaks rahvaks, kelle võim ulatus Galliast Vahemere-äärsete piirkondadeni. Pärast Chlodovechi surma jagati Frangi riik germaani kommete kohaselt poegade vahel. Chlodovech soovis, et pärast tema surma jagataks riik tema poegade vahel, kuna ta uskus, et selline jagamine on õiglane ja see peegeldab riigis olevat olukorda. Vanim poeg, Teoderich päris võimu Reimsis, Chlodomer päris Orleansi, Childebert sai võimule Pariisis ning Chlotar päris võimu Soissons's.[17]

Chlodovech ja ristiuskRedigeeri

 
Chlodovechi ristimine

Tõenäoliselt võttis Chlodovech ristiusu vastu umbes aastatel 497–507. Missugust usku oli Chlodovech enne ristiusku astumist, pole teada. Gregorius Toursist on kirjutanud, et selleks oli Rooma polüteism. Alternatiivselt võis Chlodovech praktiseerida Gallia piirkonnas levinud keldi mõjutustega frangi polüteismi või hoopis ariaanlikku kristlust. Gregorius Toursist on Historia Francorumis väitnud, et Chlodovechi pöördumisel ristiusku oli võtmeroll tema abikaasal, Burgundiast pärit Clothildel, kes oli katoliku usku. Vahetult enne alemannide vastu lahingusse sööstmist olevat Chlodovech andnud lubaduse, saavutades vaenlaste üle võidu, pöördub ta ristiusku. Patick J. Gerly arvates võis Chlodovechi silmis Kristus olla võimas liitlane, kes aitab frankidel lahingus edu saavutada.[18] Eesti religiooniloolase Riho Saardi järgi lasi Chlodovech ennast pärast Tolbaci lahingut, 496. aasta jõulupühal[19], pühal Remigiusel ristida Reimsi linna katedraalis, kusjuures ristimise põhjus võis olla poliitiline, andes frankidel võimaluse moodustada liitlassuhteid ning sulanduda ühte kristlastest galloroomlaste ja bütsantslastega. Teisalt andis ristiusu vastuvõtmine frankidel võimaluse rünnata ariaanlastest naabreid burgunde ja goote.[20]

Orleansi kirikukogu 511. aastalRedigeeri

511. aastal kutsus kuningas Chlodovech kokku riikliku kirikukogu, mille käigus otsustati, et kirik toimib ülesehituselt nagu Roomas. Sealjuures jätsid frankide kuningad endale õiguse määrata ametisse vaimulikke, küsida neilt makse kirikumaade eest ja kohustada neid vajadusel riigi eest sõtta minema.[21] Eeltoodud kirikumaade eest ei pidanud vaimulikud makse tasuma, kui tegemist oli kuninga poolt kingitud maaga. Kogutud maksude eest pidi kirikuid korrastama, piiskoppe toitma ja ka vaeseid ning teisi abivajajaid aitama.[22]

Sama aasta juulis Orléansis peetud kirikukogul vajasid kinnitamist teisedki Chlodovechi poolt üles seatud küsimused. Lisaks eelnevalt kirjeldatud otsustele kinnitas kontsiil vaimulike elukorraldust reguleerivad punktid. Vaimuliku kooselu naisega oli reguleeritud vanade kristlike reeglite järgi ehk puudus tsölibaat. Reguleeritud oli piirkondlik kirikuhierarhia, mille eesotsas seisis piiskop, kelle juhtida oli piiskopkond koos sellele kuuluvate maa-alade ja kloostritega, ning piiskopkonnas teenivad abtid ja mungad. Kirikukogu kinnitas kombe, mille kohaselt pidi iga tulevane kontsiil, nii provintsiaalne kui ka üleriigiline, kinnitama oma pühendumust käibel olevate religioossetele reeglitele.[22]

ViitedRedigeeri

  1. Labrune/Toutain 2000, pp.18–19
  2. 2,0 2,1 Zetterberg 2015, pp. 215
  3. Gibbon 2016, pp. 287
  4. Gibbon 2016, pp. 281
  5. Geary, PJ. 1988, pp. 82.
  6. Gibbon 2016, pp. 281–282
  7. Labrune/Toutain 2000, pp.18
  8. Wood 1994, pp.344
  9. Geary, PJ. 1988, pp. 82–83.
  10. Geary, PJ. 1988, pp. 84
  11. Gibbon, E. 2016, pp. 285–286
  12. 12,0 12,1 Geary, PJ. 1988, pp. 87.
  13. Wood, I. 1994, pp.41
  14. Gibbon 2016, pp. 306–307
  15. Sootak 1998, pp.83–84
  16. Gibbon 2016, pp. 309–310
  17. Wood 1994, pp.49–50
  18. Geary, 1988 pp. 85
  19. Saard, 2005 pp. 82
  20. Geary, 1988 pp.85–86
  21. Saard, 2005, pp. 82
  22. 22,0 22,1 Wallace-Hadrill 1983, pp. 95

KirjandusRedigeeri

  • Geary, PJ. Before France & Germany: The Creation & Transformation of the Merovingian World. New York: Oxford University Press
  • Gibbon, E. Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu. II köide. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
  • Halsall, G. "Barbarian Migrations and the Roman West, 376–568". United Kingdom: Cambridge University, 2007.
  • Labrune, G. Toutain, PH. Prantsusmaa ajalugu. Tallinn: Kirjastus Valgus 2000.
  • Sootak, J. Veritasust kriminaalteraapiani. Tartu: Juura, 1998.
  • Zetterberg, S. Maailma ajalugu. Tallinn: Kirjastus Varrak 2015.
  • Wallace-Hadrill, J.M. The Frankish Church. Oxford: Oxford University Press, 1983.
  • Wood, I. The Merovingian Kingdoms 450–751. London: Longman Group UK, 1994.

VälislingidRedigeeri